Lennukid on imelised. Need on nagu seitsme penikoorma saapad, täiesti maagilised kohe. Nad viivad sind mujale, kuhugi kaugele. Nad teevad seda nõnda kiiresti, et sa tegelikult ei taju seda, kui kaugele sa oled tulnud, ja tekib selline väga veider tunne, et kas ma tõesti olen siin ja mitte seal ja alles mõned tunnid tagasi olin ma seal ja nüüd juba olen ma siin. Imeline! Õhkutõusud. Minu jaoks on õhtutõusud täiesti suurepärased. Kõhust käib läbi jõnks ja mul on tunne, et ma lendan! Ma tõusen õhku! Ma kerkin ülesse! Mulle on alati kõrged kohad väga meeldinud. Ja see on ka väga vahva, kui lennuk enne õhtutõusmist tuurid peale keerab. Maandumine on seevastu natuke jube, sest mingil hetkel tekib täpselt selline tunne, et appi, ma kukun ju maha. Maapind on otse mu all, puud ja hooned on nii suured, ma olen maapinnale nii lähedal ja kus see maandumisrada nüüd on? (Maandumisrada on otse ees ja külgaknast sageli ei paista.) Ja veel kõik need jutud, et tõusmine on lihtne, lendamine on lihtne