Epistole

Saigi nüüd esimene nädal sel aastal tööl käidud. Just nimelt käidud, sest tööd tegin ma enne ka, isegi juba selle kõige esimese nädala alguses, kui ma enamjaolt pikali voodis kõrge palavikuga olin. Aga õhtupoole, kui palavik liiga kõrgeks läks, võtsin ma rohtu ja siis oli mul vähemalt pool tundi, aga vist isegi tunnike "inimese moodi" olekut. Ja siis ma tulin arvutisse ja jagasin natuke tööülesandeid laiali ja tegin paar pisitööasja ka ära.  Teisel nädalal tegin ma kodus tööd, täitsa korralikult. Ma olin küll haiguslehel, seega oleks võib-olla võinud natuke vähem korralikult teha, aga ma juba olen selline hullult kohusetundlik tüüp. Ennast kiitmast ma ei väsi, eksole, aga nii see on. Ega see alati ka positiivne ei ole. Mõnikord ma tunnen süümekaid ka liiga palju. Igatahes, tore oli niisi kodus tööd teha, et sai kella veerand üheksani magada, siis köögist teetass ja pudrukauss arvuti ette viia ja seejärel poole päevani rahulikult hommikumantlis olla.  Enam sellist luksust

Iga aasta algune kohustuslik eelmise aasta lubaduste kokkuvõte.  2016. aasta lubadused: * mõtle Põnnidest Ma olen alati arvanud, et ma tahan lapsi. Kunagi tahtsin tervelt nelja last. Aga nüüd, ku s asi on vaikselt sealmaal, et peaks hakkama sellega tegelema, ei ole ma enam nii kindel. Ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja muutun aina rohkem ja rohkem ebakindlaks. Ma tunnen, et ma ei ole veel valmis, aga ma ei tea, kas ma kunagi üldse olen valmis. * mõtle muid tõsiseid mõtteid, aga ära üle ka mõtle Igasuguseid asju sai mõeldud selle aasta jooksul. Tõenäoliselt natuke ka üle mõeldud. Mingeid otsuseid igatahes veel ei teinud mõtete põhjal. Kuigi teema on jätkuvalt õhus, mis mõtteainet pakub. Ma ise arvasin/lootsin, et see saab sel aastal rahuldava lahenduse, aga ei saanud. Nüüd ma pole enam kindel, et selline lahendus ka uuel aastal tuleb, kuigi võiks. Ma väga tahaks, et selle asjaga kõik korda saaks, et saaks edasi liikuda teiste asjade juurde. Aga ma väga ei tea, mida tasub o odata

Seekordne aastavahetus oli pisut teistsugune kui eelmised kakskümmend või nii. Kümme minutit enne keskööd tirisin ma oma magamistoa aknal kardina eest ja siis heitsin tagasi voodisse ja tegin näo, et siia ma ka jään. Tegelikult läksin aga ikkagi teisele poole maja rakette vaatama, sest seal oli neid rohkem.  Aga alustame algusest. Või isegi natuke enne seda. 30ndal toimus sõpside kokkusaamine ootamatult minu juures, sest Papu lapsed jäid ootamatult haigeks. Ma läksin töölt isegi natuke varem ära, kuigi mitte nii palju varem, kui plaanis oli. Pidin enne bussile minekut poest ka läbi hüppama, et mingit sobivat söögikraami ka oleks. Kui poodi jõudsin, siis oli bussini umbes 9-10 minutit. Ja kuigi ma isegi jõudsin poest välja ja peatusesse täpselt õige minuti sees, siis oli buss ikkagi ära läinud ja ma pidin järgmist u. 15 minutit ootama. Kokkuvõttes tähendas see seda, et ma ei jõua enne oma külalisi koju.  Ma siis helistasin uuesti R-le ja andsin sellest teada; ta oli mu peale natuke