Epistole

Vastik libe vastik märg vastik libe vastik ollus. Ja pahad sahad tahavad mind alla ajada. Ma oleksin täna päris mitu korda peaaegu lennanud. Ise imestasin kah, et peaaegu, ptüi-ptüi-ptüi. Ja võiks siis keegi kivegi loopida. Papu tegi mulle kord ajuloputuse, pannes mind arvama, et mulle meeldib roheline tee, Potter ja lumi. Esimene ootab mind praegu köögis (nämm!), teist armastan endiselt, aga vat kolmandast on kahe viimase aastaga küll kõrini saanud - ja oli ka kõrist kõrgemaid hangi. Ptüi-ptüi-ptüi, loodame, et seekord nii hullusti ei lähe.

Ma sattun alati vaatama kõige jaburamaid filme. Ma ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et kui teised leiavad, et jabur film, siis nad keeravad ruttu teise kanali või panevad telku kinni, aga mina vaatan suurte silmade ja avatud suuga edasi, et kas tõesti võib üks film nii jabur olla. Võib küll. Aga see, mis mind sealjuures eriti häirib, on need paljutõotavad pealkirjad. Vastupidise näitena võib tuua Tapjamerineitsi filmi. Selle pealkiri oli "Tapjamerineitsi". Kui sellist pealkirja näed, saad kohe aru, mis laadi filmi sealt nüüd oodata võiks. Ja siis tead ise, kas vaatad või mitte, aga vähemalt on vaim valmis. Aga siis on jälle selline film, mille pealkiri on "Dreamcatcher" ja see on täpselt selline pealkiri, et sa mõtled, et ohhoo! see võib päris tore film olla. Ja siis tuleb välja, et see on film, kus neli sõpra lähevad maamajja koos aega veetma, vannuvad palju, sattuvad tulnukaterünnaku alla, pooled neist saavad surma, üks seestatakse mingi erilise tulnuka poolt, ...

Kas te ikka teate, kui äääärmiselt tore on lahendada mitu tundi üht pikka ja keerulist ülesannet ja siis avastada, et ohhoo, ma tegin siin alguses ju ühe pisitillukese vea, mistõttu kõik järgnev on mul vale? Ja eriti lõbus on teha seda siis, kui vaatamata sellele, et sa istud paksu teki sisse keeratuna ja tarvitad kruusitäite kaupa kuuma teed, on sul sõrmedel ikkagi väga külm! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Ja nii edasi.

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Kuramuse RF, käskis mul oma küsimused läbi lugeda ja kriitikameelt kasutada ning alles siis kirjutada, kui mul mõni arusaadav küsimus pähe tuleb. Päh. Ma sain siis vihaseks ja kirjutasin talle vihase kirja vastu. Päh! Vastik inimene, kirjutab sellise tooniga nagu ma oleksin loll või hull. Ma ei ole. Ma olen lihtsalt imelik. Ja juhke selle üle!

Ma oleks juba eile kirjutanud, aga kaks korda ühe päeva jooksul tundub natuke palju. Niikuinii olen viimasel ajal usin kirjutaja olnud, kui ainult keegi ka nõnda usin kommija oleks. Aga see selleks, sest hetkel ma tahan veidi ülikooli kiruda. Peamiselt oma õppekava, mis on koostatud ei tea kunas kiviajal, nii et pooli aineid, mis seal kirjas on, enam ei ole, tundub, teine pool on muteerunud millekski muuks ja otse loomulikult vähemapunktiliseks ning lõpetuseks leiab suurem osa õppejõude, et parim aeg loengute jaoks on neljapäeval kell 12-14. Ning kui ma eile õhtul pärast pikka pingutust ja kirumist ja veel kirumist oma tunniplaani enam-vähem paika sain, nii et mul kaks praksi kuskil ei kattu, siis mis kiri tuli mulle täna postkasti? Sorri, Hajussüsteeme sel semestril ei loeta, võtke midagi muud. Aaaaaaarghhh!!! Ja üleüldse need lollakad kahepunktilised ained, kus tegemist on sama palju või rohkemgi kui neljapunktilistel, aga mille tõttu tuleb hullult rohkem ained võtta ja igal pool on ...

