Epistole

Kui mina viimati bussis talongiga sõitsin, siis käis veel nende mulgustamine (lahe sõna!). Aga nüüd on mingi imelik kast, mis kirjutab kuupäeva peale. Ma avastasin linnas, et ma ei saa koju sõita sama piletiga, millega ma linna olin tulnud. Sest nad võtsid mult üliõpilaspileti ära! Wäää! Ja isegi diplomit ei andnud veel vastu. Aga nüüd ma olen täisinimene. Täishind igal pool, ei miskit lahedaid soodukaid enam. Wäää! Aga jah, kaitsesin töö ära. :) Ja isegi ei pabistanud väga hullult, sest mul polnud eriti aega, sest mu arvuti kullapai viskas sellise vembu, et ta ei hakanud alguses tööle ja siis ma olin liiga sabinas, et korralikult pabistada. Aga ilus ilm oli täna. Eriti õhtupoolik. ;) Ja mis siis nüüd? Ma arvan, et ma puhkan ja laisklen, laisklen ja puhkan. :) Ja eks siis kunagi tulevikus jõuab ka kõige muu üle muretseda. Isegi juhendaja ütles oma arvamuses, et ma olen optimist. ;)

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Tegin täna oasalatit. Päris hää tuli. Ja eile tegin kah salatit. Päris hää tuli. ;) Aga enne seda ehk päev pärast oma kolme suurt pidu otsustasin ma hoopiski näljastreiki teha. Ah et mille vastu või? Söömise ikka. Jah, see on hea põhjus. Mitte et mul nüüd põhimõtteliselt midagi söömise vastu oleks, aga kõik ümberringi muudkui streigivad ja puha. Nojah, igatahes, polnudki nii hull. Neelud käisid küll, aga ainult värskete porgandite järele. Nii et päris tore oli end vahelduseks näljutada. Isegi nälga ei tulnud tegelt peale. Mmmjah, mis siis veel... aga täna oli igatahes oasalat. Nämma.

Ma olen närvis, ma olen rahutu. Ma käin mööda koridori ringi ja lehvitan kätega, aga isegi sellest ei tundu abi olevat.

Õues läheb valgeks. Öösel üleval olla pole üldse nii mõnus, kui tööd peab tegema. Ma olen terve päeva eurolaule kuulanud, 2007 aasta omi. Päris head ja aina paremaks lähevad. Mina lähen nüüd duši alla ja siis magama. Uoeh. Präägu ma pole kanahakkliha. Präägu ma olen midagi muud.

Ma tean, et täna on seitsmes jüüni. Aga ma eile lihtsalt mõtlesin, et mis siis, kui saaks aega küüs aastat tagasi keerata. Läheks tagasi tollesse küüendasse jüünisse kõigi oma küüe aasta teadmiste ja kogemustega. No esimene mõte sellepeale oli, et kindlasti ei tasuks minna küüenda jüüni hommikusse. Ja siis ma mõtlesin, et mul oleks siis ju terve 12. klass veel ees ja kuigi 12. klass oli parem kui enamik eelnevaid, ei olnud ta siiski nii kohutavalt tore kah. Ja mõtle kui palju eksameid ma uuesti peaksin tegema! Palju! Ning osasid ma kohe kindlasti ei tahaks uuesti teha, näiteks Algebra I. Ma peaksin jälle samu aineid kuulama ja osasid neist ma isegi tahaks uuesti kuulata (nt. ajalugu), aga teisi küll mitte. Ja igav oleks kah. Ja üleüldse. Mõte on küll, et lähen tagasi ja teen paremini, aga siis läheb kindlasti jälle midagi muud nässu. Ja üleüldse, küüs aastat on ikka küüs närvilist aastat. Mul on uus šampoon. Kiivi-mango. Mul on uus lemmikjäätis. Mango-meloni. Eee... mul ei olegi miskit

Kes ütles, et aega on rohkem, kui tundub? Ma annaks talle ühe... küpsise. Või siis selle apelsini, mis meil juba pikka aega laual seisab. Aga tegelikult, võib-olla on kah, sest mulle tundub, et teda on hirmus vähe. Ja siis mulle tundub, et tegelikult on teda veel vähem. Sinikad paranevad kenasti, jalg ei ole ka enam valus. Ja kui järgmist sellist päeva tuleb kaua-kaua oodata, siis ehk oli asi ka seda väärt. Täna näiteks oli suurepärane ilm kodus istumiseks. Oleks küll tahtnud muusikat kuulata ja näiteks kududa, selline kudumis- ja kudumismuusikapäev. Aga kudumismuusikat kuulasin ikka. Peaaegu oleks ka kampsunimuusikat kuulanud. Ehk seda siis mõni teine päev. Oeh, ma olen nii tüdinud, et ma ei viitsi enam isegi hädaldada.