Epistole

Koroona, karantiin, kriis, koduspüsimine ja muud sellided kahtlased jamad... Sellist asja ei oleks osanud küll ennustada, isegi naistepäeval, kui ma oma lillekest ümber istutasin, ei arvanud, et see nii hulluks kätte läheb, kuigi oleks võinud arvata, sest muus maailmas oli juba asi hull. Aga 12. märts kuulutati välja eriolukord ja 13. märtsil käisin ma veel kontoris tööl, sellest ajast siiani - 4 nädalat siis juba - olen kodus töötanud. Mul on õnneks just selline töö, mida annab hästi kodus teha, lapsi ja loomi ka ei ole, kes segaksid. Ja tööd on palju, nagu ikka, aga selle üle tuleb vist ka õnnelik olla, sest parem olgu palju kui üldsegi mitte. Õues käin ma umbes kord nädalas, viimati siis teisipäeval, kui oli korraks 20C sooja. Nüüd on selline u 10-kraadine ilm, mis tundub pärast 20C täitsa külm. Tuuline on ka, isegi sel soojal päeval oli nii tuuline, et käisin ikka jope ja mütsiga. Kuskile kaugele ei lähe, jalutan siin majade vahel ja hoidun teistest inimestest. Poes me enam ka ei...

A kiusab mind ikka täiega. Ja ma ei mõtle siin oma töökaaslast A-d, tema on tore. Aga see A, kes mind kiusab, ajab mind ikka täiega hulluks. Halliks võib-olla ka, kuigi ma olen juba omajagu hall. Ma siin ütlesin R-le, et tema on mind halliks ajanud, sest umbes sel ajal, kui me kokku saime, hakkasingi ma vaikselt halliks minema. R. on ise ka natuke hall, kuigi ta eitab seda ja ei luba omi halle karvasid välja tõmmata, et ma neid talle näidata saaksin.  Igal juhul, ma kahtlustan, et need 10..11-tunnised tööpäevad hakkavad mingi hetk mõju avaldama. Ja see pidev pinge ka, kui postkastis on 40 lugemata kirja ja kogu aeg on kellelgi kuskil mingi mure ja neid tuleb muudkui juurde ja juurde ja mul on tunne, et kõik kukub vaikselt kokku. Reedel ma natukene isegi nutsin, salamisi. Ja ma olen nii närvis ja nii vihane, et ma pahandan kõigiga ja lõunalt tagasi tulles karjusin ühe auto peale "Prnmst!", kui ta mulle signaali lasi. Ise veel arvasin, et olen nüüd söömise ja tuulutamisega ma...

Viisime täna jõulukuuse välja. Tähendab, mina ei viinud. Mina ei pannud isegi tähele, et kuusk on läinud, enne kui ema küsis, kas ma märkan, et toas on midagi teisiti ja ma hakkasin tähelepanelikult ringi vaatama, et mida uut siin on.  Salli kudusin juba kolmapäeva õhtul lõpuni. Aga kanda pole veel saanud, sest kui ma seda kuduma hakkasin, siis oli see külmailmasall, aga nüüd on see soojailmasall. Sellise mõnusa -10C sooja ilma jaoks. Nagu ükspäev oligi. Neljapäev äkki? Aga mul olid sabad peitmata. Igatahes, hakkasin mina lõunale minema, vaatasin enne seda temperatuuri. Vaatasin füüsikute oma, seal näitas -10C. No sindrinahad, mõtlesin mina, on oma termomeetri päikese kätte jätnud. Läksin vaatasin EMHI-st Tõravere näitu, seal oli -9,5C. Kas kõik on oma termomeetri päikese kätte jätnud?! Ma ostsin uued kõrvaklapid. Need ei püsi üldse kõrvas. Kukuvad pidevalt välja.  Võib-olla on mul vale kujuga kõrvad?  Igatahes, kui siin vahepeal olid väga külmad ilmad ja põsed valu...

