Epistole

A nagu Ajalugu. Mis oligi vist ainus, mis mind täna elus hoidis. Ja mõelda vaid, ma peaaegu poleks läinud, sest mulle tundus, et ma eelmisel korral kuulsin Kõivu ütlevat, et jätkame ülejärgmisel korral. Ma kuulsin valesti. Õnneks! Ja Kombinatoorikast poleks ma niikuinii miskit aru saanud. Seal olevat täna laest ja põrandast räägitud. Ja kui ma majast lahkusin tuli mulle õppejõud vastu, aga ma ajasin lõua püsti ja kõndisin tast julgelt mööda. Igatahes, ajalugu siis. Täna võtsime me neid Silmapiiri Horoseid, millega Udu mind juba ammu on õrritanud. Haa! Enam ei saa! Lisaks kõigile Horostele räägiti meile ka Hatšepšutist, kes abiellus oma poolvennaga (aga seda tegid nad kõik seal, ja seda teadsin ma juba ammu, et nad kõik seal seda tegid), haaras pärast tema surma võimu, oli naiskuningas, mitte kuninganna, ja siis suri ta ära. Ja siis hiljem (1364-1347) oli üks imelik kuningas, kes muutis oma nime Amenhotepist (Amon rõõmustab) Ehnatoniks (Atonile kasulik), vahetas jumala Amon jumala Atoni

Paljud muudkui räägivad, et prokrastineerimine on halb, et asju ei tohi jätta viimasele minutile, et tänaseid toimetusi on parem mitte homseks jätta ja muud sellist. Tegelikult, tunnistan üles, olen minagi seda vahetevahel mõelnud - tavaliselt siis, kui ma koridoris edasi-tagasi torman, kätega vehin ja karjun. Teisalt jälle on prokrastineerimisel ka häid omadusi ja tuligi tuju mõned neist nüüd siis kah välja tuua. Punktidena. Punkt. Asju viimasele minutile jättes on terve hulk minuteid enne viimast väga lõbusad. Võib laiselda ja teha muud huvitavat. Punkt. Asju viimasele minutile jättes on vähem aega kirumiseks ja paanikaks, kui miskit välja ei tule. Punkt. Öösel saab normaalselt magada. Ei pea kogu aeg mõtlema, et mis küll valesti sai tehtud. Uskuge mind, sellele mõtlemine pole sugugi lahe. Punkt. Sageli on ette tulnud, et viimasel hetkel parandatakse õige asi valeks. Antud juhul pole selleks enam aega. Punkt. Mõnikord hakatakse tõsiselt järele mõtlema (okei, seda juhtub küll harva) j

Nii, nüüd on see juhtunud. Ma olen udustunud. Isegi päevikusse kirjutasin oma nime alla 'ajalookalduvustega informaatik'. Ja mäest alla Lossi poole joostes mõtlesin vaid toidust ja meestest. Selle viimase puhul küll põhiliselt kokkadest ja kelneritest või lihtsalt suure toidukotiga isenditest. Mida? Ma olin näljane! Aga alustame algusest. Algus saabus nii umbes kell 6.20, ehk siis liiga vara. Mis teha, tuli end üles vedada ja kööki vedada ja kohvi sisse kallata. Ja siis bussile joosta. Esimene loeng oli Krüptoloogia. Teine kah. Aga sel nädalal on Krüptoloogiaga selline naljakas asi juhtunud, et ma saan sellest isegi aru. See ei ole minu süü! Õppejõud lihtsalt tavatses laia maailma (loe: laia Euroopasse) kondama minna, ja asendajaks nurus endale Jani. Selle toreda õppejõu, kes teed joob, hoolib sellest, et õpilased kõigest aru saaks, ja kelle kodulehel on lahedaid anekdoote. Ja ta tõesti nagu seletab meile asju nii, et Mõni kah aru saab. Kahju kohe, et päris õppejõud kauem laias

Miks ma seda õppima ei läinud? Ma tean küll. Sest ainus ajalugu, mis mulle meeldib on vanaaeg, mul ei püsi kuupäevad ja nimed meeles ning lõppude lõpuks poleks mul sellega suurt muud teha kui kooli minna, aga see pole kah nagu mu unistus. Aga täna pärast kahte krüptoloogiat oli see kui jumala (näiteks Ani) kingitus. Krüptoloogia läheb käest ära. Alguses oli seal salakirjade lahtimuukimine, nüüd mingid ringid ja väljad ja Eukleidese algoritmid ja polünoomide jagamine ning muud sellist jama. Ja veel kaks loengut järjest. Kui teine oli 30 minutit kestnud, vaatasin ma kella ja leidsin, et uhhh, lõpuks ometi on see loeng läbi ja ma saan ajalukku minna. Aga siis ma vaatasin veidi täpsemalt ja leidsin, et kurat. Ohh, kannatasin veel tund aega ära, vahtisin slaide ja mõtlesin, et kas kõik teised ei saa kah midagi aru või olen ma üksik loll. Nooh, lõpuks sai läbi ja siis ma lendasin ajalukku! Ja ajalugu oli suurepärane!!! Ma sain nagu KÕIGEST aru, mis seal räägiti. Ja HUVITAV oli. Ja Kõiv tunni

