Epistole

... oli ilm veel väga ilus. Esimesel septembril oli väga soe ja pärast seda ka oli pea kaks nädalat üsna kena ilma. 14. septembril läks aga külmaks ja hakkas sadama ja sadas siis mitu päeva. Tähtvere Õunaõuepäevale me ei läinudki, sest siis lihtsalt sadas terve päeva järjest ja oli külm ja tuuline. Maarjalaadale ma ka ei jõudnud, sest siis olid R. vanaema matused. Me rentisime selleks puhuks auto ja pärast viisime ära ka kogu aasta taara, kokku vist 220 pudelit, kui ma õigesti mäletan. Taaraautomaat sai vahepeal täis ja hakkas piiksuma. Ilm on nüüd sügisene, aga viimasel ajal on olnud ikkagi kuiv ja päikeseline, seega pole hullu. Tööl on jälle mingisugune hullumaja, aga kuna seal on peaaegu pidevalt mingi hullumaja, siis ma pean end kätte võtma ja mitte päris ära vaevama. Sel nädalal olin korra eriti kaua tööl ja see andis kohe tunda, oli halb olla, seega püüan edaspidi ikkagi varem ära tulla, mis sest et nii palju on teha ja nii palju jääb tegemata. Aga küll jõuab. Peaasi on ise...

Kunagi ammu-ammu-ammu oli selline Eesti seriaal/sari nagu "Armastuse kahur". Ei, see ei olnud seebikas ega draama ega komöödia ega armastuslugu. See oli scifi/ulme, nö kodumaine X-files. Selle nimega oli ka mingi stoori, umbes nii, et kui kaks inimest väga teineteist armastavad, siis muutuvad nad kahuriks ja... eee... erm... something. Igatahes seletati see esimeses osas ära.  Jabur nimi. Jabur seriaal. Aga omamoodi huvitav. Tegelikult, kui aus olla, ega see pealkiri nii jabur ju polegi. Pea igas seriaalis, kus on ilus meespeategelane ja ilus naispeategelane, nad varem või hiljem (enamasti hiljem) avastavad, et on tegelikult teineteist esimesest osast peale armastanud ja loodud koos olema - vaatajad on sellest juba ammu teadlikud ja saavad nüüd öelda: awww, lõpuks ometi! Seejärel on nad mõnda aega koos, saavad võib-olla lapse ja siis mõnikord üks neist sureb või röövitakse tulnukate poolt ära. Eestlased jätsid selle osa vahele ja panid kohe mehe ja naise kokku, ausalt ja ke...

Esmaspäeval mainis ema, et õues on nii külm, nagu hakkaks varsti lund sadama. Ma ehmatasin selle peale ära, sest a) ma ei taha veel lund, ja b) mul olid veel suvekingad jalas. Mitte küll lahtised kingad, aga need valged ja aukudega. Järgmisel päeval panin siis kohe sügiskingad jalga, need uued, mis ma suvel ostsin. Mudel on täpselt sama mis vanadel kingadel, mis olid ülimugavad, aga osa tallast on ära tulnud. Kõik kordub. Siin on postitus sellest, kuidas ma eelmine kord uusi kingi sisse kandsin. Tegelikult pidasid need vanad kingad päris kaua ja päris kenasti vastu - 9 aastat. Nüüd on mul siis paar varvast ära hõõrutud ja kandadega on see jama, et need kingad söövad mu sokid ära, ehk siis tõmbavad sokid jalast ära talla alla kortsu, nii et kannad jäävad täitsa paljaks. Aga kanna tagant õnneks ei hõõru. Kui need kingad lõpuks mugavaks saavad kantud, siis on jälle 9 aastat rahu.  Kingade sees on mu ortopeedilised tallad, mis peaksid mõjuma hästi minu valutavale vasakule jalale. ...

Oli siin üks päris tavaline hommik, mõned päevad tagasi. Ärkasin üles, tegin teed, sõin ja tegin muid hommikusi tegemisi, näiteks püüdsin R-t voodist välja lohistada, aga ta sunnik pani seekord vastu. Jätsin ta siis rahule ja hakkasin pikki pükse jalga tõmbama - aga tõmbasin hoopis midagi muud ära. Kummardamislihase vms, igatahes alaselga lõi tugev valu sisse. Siis ma oigasin natuke, panin rohtu peale ja püksid sain ka kuidagi moodi jalga ja kiirustasin bussi peale. Kella järgi oleksin tegelikult maha jäänud, aga buss õnneks väljus natuke hiljem.  Sama asja tegin ma kusjuures mõned aastad tagasi põlvikut jalga tõmmates. Seega - riietumine on ohtlik tegevus. Aga selliste ilmadega nagu siin vahepeal olnud on, ei saa kuidagi jätta riidesse panemata. Mina olen jälle täies talvevarustuses - talvejope, talvemüts, talvesall ja saapad kah. Sest mul lasevad kingad vett läbi, vähemalt üks neist. Saapad tegelikult kah, aga ainult siis kui ma hästi sügavasse lompi astun. Riideid on mul kül...