Ma tean, et täna on seitsmes jüüni. Aga ma eile lihtsalt mõtlesin, et mis siis, kui saaks aega küüs aastat tagasi keerata. Läheks tagasi tollesse küüendasse jüünisse kõigi oma küüe aasta teadmiste ja kogemustega. No esimene mõte sellepeale oli, et kindlasti ei tasuks minna küüenda jüüni hommikusse. Ja siis ma mõtlesin, et mul oleks siis ju terve 12. klass veel ees ja kuigi 12. klass oli parem kui enamik eelnevaid, ei olnud ta siiski nii kohutavalt tore kah. Ja mõtle kui palju eksameid ma uuesti peaksin tegema! Palju! Ning osasid ma kohe kindlasti ei tahaks uuesti teha, näiteks Algebra I. Ma peaksin jälle samu aineid kuulama ja osasid neist ma isegi tahaks uuesti kuulata (nt. ajalugu), aga teisi küll mitte. Ja igav oleks kah. Ja üleüldse. Mõte on küll, et lähen tagasi ja teen paremini, aga siis läheb kindlasti jälle midagi muud nässu. Ja üleüldse, küüs aastat on ikka küüs närvilist aastat. Mul on uus šampoon. Kiivi-mango. Mul on uus lemmikjäätis. Mango-meloni. Eee... mul ei olegi miskit...

Kes ütles, et aega on rohkem, kui tundub? Ma annaks talle ühe... küpsise. Või siis selle apelsini, mis meil juba pikka aega laual seisab. Aga tegelikult, võib-olla on kah, sest mulle tundub, et teda on hirmus vähe. Ja siis mulle tundub, et tegelikult on teda veel vähem. Sinikad paranevad kenasti, jalg ei ole ka enam valus. Ja kui järgmist sellist päeva tuleb kaua-kaua oodata, siis ehk oli asi ka seda väärt. Täna näiteks oli suurepärane ilm kodus istumiseks. Oleks küll tahtnud muusikat kuulata ja näiteks kududa, selline kudumis- ja kudumismuusikapäev. Aga kudumismuusikat kuulasin ikka. Peaaegu oleks ka kampsunimuusikat kuulanud. Ehk seda siis mõni teine päev. Oeh, ma olen nii tüdinud, et ma ei viitsi enam isegi hädaldada.

Bwaaah.

Oeh. Mul on sellest kõigest juba nii kõrini. Varsti hakkan nutma. Või karjuma. Või midagi.

Oi, mul oli eile hullult produktiivne päev. Töötasin varahommikust hilisõhtuni (ehk siis kella 12-st 20-ni) ja suurte pingutustega jõudsin lõpuks peaaegu täpselt sellesse seisu, millest ma hommikul alustasin. Jaaa. Täna ei olnud nii hullult produktiivne. Lihtsalt kella poole kaheksa paiku hakkasid mul silme ees värvilised tulukesed vilkuma, nii et kui ma mõtlesin pausi teha ja mummukat mängida, siis see ainult süvendas seda. Nii et ma panin hoopis mingi sarvilise sisaliku puzzle kokku.

ma olen pirn. kas see, mida süüakse, sel juhul selline loppis ja imelik... või see, mida pekstakse... või see, mis kustub. appiii, ma õppisin terve päeva. kell 12 (päeval!) istusin arvutisse ja alustasin... ja nüüd on kell pool kaks. öösel. ooooeeeeaaaaaahhhhhhhh...

Ei taha enam. Ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Kõrini on. Ei taha... ja mul on homme tähtaeg ja mul pole aimugi, mis mul valmis peab olema. Võib-olla kõik. Võib-olla midagi. Võib-olla midagi muud. Ikka ei taha. Ma nägin hiljuti üht üpris head filmi. Eelmisel nädalal. Seal olid üks mees ja üks naine, kes rääkisid. Kõige pealt nad kõndisid ja rääkisid, siis nad sõitsid laevaga ja rääkisid, siis nad sõitsid autoga ja rääkisid ja lõpuks olid nad naise korteris ja rääkisid. Ma päris algusest ei vaadanud, aga mul on kahtlane tunne, et ka siis nad rääkisid. Sellepärast oligi lahe. Selline teistsugune.

