Saigi nüüd esimene nädal sel aastal tööl käidud. Just nimelt käidud, sest tööd tegin ma enne ka, isegi juba selle kõige esimese nädala alguses, kui ma enamjaolt pikali voodis kõrge palavikuga olin. Aga õhtupoole, kui palavik liiga kõrgeks läks, võtsin ma rohtu ja siis oli mul vähemalt pool tundi, aga vist isegi tunnike "inimese moodi" olekut. Ja siis ma tulin arvutisse ja jagasin natuke tööülesandeid laiali ja tegin paar pisitööasja ka ära.
Teisel nädalal tegin ma kodus tööd, täitsa korralikult. Ma olin küll haiguslehel, seega oleks võib-olla võinud natuke vähem korralikult teha, aga ma juba olen selline hullult kohusetundlik tüüp. Ennast kiitmast ma ei väsi, eksole, aga nii see on. Ega see alati ka positiivne ei ole. Mõnikord ma tunnen süümekaid ka liiga palju. Igatahes, tore oli niisi kodus tööd teha, et sai kella veerand üheksani magada, siis köögist teetass ja pudrukauss arvuti ette viia ja seejärel poole päevani rahulikult hommikumantlis olla.
Enam sellist luksust pole. Nüüd tuleb varem üles tõusta, riidesse panna ja tööle minna. Nagu alati. Ei olnud ka see esimene nädal väga hull, kuigi jah, ega ma just väga palju tööd sel nädalal ei teinud. Tegin ikka, aga mitte nii palju kui tavaliselt, ehk siis võtsin veidi kergemalt. Ehk siis läksin töölt ära kui tööpäev otsa sai, mitte ei jäänud sinna veel tunniks ajaks. Okei, pooleks tunniks jäin.
Neljapäeval jõudis mu kaua oodatud kaunikene silmaarsti aeg kätte. Panin novembri lõpus tasulise aja, sest ma lihtsameelselt arvasin, et siis saab kohe järgmisel nädalal. Ei saanud. Aga nüüd siis, kui silm enam ei hõõrunud, jõudis aeg kätte ja läksin kohale. Silmaarst on MM-s hoopis teisel pool, ehk tuleb ümber maja minna. Sai mindud ja kõik vajalikud asjad üles leitud.
Silmaarsti juures kutsuti mind kõigepealt üldse nägemisteravust mõõtma. Seal oli mingi aparaat, kuhu sisse tuli vaadata ja mis puhus õhku silma vastu. Ma siis vaatasin sinna sisse ja iga kord kui õhk silma vastu tuli, siis võpatasin ja hüppasin eemale. Lõpuks sai vist ikka mis iganes see masin mõõtma pidi, ära mõõdetud, ja siis tuli see tavaline tähtede lugemine ja prilliklaaside vahetus. Ja nüüd ma pean ütlema, et ega mina ei teagi, mis miinused mulle seekord mõõdeti, sest mulle ei öelnud keegi, aga ma loodan, et need on äkki Patsiendiportaalis kirjas. Muidu on küll natuke jama.
Siis ma läksin sealt kabinetist välja ja ootasin teise kabineti ukse ees, kus oli arst. Tema siis uuris mu silmi mingi valgusega ja seejärel saatis mind kolmandasse kabinetti, et silmast pilt teha. Seal tuli jälle mingisse aparaati sisse vaadata ja kui siis arst ütles, et olge nüüd hästi paigal ja ärge liigutage, siis ma hakkasin loomulikult üle kogu keha värisema. Mingid pildid sai tehtud ja mind saadeti kabinetist välja, aga siis kutsuti tagasi sisse ja tehti teise masinaga teised pildid. Arst (või õde?) väitis, et tulid ilusad pildid.
Siis ma ootasin jälle arsti kabineti taga ja siis tuli arst välja ja tilgutas mulle silmatilkasid ja siis ma ootasin rõõmsalt edasi. Umbes sel ajal jõudis mulle kohale, et ma vist ikka ei jõua selleks ajaks tööle tagasi, mis ma olin Google Kalendris märkinud ja ma mõtlesin, et eks ma siis pikendan enda eemaloleku aega; võtsin siis telefoni välja, vahtisin seda natuke ja leidsin, et ma ikka ei tee seda - sest ma ei näinud enam korralikult. Ma ei näinud enam kirja lugeda. Seda see arst ja tema silmatilgad siis minuga tegid.