"Homme hakkan korralikuks, söön vähem šokolaadi ja liigutan end rohkem", mõtlesin ma ühel õhtul. Võtsin plaani, et alustuseks sõidan iga päev 10 min jalgrattatrenažööril, siis teen 10 kõhulihasteharjutust ja 10 küünarnukk-põlv harjutust. Kuna ma olin samal õhtul juba trenažööriga sõitnud ja need homme-lubadused on teadagi mis, siis tegin juba õhtul 10 + 10 võimlemisharjutust ära. Järgmine päev ei söönud tööl ühtegi tükki šokolaadi ja õhtul külas sõin ainult ühe tüki. Mul tuli selline hea mõte, et ma võin šokolaadi süüa küll, aga ainult esmaspäeviti - sellega seoses tekkis kohe selline kujutluspilt, kuidas on reede ja mina ootan esmaspäeva, et saaks ometi šokolaadi süüa - aga tegelikult ei ole nii. Ehk ma ei ole šokolaadist nii hullult sõltuvuses. Aga selline lahendus leevendaks esmaspäeva masendust. Igatahes, see esimene päev tegin oma harjutused ära, teine päev ka ja siis jäin haigeks.  Esimene päev oli enam-vähem okei, kurk oli valus ja nina natuke jooksis, aga pea ei val...

Minu lemmik lõunasöögikoht, Postimehe kohvik, pandi kinni. Nüüd pean ma iga päev uurima seda lehte siin ja mõtlema, kuhu minna. Pealegi, ma pole leidnud ühtegi teist nii head kohta, nagu oli Postimehe Kohvik. Häid kohti on küll, aga sellist valikut ja kombineerimist ei ole. Postimehe kohvikus oli alati kolm-neli lihaasja, siis sai valida, mida sinna kõrvale võtta, kas kartul või riis või tatar, ja salati sai ka ise valida. Suppe oli ka ja võileibu ja kartulisalatit. Valik missugune. Ja toidud olid imehead. Sellist üleküpsetatud liha või mee-sidruni-ingveri kana ei saa ma vist enam kuskilt. Teeks ise, kui oskaks.  Lisaks oli kohvik iga päev kella 16ni lahti. Mul on aga selline halb harjumus, et kui tööd palju, siis ma ei jõua alati "enne pimedat" lõunal käidud. Enamus lõunapakkumisi on aga kella kolmeni. See enne pimedat ei olegi tegelikult päris nali, sest kesktalvel võib täitsa vabalt juhtuda, et kui ma lõunalt tagasi vantsin, hakkab õues vaikselt hämarduma.  Ma olen om...

Ma olen tähele pannud, et paljudele R. sõpradele ja sugulastele meeldib ootamatult külla tulla. Mõned tulevad nii, et helistavad ette, et on läheduses, kas võiks läbi hüpata. Teised jälle helistavad, et me oleme viie minuti pärast kohal. Mina satun siis tavaliselt paanikasse, kukun kiirkoristama ja ahastan. Kui R. on üksi kodus, siis ta tavaliselt eriti ei korista, seega ma ahastan alles hiljem, kui ma saan teada, et meil käisid külalised ja kõik oli sassis. Üks lahendus sellele oleks muidugi see, et hoida oma kodu pidevalt tipp-topp korras, aga siis ma peaksin ka pidevalt koristama, mida ma küll ei viitsi. Niigi on mul tunne, et ma pesen kogu aeg nõusid, aga sellegipoolest on alati valamus hunnik musti nõusid, eriti just siis, kui keegi külla tuleb ja mind kodus ei ole.  Miks see mind tagantjärele ahastama paneb? Ma ei taha, et külalised arvaksid, et ma olen nüüd üks hullult laisk ja halb perenaine, kes üldse ei viitsi koristada, mis siis, et selles väike tõetera sees on. Ma t...

Tempo-tempo-tempo-tempo! Ma ei mäleta enam, millal mul viimati nii kiire nii pikka aega oli. Kiire on ikka olnud, aga tavaliselt saab see eriti kiire aeg kiiremini otsa. Praegu on see paar-kolm nädalat kestnud ja ei paista ei otsa ega äärt.  Ma olen vaheldumisi paanikas, masenduses ja siis jälle enam-vähem rahulik. 

