Skip to main content

Mulk

Kui mina viimati bussis talongiga sõitsin, siis käis veel nende mulgustamine (lahe sõna!). Aga nüüd on mingi imelik kast, mis kirjutab kuupäeva peale. Ma avastasin linnas, et ma ei saa koju sõita sama piletiga, millega ma linna olin tulnud. Sest nad võtsid mult üliõpilaspileti ära! Wäää! Ja isegi diplomit ei andnud veel vastu. Aga nüüd ma olen täisinimene. Täishind igal pool, ei miskit lahedaid soodukaid enam. Wäää!

Aga jah, kaitsesin töö ära. :) Ja isegi ei pabistanud väga hullult, sest mul polnud eriti aega, sest mu arvuti kullapai viskas sellise vembu, et ta ei hakanud alguses tööle ja siis ma olin liiga sabinas, et korralikult pabistada. Aga ilus ilm oli täna. Eriti õhtupoolik. ;)

Ja mis siis nüüd? Ma arvan, et ma puhkan ja laisklen, laisklen ja puhkan. :) Ja eks siis kunagi tulevikus jõuab ka kõige muu üle muretseda.

Isegi juhendaja ütles oma arvamuses, et ma olen optimist. ;)

Comments

sussa said…
Optimist? nojah, nii ongi kõige mõistlikum. Ma olen kindel, et kui juhendaja nii ütleb, siis saab sellest midagi välja lugeda, aga ma ei viitsi.

Mis hindeks said siis?
suxu said…
Ma küll viitsisin. See tähendab, ei viitsinud, sest mul polnudki vaja viitsida, sest ma kuulsin ülejäänut konteksti kah..

Bõhhi. Nagu Udugi. :D
sussa said…
Mis see ülejäänud kontekst oli siis?

Muuseas... küsi Oravalt ta unenäo kohta sinu hinde osas... Lahe uni :P
suxu said…
See, et ma olin optimistlik aja suhtes, mille jooksul ma jõuan omandada kõik uued tehnoloogiad ja asja valmis teha.

Aga ta rääkis minu kohta häid asju kah. Või vähemalt rõhutas mitu korda, et mu töö oli keeruline.

Okei, püüan meelde jätta ja küsida.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...