Epistole

Nostalgia tuleb peale. Nagu kirjutaksin jälle lõputööd, istun öösel üleval ja teen tööd. Kas olete märganud, et tulevikus on kuidagi rohkem aega kui minevikus? Kolmapäeval tundus, et see pikk nädalavahetus on maa ja ilm aega, aga nüüd tundub, et ega ikka ei olnud küll. Ja viis aastat tagasi tundus viis aastat ilmatumalt pikk aeg. Igasugused plaanid olid ja kindel veendumus, et nad kõik ka tehtud saavad. Nüüd ma olen juba nõus uskuma, et viie aasta pärast on need plaanid jätkuvalt samas seisus mis praegu. Oki, tuttu. Homme tuleb igast asja teha. Tööd ja tikuvõileibu. Ja kass vastu võtta. Ja sugulased.

Käisin täna Kaubamaja toidukas - oleks nagu teise riiki sattunud. Küüslaugu šokolaadi jätsin seekord küll ostmata. Teed ostsin teepoest. Roheline tee bambuse ja marjadega. Väga hea on.

Ma sain tööl uue tooli. Sellise suure, musta ja soliidse. Kui ma talle peale istun, ütleb ta tšššššš. Või hoopis ššššhhhh. Hommikul kraaksus keegi minu akna taga. Üldse on kuidagi palju vareseid. Või hakke. Ma käisin neil kuumadel päevadel rõdul kaarte mängimas. Ja avastasin, et Solitaire (see tavaline, mitte ämblik) on tegelikult päris keeruline. Eriti veel siis, kui tuul muudkui kaarte minema puhub. (Tegelikult võiks siis ju hoopis kergem olla. Aga ma püüdsin need ikkagi kinni ja panin tagasi...)

Täna, kui ma kodu poole jalutasin, tuli mulle nii imelik tunne peale. Selline lapsepõlvenostalgiline, või vähemalt see tunne, mis sääraste meenutustega kaasneb. Kui päike on nii ere-ere ja taevas on sini-sinine ja päevad on pikad ja suvi kestab terve igaviku. Kui pole ei minevikku ega tulevikku, on vaid Hetk. Ma sain selle raamatu ka kätte, mis ma tellisin. Frank Herbert, "Dune Messiah", ehk siis Düüni saaga teine osa. See, mida kuskil mujal poodides saada polnud. Tore, et ta nüüd jõudis, mul saabki Foucault' Pendel kohe-kohe läbi. Ma istusin täna kiikuval pingil kah ja pöörasin nägu päikese poole, aga see pole üldse nii vahva, kui ei ole kellegagi arutada, et hakid pole pardid, aga Orav on sookask. Kui ma käiksin koolis, algaks mul nüüd suvevaheaeg. Selliste mõtete mõjul nägin ma unes, et ma olingi koolis ja sain füüsika kontrolltöös klassi parima tulemuse. "Üllatavalt" ütles selle kohta õpetaja, kes oli Priit Võigemast. Mina porisesin vastu, et mis seal siis n