Nojaa siis kui ma olin seal veel tükk aega istunud, kutsus arst mind tagasi ja uuris mu silma edasi nii tugeva valgusega, et see oli täitsa valus silmale ja ajas silma vett jooksma. Kui see tehtud sai, siis oligi tegelikult kõik. Arst kirjutas välja ühed silmatilgad ja andis teised ka ja siis ma võisin ära minna.
Läksin käisin siis veel lõunal ära ja läksin tagasi tööle, kus selgus, et ma ei näe ikka jätkuvalt midagi, aga kui ma suurendasin igal pool fonti, siis ma suutsin natuke aega ikka tööd teha. Õnneks sai päev varsti läbi. Õhtul kodus oli nägemine ikka natuke imelik, aga nüüd on juba taastunud.
Täna oli siis ka see päev, kus ma pidin koos töökaaslastega spaasse minema, aga nagu näha, ei läinud. Ma ei tea, võib-olla ma mõtlesin pooled hädad endale ise juurde, aga tervis lihtsalt tundus kuidagi kahtlane ja ma hakkasin kartma - sest ma olen suur kartul - ja siis ma ei läinudki. Ma ei olnud ainus, kes ei läinud, teisi oli ka. Kell 11 oli väljasõit ja need, kes ei läinud, võisid siis ka koju minna. Ma läksin natuke hiljem, kui olin oma tööasjad korda saanud.
Tegelikult ma kahtlesin kuni viimase minutini, kas minna või mitte. Küsisin teistelt nõu ja viskasin isegi kulli ja kirja ja siis kahtlesin edasi. Pakkisin isegi koti ära ja võtsin kaasa, et kui tuleb ikka tahtmine minna. Aga siis kui minekuks läks, otsustasin ikka mitte minna. Natuke kurb oli küll niimoodi maha jääda. Ema tuli siis lahkelt linna, et minuga koos söömas käia, et ma liiga nukker ei oleks, ja selles mõttes oli tegelikult tore päev. Kodus käisin veel roosipiimavannis (JOIKi vannipiim), mis oli mõnna ja peaaegu nagu spaa.
Ega ma ei tea, kas ma tegin õigesti või mitte, aga nüüd ma olen oma otsusega leppinud ja ei kahetse enam. Eriti.
Aga selle kulli ja kirja viskamisega on selline lugu, et keegi kunagi ütles, et see on väga õige viis tähtsate otsuste tegemiseks. Sa viskad kulli ja kirja - ja seejärel oled sa tulemusega kas rahul või mitte. Ja see suhtumine tulemusse on see, mis loeb, mitte tulemus ise. Kõlab ju täitsa mõistlikult.
Teisel nädalal tegin ma kodus tööd, täitsa korralikult. Ma olin küll haiguslehel, seega oleks võib-olla võinud natuke vähem korralikult teha, aga ma juba olen selline hullult kohusetundlik tüüp. Ennast kiitmast ma ei väsi, eksole, aga nii see on. Ega see alati ka positiivne ei ole. Mõnikord ma tunnen süümekaid ka liiga palju. Igatahes, tore oli niisi kodus tööd teha, et sai kella veerand üheksani magada, siis köögist teetass ja pudrukauss arvuti ette viia ja seejärel poole päevani rahulikult hommikumantlis olla.
Enam sellist luksust pole. Nüüd tuleb varem üles tõusta, riidesse panna ja tööle minna. Nagu alati. Ei olnud ka see esimene nädal väga hull, kuigi jah, ega ma just väga palju tööd sel nädalal ei teinud. Tegin ikka, aga mitte nii palju kui tavaliselt, ehk siis võtsin veidi kergemalt. Ehk siis läksin töölt ära kui tööpäev otsa sai, mitte ei jäänud sinna veel tunniks ajaks. Okei, pooleks tunniks jäin.
Neljapäeval jõudis mu kaua oodatud kaunikene silmaarsti aeg kätte. Panin novembri lõpus tasulise aja, sest ma lihtsameelselt arvasin, et siis saab kohe järgmisel nädalal. Ei saanud. Aga nüüd siis, kui silm enam ei hõõrunud, jõudis aeg kätte ja läksin kohale. Silmaarst on MM-s hoopis teisel pool, ehk tuleb ümber maja minna. Sai mindud ja kõik vajalikud asjad üles leitud.
