Skip to main content

lörts ja lopp

Mul pole kunagi olnud nii hea meel näha lörtsi ja loppa, kui mul oli seda eile õhtul, kui ma avastasin, et pool sellest teest, mis hommikul oli üks suur ja meelt heitma panev jääväli on nüüd hea ja mõnus lörts ja lopp ja vesi. Sest eile hommik oli õudne. Õudne. ÕUDNE. Ma oleks mitu korda tahtnud lihtsalt nutma ja karjuma hakata, kui ma tigusammul ühelt pisutki lumisemalt kohalt teisele.. ämm... kõndisin pole õige termin... aegluubisliikusin. Paha jää. Vastik jää. Grrr.

Igatahes, lõbusamal teemal. Mulle nii meeldivad need lumevallid teede ääres, mida see meie uus tigurootorlumepuhastaja teeb. Tegelikult ma ei tea, kas ta on tigurootor, võib-olla on lihtsalt rootor, aga ma nägin Maanteemuuseumis ühte tigurootorlumepuhastajat ja see oli lahe. Õudne kah, kui pimedas koridoris vastu tuleks. Kui valges koridoris, siis oleks veel õudsam. Aaa, igatahes, need lumevallid on sellised mõnusad kihilised ja marmorlased, nagu kohupiimakreem või midagi veel nämmamat.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.