Leidsin ühel päeval laualt hobusepildiga märkmiku. Kuigi mul oli päris hea idee, mida see sisaldab - sest see on minu oma - võtsin ma siiski märkmiku äratundmisrõõmuga kätte. See oli lukus - põhjusega. Mul oli võti - põhjusega. (Minu märkmik ju siiski). Otsisin võtme üles, keerasin luku lahti ja avasin märkmiku. Korraks valdas mind vana hea nostalgia, aga peagi avastasin hirmu ja õudusega, et märkmik sisaldas jätkuvalt seda, mida ma teadsin, et see sisaldab. Nimelt KOHHUTAVAID armastuslaule perioodist, kui ma arvasin, et KOHHUTAVATE armastuslaulude väljamõtlemine ja kirjapanek on hea mõte. Tunnistan, et lugeda ma neid seekord ei julgenudki, pealkirjad olid juba piisavalt hirmutavad. Aga igatahes on nad mul olemas, kui tuleb kunagi vajadus kellegi akna all serenaade laulda. Ma võiksin neid esitada vilepillil või ükskõik millisel ettejuhtuval muusikariistal - vanaisa viiul sai vist kahjuks ära visatud - ja püüdke te siis aru saada, mis on selle juures kõige hullem: saade, sõnad või es