Silmaarsti juures kutsuti mind kõigepealt üldse nägemisteravust mõõtma. Seal oli mingi aparaat, kuhu sisse tuli vaadata ja mis puhus õhku silma vastu. Ma siis vaatasin sinna sisse ja iga kord kui õhk silma vastu tuli, siis võpatasin ja hüppasin eemale. Lõpuks sai vist ikka mis iganes see masin mõõtma pidi, ära mõõdetud, ja siis tuli see tavaline tähtede lugemine ja prilliklaaside vahetus. Ja nüüd ma pean ütlema, et ega mina ei teagi, mis miinused mulle seekord mõõdeti, sest mulle ei öelnud keegi, aga ma loodan, et need on äkki Patsiendiportaalis kirjas. Muidu on küll natuke jama.
Siis ma läksin sealt kabinetist välja ja ootasin teise kabineti ukse ees, kus oli arst. Tema siis uuris mu silmi mingi valgusega ja seejärel saatis mind kolmandasse kabinetti, et silmast pilt teha. Seal tuli jälle mingisse aparaati sisse vaadata ja kui siis arst ütles, et olge nüüd hästi paigal ja ärge liigutage, siis ma hakkasin loomulikult üle kogu keha värisema. Mingid pildid sai tehtud ja mind saadeti kabinetist välja, aga siis kutsuti tagasi sisse ja tehti teise masinaga teised pildid. Arst (või õde?) väitis, et tulid ilusad pildid.
Siis ma ootasin jälle arsti kabineti taga ja siis tuli arst välja ja tilgutas mulle silmatilkasid ja siis ma ootasin rõõmsalt edasi. Umbes sel ajal jõudis mulle kohale, et ma vist ikka ei jõua selleks ajaks tööle tagasi, mis ma olin Google Kalendris märkinud ja ma mõtlesin, et eks ma siis pikendan enda eemaloleku aega; võtsin siis telefoni välja, vahtisin seda natuke ja leidsin, et ma ikka ei tee seda - sest ma ei näinud enam korralikult. Ma ei näinud enam kirja lugeda. Seda see arst ja tema silmatilgad siis minuga tegid.
Nojaa siis kui ma olin seal veel tükk aega istunud, kutsus arst mind tagasi ja uuris mu silma edasi nii tugeva valgusega, et see oli täitsa valus silmale ja ajas silma vett jooksma. Kui see tehtud sai, siis oligi tegelikult kõik. Arst kirjutas välja ühed silmatilgad ja andis teised ka ja siis ma võisin ära minna.
Läksin käisin siis veel lõunal ära ja läksin tagasi tööle, kus selgus, et ma ei näe ikka jätkuvalt midagi, aga kui ma suurendasin igal pool fonti, siis ma suutsin natuke aega ikka tööd teha. Õnneks sai päev varsti läbi. Õhtul kodus oli nägemine ikka natuke imelik, aga nüüd on juba taastunud.
Täna oli siis ka see päev, kus ma pidin koos töökaaslastega spaasse minema, aga nagu näha, ei läinud. Ma ei tea, võib-olla ma mõtlesin pooled hädad endale ise juurde, aga tervis lihtsalt tundus kuidagi kahtlane ja ma hakkasin kartma - sest ma olen suur kartul - ja siis ma ei läinudki. Ma ei olnud ainus, kes ei läinud, teisi oli ka. Kell 11 oli väljasõit ja need, kes ei läinud, võisid siis ka koju minna. Ma läksin natuke hiljem, kui olin oma tööasjad korda saanud.
Tegelikult ma kahtlesin kuni viimase minutini, kas minna või mitte. Küsisin teistelt nõu ja viskasin isegi kulli ja kirja ja siis kahtlesin edasi. Pakkisin isegi koti ära ja võtsin kaasa, et kui tuleb ikka tahtmine minna. Aga siis kui minekuks läks, otsustasin ikka mitte minna. Natuke kurb oli küll niimoodi maha jääda. Ema tuli siis lahkelt linna, et minuga koos söömas käia, et ma liiga nukker ei oleks, ja selles mõttes oli tegelikult tore päev. Kodus käisin veel roosipiimavannis (JOIKi vannipiim), mis oli mõnna ja peaaegu nagu spaa.
Ega ma ei tea, kas ma tegin õigesti või mitte, aga nüüd ma olen oma otsusega leppinud ja ei kahetse enam. Eriti.
Aga selle kulli ja kirja viskamisega on selline lugu, et keegi kunagi ütles, et see on väga õige viis tähtsate otsuste tegemiseks. Sa viskad kulli ja kirja - ja seejärel oled sa tulemusega kas rahul või mitte. Ja see suhtumine tulemusse on see, mis loeb, mitte tulemus ise. Kõlab ju täitsa mõistlikult.
Comments