Skip to main content

tunne

Täna, kui ma kodu poole jalutasin, tuli mulle nii imelik tunne peale. Selline lapsepõlvenostalgiline, või vähemalt see tunne, mis sääraste meenutustega kaasneb. Kui päike on nii ere-ere ja taevas on sini-sinine ja päevad on pikad ja suvi kestab terve igaviku. Kui pole ei minevikku ega tulevikku, on vaid Hetk.

Ma sain selle raamatu ka kätte, mis ma tellisin. Frank Herbert, "Dune Messiah", ehk siis Düüni saaga teine osa. See, mida kuskil mujal poodides saada polnud. Tore, et ta nüüd jõudis, mul saabki Foucault' Pendel kohe-kohe läbi.

Ma istusin täna kiikuval pingil kah ja pöörasin nägu päikese poole, aga see pole üldse nii vahva, kui ei ole kellegagi arutada, et hakid pole pardid, aga Orav on sookask.

Kui ma käiksin koolis, algaks mul nüüd suvevaheaeg. Selliste mõtete mõjul nägin ma unes, et ma olingi koolis ja sain füüsika kontrolltöös klassi parima tulemuse. "Üllatavalt" ütles selle kohta õpetaja, kes oli Priit Võigemast. Mina porisesin vastu, et mis seal siis nii üllatavat on... ;)

Comments

Anonymous said…
Arvestades seda, et Priit Võigemast on füüsika alal uus tegija, oli Sinu hea tulemus tema jaoks kindlasti suur üllatus ;).

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...