Arvake, kes käis täna jõuluoste tegemas? Arvake, kes jalutas pärast seda lumesajus läbi pargi? Arvake, kes viskas end lõpuks lumele pikali? Arvake, kes jäi sinna mitmeks hetkeks grimassitama? Arvake, kes suutis endal põlve välja väänata? Arvake, kes sai nädalaaegse liikumiskeelu? Mulle hakkab tasapisi meelde tulema, miks mulle lumi ei meeldinud... Aga ärge muretsege, enam ei valuta. Vähemalt senikaua kui ma teda ei liiguta. Oh joy. Jah, mul oli tõesti liiga vähe muresid ja jamasid. Jah, see oli sarkasm. Aga mind aitas märjalt külmalt lumelt märjale külmale pingile üks täitsa sümpaatne noormees, selline pikk ja kena ja sümpaatne, kes jõudis mind ka püsti tõmmata! Ja seejärel minema kiirustas. Aga noh, kõike head kah ei saa. Eile ma sain kohupiimapontsikuid ja kohupiimavahvleid kohupiima, vahukoore ja moosiga. Ja kui ma siis pargist bussipeatuse poole komberdasin, tuli mu tagant üks arst, kelle kabinet oli nii kahe sammu kaugusel ja vaatas mu põlve üle ja pani sidemesse ja saatis mu taks...

Kas te ikka teate, kui äääärmiselt tore on lahendada mitu tundi üht pikka ja keerulist ülesannet ja siis avastada, et ohhoo, ma tegin siin alguses ju ühe pisitillukese vea, mistõttu kõik järgnev on mul vale? Ja eriti lõbus on teha seda siis, kui vaatamata sellele, et sa istud paksu teki sisse keeratuna ja tarvitad kruusitäite kaupa kuuma teed, on sul sõrmedel ikkagi väga külm! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Ja nii edasi.

See ülesanne ei saa *nii* keeruline olla. Lihtsalt mina olen loll, tundub.

... ma suutsin peaaegu terve päeva õppida, aga tulemus on ikka suur ja ümmargune. Ja ei ole siil. Ega päike. Ega melon. Kahju. Ja taaskord ma istun siin, kuulan muusikat ja ei suuda enam mõelda. Seekord on muusikaks siis A-Teens, mida ma pole nii umbes seitse sajandit kuulanud. Aga ma tahtsin midagi lõbusat ja see on lõbus. (Ja Queeni ja Josephit olen ma niikuinii juba terve päeva kuulanud.) Oh jah. Jama, jama, jama-jama-jama. Ma mõtlesin järele. Ma vist siiski ei tahaks tuvi olla. Okei, värve tahaks küll näha, aga kui ma oleksin üks loll tuvi, siis ma vist ei oskaks seda hinnata. Nii et ma ka hakk. Või ohmavareseke. Sest linnas on vareseid!!! Ma nägin!!! Ja siis ma mõtlesin välja, miks on nii oluline teada, et prügikastid kõrvadega ei Räägi. Sest sellest saab järeldada, et Papu ei ole prügikast, mis on igatahes väääga oluline teave. Aga seda kõike ma ei mõelnud üldse täna. Täna tuli kahjuks muule mõelda ja nüüd ma enam ei viitsi. Mõelda. Eee... mõelda, see tähendab.

Melon oli roheline ja toores, aga sellele vaatamata hää. Saagu melon, ütles väike Suur Jumal Om, ja melon ei saanud. Meie melon sai, otsa nimelt. Sirglõikudega on aga hoopis jamam lugu. Neid ei tule. Ja ma ei viitsi nii õhtul enam mõelda kah. Mistõttu ma olengi siin ja kirjutan. Ja kuulan muusikat. Roosat Floydi. See on selline mõnusalt melanhoolne muusika, õppimisele just eriti ei innusta. Aga ma ei õpigi enam. Täna. Vähemalt praegu. Oh jah. (Kas mitte Udu ei väitnud kunagi, et Pink Floyd on tema meelest liiga melanhoolne ja võiks midagi lõbusamat kuulata? Või väitis ta seda millegi muu kohta?) See on nii täiesti e-paus, et kui mina bakatööd kirjutasin, siis Papu päevitas, aga nüüd kus tema kirjutab, on mul üks esitlus ja teine esitlus ja see asi vaja valmis saada ja too asi vaja valmis saada ja lisaks sellele vat see kah veel ära teha ja nii edasi. Kas ma olen üldse kunagi päevitanud sel ajal, kui Papu õpib!!? Kui suur on tõenäosus, et ta suvel maal õppima hakkab, samal ajal kui min...