Mul olid Sõbrapäevaks igasugused toredad (romantilised) plaanid tehtud, tegelikult juhtus aga nii, et mulle tuli nohu kallale. See ei ole sugugi mitte romantiline, kui sul nina terve õhtu tilgub.  Ja siiski-siiski oli see parem kui mõned mu eelmiste aastate Sõbrapäevad. Mitte küll eelmise aasta oma, too oli ikka super. Õnneks algas nohu alles poole päeva pealt, seega hommik oli päris vahva.  Jätkuvalt nohune Suxu, kelle nina enam ei tilgu - jee!

Mul oli väga tore nädalavahetus, aga siis sai see otsa, nii nädalavahetus kui ka toredus. Ma hõiskasin enne õhtut. Ja siis... Õhtul tuli sügis Ja muudki Otsa sai suvi Ja muudki Nukraks läks ilm Ja muudki. Kõige huvitavam asi, mis minuga täna juhtus, oli see, kui ma lõunasöögil riisi varrukast välja koukisin. Vat mida tähendab, kui otsa saab suvi (ja muudki). Nüüd ei jää vist muud üle kui laulda. Yesterday, life was such an easy game to play La-la-la-la-la-la-la-la-la Oh I believe in yesterday.   

Ei ole veel kevadet. Ikka lumi ja j ää ja lörts ja miinuskraadid. Reedel tu iskas lumi mulle näkku, reede öösel sõitsid sahad. Ei ole kevadet veel, ei ole. Kuigi ühes kohas juba, soojaveetoru kohal, on oranžid krookosed oma ninad mullast välja pistnud. Minu kannik e õitseb ka j uba, nagu oleks suur kevad käes - aga tema on toas soojas.  Kesklinnas on uus juustupood - vä ga hea! Juust on üks mu lemmiktoite . Teine on šokolaad ja täna ma sain maailma parimat šoko laadi - Ritter Sport Katal aani kreemiga. Väga hea! Kui kevad lõpuks tuleb ja maa lahti sulab, siis ma hakkan neid juuste ja šokolaade maha kõndima. Praegu olen veel laisk. 

Täna sadas lund. Väkk. Kui ma lõunal käisin, sadas veel vihma. Aga kui ma tagasi jõudsin, läks vihm kahtlaselt valgeks ja he lbelikuks. Ja kui ma koju tulin, oli külm ja pime ja märg ja sadas lund. Mõelda vaid, nädal aega tagasi oli 18 kr aadi. Pluss 18 kraadi! See ilm läheb täitsa vales suunas. :( Ja varsti nad sunnikud keeravad veel kella kah. Siis lähevad õhtud eriti pimedaks. 

Mul läks täna C-vitamiin ninna. Vastik oli.  Palju vastikum kui tookord, kui ma suuveepudeli nõnda lahti tegin, et mina ja pool vannituba märjaks saime, ja ka vastikum, kui siis, kui ma dušigeeli endale varba peale kukutasin.

Vastik libe vastik märg vastik libe vastik ollus. Ja pahad sahad tahavad mind alla ajada. Ma oleksin täna päris mitu korda peaaegu lennanud. Ise imestasin kah, et peaaegu, ptüi-ptüi-ptüi. Ja võiks siis keegi kivegi loopida. Papu tegi mulle kord ajuloputuse, pannes mind arvama, et mulle meeldib roheline tee, Potter ja lumi. Esimene ootab mind praegu köögis (nämm!), teist armastan endiselt, aga vat kolmandast on kahe viimase aastaga küll kõrini saanud - ja oli ka kõrist kõrgemaid hangi. Ptüi-ptüi-ptüi, loodame, et seekord nii hullusti ei lähe.

Milline pime & hall päev küll täna oli. Kui võrrelda seda Kreeka valgusega, mis oli nii kirgas ja valge, ning pärastlõunal nii hele, et pani silmad vett jooksma... Sattuks masendusse. Aga ei sattu kah. Lisaks kõigele pidin ma täna veel tööle ka minema.  (Nii hull ei olnudki veel, aga jätkuvalt kiire. Miks ei võiks küll pooled probleemid puhkuse jooksul ise ära laheneda?) Lohutan end oma "Päeva positiivseima mõtte auhinna"-võitnud tõdemusega: vaata maha, Suxu, lund ei ole. :)

