Seekordne aastavahetus oli pisut teistsugune kui eelmised kakskümmend või nii. Kümme minutit enne keskööd tirisin ma oma magamistoa aknal kardina eest ja siis heitsin tagasi voodisse ja tegin näo, et siia ma ka jään. Tegelikult läksin aga ikkagi teisele poole maja rakette vaatama, sest seal oli neid rohkem.
Aga alustame algusest. Või isegi natuke enne seda. 30ndal toimus sõpside kokkusaamine ootamatult minu juures, sest Papu lapsed jäid ootamatult haigeks. Ma läksin töölt isegi natuke varem ära, kuigi mitte nii palju varem, kui plaanis oli. Pidin enne bussile minekut poest ka läbi hüppama, et mingit sobivat söögikraami ka oleks. Kui poodi jõudsin, siis oli bussini umbes 9-10 minutit. Ja kuigi ma isegi jõudsin poest välja ja peatusesse täpselt õige minuti sees, siis oli buss ikkagi ära läinud ja ma pidin järgmist u. 15 minutit ootama. Kokkuvõttes tähendas see seda, et ma ei jõua enne oma külalisi koju.
Ma siis helistasin uuesti R-le ja andsin sellest teada; ta oli mu peale natuke solvunud ja pahane, kuna ma olin ta just üles ajanud ja teatanud, et meile tulevad külalised. Ma ütlen juba ette ära, et päeva lõpuks ta enam eriti pahane ei olnud. Aga öösel suutsin ma ta uuesti välja vihastada. Õhtu läks igal juhul kenasti, jõudsin peaaegu enne külalisi ja kõik läks kenasti ja meil oli väga tore.
Õhtul läks R. üllataval kombel tuttu, kuigi ma arvasin, et ta on öö otsa üleval. Mul olid sellele tuginedes tehtud plaanid, et ma lähen vanematele külla ja siis õhtul, kui R. üles ärkab, tulen jälle koju ja me saame koos olla. See, et ta nüüd öösel magab ja päeval üleval on, mulle tol hetkel eriti ei meeldinud. Läksin talle kaissu ja mõtlesin, et jään natuke kauemaks ja magan natuke, siis kui mingi hetk vaja pissil käia, lähen oma voodisse tagasi.
Öösel aga mingi hetk ma avastasin, et R. on täitsa üleval ja vaatab kella ja siis ma küll läksin kohe kohkunult ära, õigesti arvates, et ma olen ta jälle üles norsanud ja lootes, et ta saab edasi magada. Seda kahjuks ei juhtunud, seega ta oligi terve öö üleval ja hommikul ka ja minu peale päris kuri, sest ta arvas, et ma meelega ei lasknud tal magada. Tegelikult ma ei teinud seda meelega. Oleks ma teadnud, et nii läheb, poleks ma tema juurde tuttu jäänud.
Igatahes, keskpäeva paiku läks ta natuke pahasena ikka tuttu ja mina läksin varsti pärast seda vanemate juurde. Seal sõin kõhu ilusti täis, jõin natuke siidrit peale ja siis läksin magamistuppa pikali ja puhkama ja leiba luusse laskma. Lisaks ka teki alla, sest mul oli millegipärast väga külm. Võtsin ka ühe Paulo Coelho raamatu kaasa ("Kurat ja preili Prym") ja lugesin selle kusjuures õhtu jooksul läbi. Vahepeal tulid vend ja vennanaine ka ja siis ma käisin jälle laua taga, aga külm oli ikka ja selline imelik väsimus ka.
Mingi hetk ma siis tunnistasin endale ja emale, et mul on selline haigeks jäämise tunne ja kraadisin. Palavik oli 37,1C, mis polnud just palju, aga pärast seda oli mul jätkuvalt külm ja kui ma hiljem uuesti kraadisin, siis oli juba sinna 38C kanti. Siis ma võtsin rohtu ja hakkasin kojuminekut vaikselt sättima. Ema andis moonakoti kaasa ja sõitsin siis taksoga koju. Kodus panin asjad kappi ja ise pugesin voodisse tõbitsema. Ja telekat vaatama.
Kui see aasta siis lõpuks läks ja teine tuli, siis kobisin jah korraks üles ja vaatasin ilutulestikku ja pärast läksin tagasi teleka ette. Terve 1.jaanuari olin kah voodis ja haige, palavik oli pea kogu aeg üle 38 ja õhtul tõusis üle 38,5, siis võtsin jälle rohtu. 2. jaanuaril tõusis korraks isegi üle 39. 3. jaanuaril oli veel kõrge palavik, 4. jaanuaril andis järele ja oli alla 38, aga ikka üle 37. 5. jaanuaril ei olnud enam üldse. Aga mingi hetk tulid lisaks ka köha ja nohu ja need on niivõrd-kuivõrd praeguseni olemas.
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi aastavahetusel haige olnud, vähemalt mitte niimoodi haige, et kõrge palavikuga ja voodis. Viimati olin ma nii haige 3 aastat tagasi ja ka jaanuaris, aga mitte aastavahetusel. Seega täiesti uus kogemus jälle. Kui see haigus ja palavik nüüd välja arvata, siis oli täitsa tore aastavahetus, parem kui kaks eelmist.