Mitte minul küll, kahjuks. Sest siis oleks juuni ja terve suvi veel ees. Aga tegelikult on sünna hoopis sellel minu blogil siin, mida sa praegu loed. Ja tõepoolest, esimene postitus siia on tehtud 5. septembril 2006. Nii et terve aasta on möödas. Ja kuigi see pole minu päevikupidamises veel rekord, siis ma siiski usun, et see on üks mu kõige tihedamaid päevikuid. Vaatasin järele, suurim vahe on vist 4-ndast veebruarist 5-nda aprillini. Ja see pole palju, minu ja minu päevikukirjutamise seisukohast. Nii et Everestil on sünnipäev!!! Kõik õnnesoovid teretulnud ja kohustuslikud. :) Eile ma olin ikka tõsiselt väsinud oma esimesest koolipäevast, mis polnud pooltki nii pikk, kui homme tuleb. Ei, nüüd ma valetan. Tervelt 3/5 homsest päevast oli, aga see, mida ma neljapäevadega teha tahaks... grrr! Neljapäevad on vastikud!!! Pühapäeva õhtul oli mul masendus, nii nagu alati. Mis siis, et esmaspäev põhimõtteliselt vaba oli. Ei viitsinud aktusele minna. Huvitav, mis edaspidi saab, mul on ju ikka e...

Okei, see on nüüd see koht, kus kõik saavad avaldada oma pahameelt ja pettumust kingade ja kingapoodide üle. Kõik teised (hale)naljakad kingalood on samuti teretulnud. Aga point on seekord siis selles, et käisin täna kingi shoppamas. Seal Pläskus, Walkingis. Esmamulje oli küll, et jessas, ma pole kunagi varem veel nii palju kingi koos näinud - terve suur saal kingi täis. Jah, tõsi ta on, see oli siis esimene kord, kui ma seal Walkingis käisin, varem pole vajadust tekkinud. Aga nüüd tekkis ja läksin ja nägin... ja alguses võttis küll silme eest kirjuks. Tiirutasin siis poes ringi, vaatasin, mis silma hakkab. Päris mitmed kingad tundusid igati sobivad ja maailm oli üks kaunis paik. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi ehk ma hakkasin neid kingi jalga proovima. Nujah. Kui oli õiget värvi, siis polnud õiget suurust. Vaatasin just, ilusad mustad kingad - 36, 37, 38, 38 ja alumistel riiulitel tumesinised kingad. Ma ei taha tumesiniseid kingi!!! No ja kui oli numbrit, siis polnud värvi. Valg...

Heia, suxu siin, seekord siis hametlikult aige. Või noh, tegelt juba terveks saamas, sest ma ei tunne ennast enam nagu räbal ja pea ei ole enam kah nii raske, et paneb imestama, miks gravitatsioon ei tööta ja ma veel ikka jalgel püsin. Nojah, enamasti ei püsinudki, vajusin kuskile ja sinna ka jäin. Isegi MacGyverit vaatasin. Ja timukat kah enam ei himusta, sest see jubin (ehk siis mu pea) on nüüd valutamise kah lõpetanud, ja see teine jubin (suu) on õppust võtnud ja sama teinud. Aga miski imelik tunne on ikka sees, et kuidagi imelik tundub. Nojah, juba see on imelik, et ma siin kirjutan, eksole, sest keegi niikuinii ei loe. MA OLEN UNUSTATUD!!! The Forgotten Suxu! Hmm, eksole. Igatahes hommikul ehk kui ma ärkasin ehk siis kell viis õhtul oli palavikku 37 koma 1 koma 5. Präägu on arvatavasti rohkem. Okei, ma ei viitsi enam kirjutada. Tšauki! -¤-¤- The Forgotten Suxu

Nii. Aga nüüd saate ultimaatumi. Te kas loete JA kommenteerite mu blogi või ma kustutan ta üleüldse ära. Vat nii - nice and simple. Aga põhimõtteliselt on mul nüüd eksamid. Ja nad ei lähe nii brilliantselt kui varem, nii et ma parem ei rääkiks neist. Tegelt ma parem ei räägiks üldse, või noh, kirjutaks, sest mis mõtet sellel on, kui keegi ei loe. Vat nõnda. Ma nägin öösel unes, et ma jooksin eksamile. Koos Heleriga. Hmm... --- Suxu