Mul pole kunagi olnud nii hea meel näha lörtsi ja loppa, kui mul oli seda eile õhtul, kui ma avastasin, et pool sellest teest, mis hommikul oli üks suur ja meelt heitma panev jääväli on nüüd hea ja mõnus lörts ja lopp ja vesi. Sest eile hommik oli õudne. Õudne. ÕUDNE. Ma oleks mitu korda tahtnud lihtsalt nutma ja karjuma hakata, kui ma tigusammul ühelt pisutki lumisemalt kohalt teisele.. ämm... kõndisin pole õige termin... aegluubisliikusin. Paha jää. Vastik jää. Grrr. Igatahes, lõbusamal teemal. Mulle nii meeldivad need lumevallid teede ääres, mida see meie uus tigurootorlumepuhastaja teeb. Tegelikult ma ei tea, kas ta on tigurootor, võib-olla on lihtsalt rootor, aga ma nägin Maanteemuuseumis ühte tigurootorlumepuhastajat ja see oli lahe. Õudne kah, kui pimedas koridoris vastu tuleks. Kui valges koridoris, siis oleks veel õudsam. Aaa, igatahes, need lumevallid on sellised mõnusad kihilised ja marmorlased, nagu kohupiimakreem või midagi veel nämmamat.

Ma oleksin täna laiskusepäeva tahtnud võtta. Ärkasin üles, mõtlesin eiviitsi-eiviitsi-eiviitsi tõusta. Tõusin, mõtlesin eiviitsi-eiviitsi-eiviitsi tööle minna, läksin tööle, mõtlesin eiviitsi-eiviitsi-eiviitsi tööd teha. Edasi läks paremaks. Siis kui mul enam polnud mahti mõelda, mida kõike ma teha ei viitsi.

Kui ma esmaspäeval koju tulin, oli pime. Kui ma teisipäeval koju tulin, oli külm. Kui ma kolmapäeval koju tulin, oli pime ja külm. Seega ma teadsin ette, et täna on pime, külm ja märg. Seetõttu ma panin sooja jope selga ja tulin varakult tulema. Märg oli ikka. Oktoober on see kuu, mille ma tavaliselt ära unustan. Mul on uus lemmiksõna. Videviklik. Ehk kasutades seda lauses, Kui ma koju tulin, oli videviklik valgus . Hea sõna. Riimub-piimub piklikuga. Ja Pickwickuga. Samas videvikjas riimuks jälle takjasega, aga mulle meeldib videviklik ikkagi rohkem. :) Teeme polli!

Mul sõrmed külmetavad. Mul sõrmed külmetavad! Aga väidetavalt pidi järgmine nädal ilusamaks minema. Ma väga loodan, et ta läheb ka. Kuigi, nii või teisiti, talv on tulekul. Ja juba ma igatsen taga neid mõnusaid 30-kraadiseid päevi... Aga üks väga hea tee on Lipton Asian Temple. Roheline tee roosi ja kannikesega. Püramiidpakikestes. Üüü! Nii. Nüüd ma käisin kuumi pannkooke söömas ja kuuma kohvi joomas. Ja panin soojad sokid jalga. Ja sõin jäätist. Mis ei olnudki tuline. Aga köögis oli soem ja näpud on nüüd kah soemad. Igatahes... ma tahtsin kirjutada hoopis sellest, et ma vaatasin filmi Twilight ja mulle täitsa meeldis. Ma ootasin midagi palju hullemat. Aga see oli täitsa põnev. Ja olidki sädelevad vampiirid! :) Nii, ma ei viitsi nüüd rohkem kirjutada.

Nägin täna unes, et ma sõitsin laulukooriga Hispaaniasse. Ei tea, mida küll mina laulukooris tegin, aga laulmine see igatahes polnud. Vähemalt nii realistlikud on mu unenäod. Aga Hispaaniasse ma ta'ga igatahes sõitsin ja olin seega tõsises mures, et kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et ma ei saa nädal aega tööle tulla, ma olen Hispaanias. Tõsine mure oli. Lõppes see asi sellega, et ma ärkasin üles. Ja siis ma ei tahtnud tükk aega üles tõusta, sest kell oli veel liiga vähe, ja kui ma siis täpselt parajal ajal üles tõusin, öeldi mulle, et ahaa! öösel keerati kella. Muidugi olin ma selle ära unustanud. Ma olin ära unustanud ka Torino Iluuisutamise MM-i. Alles täna kava uurides ja sealt uisukala leides, tuli meelde, et ahjaa! Noh, vähemalt nägin siis uisukalagi. Ja Joubert oligi liivatorm! Ma kahtlustasin seda! Aga tookord (aasta, kaks?) tagasi oli tal vastav kostüüm kah, selline punane ja liivakarva. Imelik, kas nad tohivad siis erinevatel hooaegadel sama kala esitada? Aga ma ei usu, ...