Ei kärvanudki ära, näädsa. Võib-olla sellepärast, et kaks loengut olid lühemad ja ajaloost ma tõmbasin kohe päris uttu. Käisin söömas. Crepis. Marineeritud kana salatit. Kaks tädikest istusid nahaalselt minu lauda. Mis teha. Ananassimahla jõin ja pärast söömist kiikusin veidi pingiga. Aga tegelt tahaks viimase aja unenägudest rääkida, enne kui nad mul meelest ära lähevad. Esimene oli siis selline, et ma võtsin endale ülikoolis inglise keele kursuse. Mõttetu küll, eks ole, aga iseenesest mitte väga hull. Ainult et see polnud tavaline inglise keele kursus - see oli Palgi inglise keele kursus. Ma ei tea, mis mul küll mõttes oli. Ma lihtsalt jooksin talle koridoris otsa. Palgile. Unes. Õnneks. Ja siis ta kiitis mind nii kõvasti, et ma kohe võtsingi tema tunni. Ei tea, mis mul viga oli. Samas jälle oli selles unenäos veel teine seik, kus ma püüdsin üht hästi suurt ja hästi pikka ja hästi teravat nuga endale seljakotti panna, aga see ei tahtnud eriti ära mahtuda. Ja siis üks teine öö nägin m

Mitte minul küll, kahjuks. Sest siis oleks juuni ja terve suvi veel ees. Aga tegelikult on sünna hoopis sellel minu blogil siin, mida sa praegu loed. Ja tõepoolest, esimene postitus siia on tehtud 5. septembril 2006. Nii et terve aasta on möödas. Ja kuigi see pole minu päevikupidamises veel rekord, siis ma siiski usun, et see on üks mu kõige tihedamaid päevikuid. Vaatasin järele, suurim vahe on vist 4-ndast veebruarist 5-nda aprillini. Ja see pole palju, minu ja minu päevikukirjutamise seisukohast. Nii et Everestil on sünnipäev!!! Kõik õnnesoovid teretulnud ja kohustuslikud. :) Eile ma olin ikka tõsiselt väsinud oma esimesest koolipäevast, mis polnud pooltki nii pikk, kui homme tuleb. Ei, nüüd ma valetan. Tervelt 3/5 homsest päevast oli, aga see, mida ma neljapäevadega teha tahaks... grrr! Neljapäevad on vastikud!!! Pühapäeva õhtul oli mul masendus, nii nagu alati. Mis siis, et esmaspäev põhimõtteliselt vaba oli. Ei viitsinud aktusele minna. Huvitav, mis edaspidi saab, mul on ju ikka e

Suvi on üürike. Suvepäev pikk. Täis liblikaid, Lapsi ja lilli Haljendav lagendik. Ma tahtsin tegelikult juba eile kirjutada, aga päev sai otsa. Niimoodi nende päevadega kahjuks juhtubki, nad saavad kõik otsa. Suvi saab otsa, algab kool. ÜLIkool. Nojah. Paar päeva on muidugi veel, aga seda pole eriti palju. Nojah, oleneb muidugi sellest, millega võrrelda. Ühe kõrval on kaks lausa poole rohkem, nulli kõrval... aga sellest ei tule miskit head, sellest tuleb hoopis lõpmatus. Ja lõpmatus ei ole tegelt nii tore, kui tunduda võib. Näiteks lõpmatut suve või suvepuhkust ei tahaks tegelt kah. Vähemalt mina mitte. Igatahes, ongi september käes. Kalendri pöörasin kah ära, ilusam pilt tuli kui enne. Aga nüüd pole kodus enam nii soe kui enne. Sokid panin jalga ja kampsuni selga. Ja kuum tee tundub väga ihaldusväärne. Õnneks sain just terve tassi! Jeee! Vahepeal sai Papu maal käidud. Tore oli. Külm oli kaa. Kuigi eile sai isegi päikese käes lebatud ja pilvi imetletud. Üks pilv nägi välja nagu Suurbri