Kas te Teismelisi MutantNinjakilpkonni vaatasite? Vat seal oli üks tegelane, kelle nimi oli Räbal. Ta oli paha. Ja teda kiusati sellega, et kutsuti teda kaltsuks või nõudepesulapiks. Talle ei meeldinud see. Ta alati karjus selle peale, et ta nimi on RÄBAL. Ja siis Teismelised MutantNinjakilpkonnad vastasid, et vahet ju pole. Räbal jälle leidis, et on küll. Igatahes, Suxu on nüüd Räbal. Ta võib kalts või nõudepesulapp kah olla, aga räbal on parem, siis ei pea vähemalt nõusid pesema. Kas te teate kui kohutav on loengus olla kui sul nina pidevalt tilgub? Ja loeng loenguks, aga praksis? Kus sa pead kogu aeg midagi tegema ehk rääkima, ja siis sul nina tilgub KOGU AEG, ja siis sul saavad korraga taskurätikud kah otsa! Samas jälle, rääkida veel saab, aga õhulõhede pikkuse mõõtmine ja külmutatud ferret ite lõikumine oleks vist hoopis raskem. Tegelt oli mul terve päev lausa FANTASTILINE. Öö kah. Sest on ju NII mõnus magada, kui sul kõik hambad suus valutavad! Ja siis tuli hommik. Esimene loeng,...

Ja täna hommikul, kui ma ilusti kella kaheksa viieteistkümneks Tõenäosusteooria loengusse kohale läksin, siis see, mida polnud, oli nimelt õppejõud. 8.15 - ple. 8.20 - ple. 8.25 - ple. Ilma õppejõuta on muuseas üsna keeruline loengut pidada. 8.30 - ple. 8.35 - ple. 8.40 - ple. 8.45 ilmus lõpuks välja. Vabandas end sellega, et ta asendab, kuna meie õppejõud on konverentsil, ja tal jäi see lihtsalt kahe silma vahele. Nooh, aga suutsin ikka ära oodata, ja siis me asusimegi lõbusalt tõenäosuse omadusi tõestama. Oli jah üsna lõbus. Tõestasime näiteks, et võimatu sündmuse tõenäosus on null. Tõenäosusteooriast veel nii palju, et koduseid ülesandeid tehes (tähtaeg on homme, aga mul on tehtud kah), ma arvutasin ühte pindala, ja sain selleks -7 2/3. Ja siis ma vahtisin seda veidike, püüdsin ette kujutada negatiivse pindalaga kujundit, ning lõpuks leidsin, et kahemuutuja funktsiooni ei integreerita päris nii nagu ühe muutuja oma. Aga seda te teate vist isegi. ;) Siis tuli Graafide prax. Seal ma s...

Külmetasid jah. Mis polnud sugugi tore. Ma isiklikult süüdistan tuult. Oh, ema-isa kutsusid mind mingit nõmedat filmi vaatama. Algus ei olnudki väga hull, siis kui kaks (rikast) vaest ameeriklast Londonisse lendasid, seal esimesse ettejuhtuvasse pubisse tormasid ja saalitäie vihaste ManU fännide kätte sattusid. Aga hiljem läks jamaks. Oh-jah. Ma pole nii ammu ühtegi normaalset filmi näinud. ÜLIkoolis oli tore. Kõigepealt oli Tõenäosusteooria prax. See oli tore. Me arvutasime tõenäosusi. Näiteks kui tõenäoline on, et ühikruudust suvaliselt valitud punkt on ülalpool joont y=xruudus. Ma kohe tegin ilusti määratud integraali 0-st 1-ni y-st. Ja siis ma võtsin tuletise. Ja sain joonealuse pindala 2 korda suurema kui kogu ühikruudu pindala. Ja otsustasin, et midagi on VÄGA valesti. Ja siis hiljem leidsin, et integraal ei ole sama mis tuletis. :P Andmeturbe prax oli kah ok, kuigi just see arvuti, mille taga mina istusin, otsustas, et isegi siis kui ma olin oma esinaabrilt küsinud, mis kaabli m...