Igatahes, lubaduste kokkuvõtet pole ma veel teinud ja uusi lubadusi ka andnud, peale selle ühe, mis kõlas nii, et saa terveks.
Aga alustame algusest. Või isegi natuke enne seda. 30ndal toimus sõpside kokkusaamine ootamatult minu juures, sest Papu lapsed jäid ootamatult haigeks. Ma läksin töölt isegi natuke varem ära, kuigi mitte nii palju varem, kui plaanis oli. Pidin enne bussile minekut poest ka läbi hüppama, et mingit sobivat söögikraami ka oleks. Kui poodi jõudsin, siis oli bussini umbes 9-10 minutit. Ja kuigi ma isegi jõudsin poest välja ja peatusesse täpselt õige minuti sees, siis oli buss ikkagi ära läinud ja ma pidin järgmist u. 15 minutit ootama. Kokkuvõttes tähendas see seda, et ma ei jõua enne oma külalisi koju.
Ma siis helistasin uuesti R-le ja andsin sellest teada; ta oli mu peale natuke solvunud ja pahane, kuna ma olin ta just üles ajanud ja teatanud, et meile tulevad külalised. Ma ütlen juba ette ära, et päeva lõpuks ta enam eriti pahane ei olnud. Aga öösel suutsin ma ta uuesti välja vihastada. Õhtu läks igal juhul kenasti, jõudsin peaaegu enne külalisi ja kõik läks kenasti ja meil oli väga tore.
Õhtul läks R. üllataval kombel tuttu, kuigi ma arvasin, et ta on öö otsa üleval. Mul olid sellele tuginedes tehtud plaanid, et ma lähen vanematele külla ja siis õhtul, kui R. üles ärkab, tulen jälle koju ja me saame koos olla. See, et ta nüüd öösel magab ja päeval üleval on, mulle tol hetkel eriti ei meeldinud. Läksin talle kaissu ja mõtlesin, et jään natuke kauemaks ja magan natuke, siis kui mingi hetk vaja pissil käia, lähen oma voodisse tagasi.
Öösel aga mingi hetk ma avastasin, et R. on täitsa üleval ja vaatab kella ja siis ma küll läksin kohe kohkunult ära, õigesti arvates, et ma olen ta jälle üles norsanud ja lootes, et ta saab edasi magada. Seda kahjuks ei juhtunud, seega ta oligi terve öö üleval ja hommikul ka ja minu peale päris kuri, sest ta arvas, et ma meelega ei lasknud tal magada. Tegelikult ma ei teinud seda meelega. Oleks ma teadnud, et nii läheb, poleks ma tema juurde tuttu jäänud.
Igatahes, keskpäeva paiku läks ta natuke pahasena ikka tuttu ja mina läksin varsti pärast seda vanemate juurde. Seal sõin kõhu ilusti täis, jõin natuke siidrit peale ja siis läksin magamistuppa pikali ja puhkama ja leiba luusse laskma. Lisaks ka teki alla, sest mul oli millegipärast väga külm. Võtsin ka ühe Paulo Coelho raamatu kaasa ("Kurat ja preili Prym") ja lugesin selle kusjuures õhtu jooksul läbi. Vahepeal tulid vend ja vennanaine ka ja siis ma käisin jälle laua taga, aga külm oli ikka ja selline imelik väsimus ka.
Mingi hetk ma siis tunnistasin endale ja emale, et mul on selline haigeks jäämise tunne ja kraadisin. Palavik oli 37,1C, mis polnud just palju, aga pärast seda oli mul jätkuvalt külm ja kui ma hiljem uuesti kraadisin, siis oli juba sinna 38C kanti. Siis ma võtsin rohtu ja hakkasin kojuminekut vaikselt sättima. Ema andis moonakoti kaasa ja sõitsin siis taksoga koju. Kodus panin asjad kappi ja ise pugesin voodisse tõbitsema. Ja telekat vaatama.
Kui see aasta siis lõpuks läks ja teine tuli, siis kobisin jah korraks üles ja vaatasin ilutulestikku ja pärast läksin tagasi teleka ette. Terve 1.jaanuari olin kah voodis ja haige, palavik oli pea kogu aeg üle 38 ja õhtul tõusis üle 38,5, siis võtsin jälle rohtu. 2. jaanuaril tõusis korraks isegi üle 39. 3. jaanuaril oli veel kõrge palavik, 4. jaanuaril andis järele ja oli alla 38, aga ikka üle 37. 5. jaanuaril ei olnud enam üldse. Aga mingi hetk tulid lisaks ka köha ja nohu ja need on niivõrd-kuivõrd praeguseni olemas.
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi aastavahetusel haige olnud, vähemalt mitte niimoodi haige, et kõrge palavikuga ja voodis. Viimati olin ma nii haige 3 aastat tagasi ja ka jaanuaris, aga mitte aastavahetusel. Seega täiesti uus kogemus jälle. Kui see haigus ja palavik nüüd välja arvata, siis oli täitsa tore aastavahetus, parem kui kaks eelmist.
Igatahes, lubaduste kokkuvõtet pole ma veel teinud ja uusi lubadusi ka andnud, peale selle ühe, mis kõlas nii, et saa terveks.
Comments