Skip to main content

Maa seen taavet

... ma suutsin peaaegu terve päeva õppida, aga tulemus on ikka suur ja ümmargune. Ja ei ole siil. Ega päike. Ega melon. Kahju.

Ja taaskord ma istun siin, kuulan muusikat ja ei suuda enam mõelda. Seekord on muusikaks siis A-Teens, mida ma pole nii umbes seitse sajandit kuulanud. Aga ma tahtsin midagi lõbusat ja see on lõbus. (Ja Queeni ja Josephit olen ma niikuinii juba terve päeva kuulanud.)

Oh jah. Jama, jama, jama-jama-jama.

Ma mõtlesin järele. Ma vist siiski ei tahaks tuvi olla. Okei, värve tahaks küll näha, aga kui ma oleksin üks loll tuvi, siis ma vist ei oskaks seda hinnata. Nii et ma ka hakk.

Või ohmavareseke.

Sest linnas on vareseid!!! Ma nägin!!!

Ja siis ma mõtlesin välja, miks on nii oluline teada, et prügikastid kõrvadega ei Räägi. Sest sellest saab järeldada, et Papu ei ole prügikast, mis on igatahes väääga oluline teave.

Aga seda kõike ma ei mõelnud üldse täna. Täna tuli kahjuks muule mõelda ja nüüd ma enam ei viitsi. Mõelda. Eee... mõelda, see tähendab.

Comments

sussa said…
Mõelda ikka viitsid ju. Ausalt, see ei ole üldse väsitav. Mõtlemine, ma mõtlen.

Aga tegelikult ma ei usu, et kõik on nii maa seen taavet - vähemalt oli põhjust lõbusat muusikat kuulata, eksole?
suxu said…
Ei noh jah. Mõelda viitsin ikka ja alati. :)

Aga maa seen taavet on ikkagi. Täna näiteks olin ma mingil hetkel nii maa seen tuus eset ei suutnud isegi paanikasse sattuda. Ja šokolaadi ka ei tahtnud.

Ja kust otsas see siis maa seen taavet ei ole, et ma pean pidevalt sellist albumit nagu Teen Spirit kuulama, et mitte veel sügavamale langeda? Täna ma laulsin kaasa kah, kui ema-isa väljas olid. See oli küll lahe.
sussa said…
Kahju, et nad väljas olid. Muidu oleks veel toredam olnud, kas pole?
suxu said…
No ega mul suurt vahet pole küll. :P

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.