Tegelt ma soovin palju muudki. Näiteks seda, et mul poleks nohu. Ja köha. Ja palavikku. Noh, seda ma tegelt ei tea, kas mul palavik ikka on, aga arvatavasti. Mul lihtsalt kummitab see laul. Mis pole üldse nii õudne, sest see on päris meeldiv laul. Ükskord, näiteks, kummitas mul "Sexbomb", ja ma pidin hulluks minema. Ausalt. Igatahes, täna ma magasin. Kella neljani õhtul. Ja seekord ma polnud isegi öö läbi üleval olnud. Aga magada oli tore. Ma nägin und ka, ja puha. See oli täitsa lõbusalt jabur. Kui ei soovi teada, ärge järgmist lõiku lugege. Suxu unenägu: Kõigepealt oli mõõgavõistlus. Ja mu sõber langes üsna alguses välja, tal löödi nimelt mõõk käest. Ja siis ta tuli minu juurde kurtma, et tema mõõk neati ära, ja sellepärast ta kaotaski. Ja mina, hea loom nagu ma olen (tegelt ta vist meeldis mulle), olin kohe nõus aitama. Igatahes, mingi loits oli, millega sai selle needuse vist maha võtta, või vähemalt kindlaks teha, kas sa on seal. See loits sisaldas kaevuvett ja verd, nin...

Come stai? Mul ei lähe tegelt üldse nii hästi kui võiks. Kurguvalu andis küll veidi järele, aga see-eest on mul nüüd nohu. Kas te ka teate, kui vastik on loengus/praksis olla, kui nina tilgub? Õues, eks ole, või niisama väljaspool loengut saab ilusti nuusata, kodus saab paberi ninna toppida, aga loengus tuleb lihtsalt taskurätikut peos hoida, seda iga minuti tagant kasutada, ja loota, et sa väga rõve ei paista. Ausalt, ma oleks juba peaaegu endale paberi ninna toppinud. Ja siis on mul köha kah. Ja palavik. 37.9 viimati kraadides, aga pärast seda olid mul muidugi külmavärinud, ja nüüd on hea soe olla. Huvitav, kui kõrge palavikuga ma siis täna kah õues ringi tatsasin.. Igatahes, see pole üldse lõbus. Terve suvi olin terve kui purikas, ja nüüd kus ÜLIkool hakkab on igasugu hädad kallal. Homme ma siis kooli ei lähe, õnneks on aint loengud kah. Aga nüüd lõbusamalt poolelt, täna oli mul Tehisintellekt. Ei olnud sugugi hull. Ja siis oli mul Itaalia keel. See oli tore. Õppejõud küsis, kes on ...

Nii. Minu esimene postitus. Tegelt mul hakkas lihtsalt igav, ja siis ma mõtlesin, et miks ka mitte, teeks endale blogi, ja nii ma siis tegingi. Vaat kuhu igavus viib. Aga nüüd peab Papu kah blogi tegema. Muahahahahahaaa! >:) Jah, ma olen imelik. Ja uhke selle üle. Nii, aga tegelt oli mul miskit öelda kah, ma arvan. Kõigepealt halvad uudised. Mul on kurk valus, vat. Ja kas arvate ära, mis sunnik mul kurgu valusaks tegi? Ei olnud jäätis, ei olnud külm jook, tuul kah mitte. Oli hoopis... õun. Külm õun. Kujuta ette! Need vanad sunnikud õunad, neist ei oskaks kohe midagi sellist oodata. Ai kurinahad! Aga nüüd on mul kurk ai-ai, ja möödunud öö veetsin ma enamjaolt neelatades. Noh, eks ma ikka magasin kah. Nii tund või kaks. Ja see kõik on nende sunnikute õunte süü! Aga heast küljest jälle... ülikool on mõnna. Täna oli mul aint üks loeng, eks ole, algas kell 10.15 ja lõppes kell 11, ja seal öeldi, et see on selles aines esimene ja viimane loeng, materjal on netis olemas, ise loeme ja teeme...