Skip to main content

tunne

Täna, kui ma kodu poole jalutasin, tuli mulle nii imelik tunne peale. Selline lapsepõlvenostalgiline, või vähemalt see tunne, mis sääraste meenutustega kaasneb. Kui päike on nii ere-ere ja taevas on sini-sinine ja päevad on pikad ja suvi kestab terve igaviku. Kui pole ei minevikku ega tulevikku, on vaid Hetk.

Ma sain selle raamatu ka kätte, mis ma tellisin. Frank Herbert, "Dune Messiah", ehk siis Düüni saaga teine osa. See, mida kuskil mujal poodides saada polnud. Tore, et ta nüüd jõudis, mul saabki Foucault' Pendel kohe-kohe läbi.

Ma istusin täna kiikuval pingil kah ja pöörasin nägu päikese poole, aga see pole üldse nii vahva, kui ei ole kellegagi arutada, et hakid pole pardid, aga Orav on sookask.

Kui ma käiksin koolis, algaks mul nüüd suvevaheaeg. Selliste mõtete mõjul nägin ma unes, et ma olingi koolis ja sain füüsika kontrolltöös klassi parima tulemuse. "Üllatavalt" ütles selle kohta õpetaja, kes oli Priit Võigemast. Mina porisesin vastu, et mis seal siis nii üllatavat on... ;)
Labels:

Comments

Anonymous said…
Arvestades seda, et Priit Võigemast on füüsika alal uus tegija, oli Sinu hea tulemus tema jaoks kindlasti suur üllatus ;).
3:14 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...
30 comments
Read more

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...
18 comments
Read more