Skip to main content

I wish I had an angel

Tegelt ma soovin palju muudki. Näiteks seda, et mul poleks nohu. Ja köha. Ja palavikku. Noh, seda ma tegelt ei tea, kas mul palavik ikka on, aga arvatavasti. Mul lihtsalt kummitab see laul. Mis pole üldse nii õudne, sest see on päris meeldiv laul. Ükskord, näiteks, kummitas mul "Sexbomb", ja ma pidin hulluks minema. Ausalt.

Igatahes, täna ma magasin. Kella neljani õhtul. Ja seekord ma polnud isegi öö läbi üleval olnud. Aga magada oli tore. Ma nägin und ka, ja puha. See oli täitsa lõbusalt jabur. Kui ei soovi teada, ärge järgmist lõiku lugege.

Suxu unenägu: Kõigepealt oli mõõgavõistlus. Ja mu sõber langes üsna alguses välja, tal löödi nimelt mõõk käest. Ja siis ta tuli minu juurde kurtma, et tema mõõk neati ära, ja sellepärast ta kaotaski. Ja mina, hea loom nagu ma olen (tegelt ta vist meeldis mulle), olin kohe nõus aitama. Igatahes, mingi loits oli, millega sai selle needuse vist maha võtta, või vähemalt kindlaks teha, kas sa on seal. See loits sisaldas kaevuvett ja verd, ning nende kahe olulise komponendi kokkusegamisel oli mingi lausumine. Igatahes, ta mõõk oli neetud jah. Nii et ta nõudis uut võistlust. Njah. Väga mõistlik unenägu.

Igatahes, eee... mõistatust tahate kuulda? Sellise ajaloolist. (Ei hakka öökima, Papu). Igatahes, situatsioon on järgmine: kaks riiki sõdivad omavahel. Ühel saavad kahurikuulid otsa. Teine kuulutab ruttu vaherahu, ja annab oma vaenlasele kahurikuule. Küsimused oleksid siis, kes ja miks?

Muud nagu polegi eriti öelda...

I wish I had an angel
For one moment of love
I wish I had your angel
Your Virgin Mary undone
I'm in love with my lust
Burning angelwings to dust
I wish I had your angel tonight

---
'Wish I Had An Angel', Nightwish

~*~*~
Suxu, kes tunneb end ikka üsna räbalalt, aga pole õnneks väga pahas tujus

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...