Tegelikult olen ma juba mõnda aega teadlik, et mul on midagi viga. Kui üks autojuht kunagi ammu küsis, et "Mis sul viga on?!!", siis ma oleksin peaaegu vastanud, et kas tahad pikka või lühikest nimekirja. Aga ei vastanud. Pobisesin midagi ja läksin tast mööda. Enda arust ma ei teinud midagi valesti. Aga see, millest ma täna kirjutan, on tõsiasi, et mind ajavad endast välja igasuguseid pisikesed ja tühised asjad. Ja kohe tõsiselt endast välja. Ma olen vihane, ma olen pahane, ma tahan ustega prõmmida ja asju maha visata ja muud säärast. Ning selle põhjus on selline, et ma ise ka mõtlen, et oot-oot, miks ma nüüd selle pärast nii pahane olen? Aga olen. Ma olen kusjuures ikka veel natuke endast väljas, kuigi ma vist lahendasin selle olukorra ära. Või tegin asju hullemaks. Jah. See võib vabalt nii ka olla. Ma püüan igatahes nüüd maha rahuneda.