Epistole

Kunagi ammu-ammu-ammu oli selline Eesti seriaal/sari nagu "Armastuse kahur". Ei, see ei olnud seebikas ega draama ega komöödia ega armastuslugu. See oli scifi/ulme, nö kodumaine X-files. Selle nimega oli ka mingi stoori, umbes nii, et kui kaks inimest väga teineteist armastavad, siis muutuvad nad kahuriks ja... eee... erm... something. Igatahes seletati see esimeses osas ära.  Jabur nimi. Jabur seriaal. Aga omamoodi huvitav. Tegelikult, kui aus olla, ega see pealkiri nii jabur ju polegi. Pea igas seriaalis, kus on ilus meespeategelane ja ilus naispeategelane, nad varem või hiljem (enamasti hiljem) avastavad, et on tegelikult teineteist esimesest osast peale armastanud ja loodud koos olema - vaatajad on sellest juba ammu teadlikud ja saavad nüüd öelda: awww, lõpuks ometi! Seejärel on nad mõnda aega koos, saavad võib-olla lapse ja siis mõnikord üks neist sureb või röövitakse tulnukate poolt ära. Eestlased jätsid selle osa vahele ja panid kohe mehe ja naise kokku, ausalt ja ke

Täna näiteks olen ma ta peale pahane, kuna ta käis poes, aga ei öelnud mulle, et ta läheb poodi, seega ma ei saanud talle öelda, mida mina poest soovin. Ta tõi küll piima, aga tomateid mitte. Nüüd ma pean ise poodi minema ainult nende tomatite pärast. Tema tomatit eriti ei söö ja piima ka ei joo. Aga kui mina käisin poes ja ma käin poes hoopis tihedamini kui tema, vähemalt viimasel ajal olen käinud, siis ma küll küsisin talt, mida ta soovib ja tõin talle seda. Aga tema... ei öelnudki mulle, et ta poodi läheb. Ja tema on nüüd minu peale pahane, et ta tegi head ja käis poes, aga vastutasuks saab selle, et ma ta peale pahane olen.  Ja siis ma olen ta peale pahane, et ta on minu peale pahane, et ma olen ta peale pahane. Sest minu meelest on mul õigus olla. Ta teab, et ma tahan teada, kui ta poodi läheb. Aga kui ta minu peale niisi pahane on, siis mulle tundub, et mina tegin midagi valesti. Aga ma ei teinud! Või kui tegingi, siis tema tegi ka! Ja prügi jättis ta ka välja viimata! Gr

Tunnistan ausalt üles, et mulle ei meeldi mardi- ja kadrisandid. See tähendab, nad võivad ringi käia ja iseenesest on see lahe komme ja ma olen ka vist kunagi vähemalt kadrit jooksmas käinud, aga... ise ma neid väga näha ei taha. Miks? Sest ma ei oska lastega rääkida. Ei taha seda ninnu-nännutamist teha, et oh küll te olete toredad, küll te laulate-tantsite ilusasti. Mulle vist ei meeldi üldse lastega juttu ajada. Võib-olla ma lihtsalt kardan neid natuke. Kui teised seda teevad, siis minugi poolest, tore. Komme ma võiks neile anda, aga muu osa on kuidagi nii... ebamugav. Või ma ei tea.  Ma mäletan, et kui vanemate juures kunagi sandid käisid, siis ma läksin nurga taha peitu ja enne välja ei tulnud, kui nad olid ära läinud. Vot nii on praegu minu suhtumine. Võib-olla, kui ma leiaksin kuskilt selle julguse nad sisse lasta, võib-olla nad isegi hakkaksid mulle meeldima. Aga ükski sant ei viitsi nii kaua minu ukse taga passida, kuni mina teisel pool ust julgust kogun. Seega ma lihtsalt

Mõned inimesed räägivad, et jama kui selle jõulundusega liiga varakult pihta hakatakse. Mul on see aasta küll nõnda, et nii kui talveaeg kukkus, tuli mul jõuluootus peale. Vahepeal on juba terve kuu juba mööda lennanud (ausalt, kuhu see aeg küll kaob!) ja ma olen kaks korda verivorsti söönud. Hääd olid.  Samuti olen päevast päeva jälginud, kuidas linnas jõulutulekesi juurde tekib, ja rõõmustanud. Eelmisel nädala kaunistati ära Ülikooli sambad ja maja, põlemas ma neid tulukesi veel ei ole näinud. Küll on aga kesklinnas mitu superkena tulukestesse mässitud puud. Raudteejaamas oli neid juba eelmise aasta kaks tükki ja see aasta on ka, aga nüüd on kesklinnas ka, iga õhtu, kui töölt tulen, kõnnin mööda ja imetlen. Nii nummid. :) Muudel teemadel, püüan oma reisikirjelduse varsti valmis saada. Juhtusin lugema oma 2011 aasta Kreeka reisi kirjeldust ja see oli nagu superhästi kirjutatud (kiidan jah iseennast), aga kahjuks pooleli jäänud.  Ma vist ei kirjutanudki seda lõpuni. Kahju. Seega pü

Oeh, mul oli nii tore puhkus. Kaks nädalat, millest 8 päeva veetsin Küprosel. Seal oli tõsiselt mõnna - palmid, päike, meri ja kiisud. Sooja oli u 30 kraadi. Sai ringi sõidetud ja huvitavaid asju vaadatud, aga jäi ka aega niisama rannas olla, kas siis päikest võtta või päevavarju all tukastada või meres hulpida. Rand oli seal ilus liivane ja meri oli ilus roheline ja mõnus soolane. Ega ma seal väga ujuda ei viitsinud, heitsin lihtsalt selili ja lasin lainetel end kaldale uhtuda. Kui tagasi siia jõudsin, oli kolm päeva selline tunne, et peaks vist talveunne jääma. Algselt ma mõtlesin, et mul on kohvi võõrutusnähud peal, kuna reisil jõime igal hommikul kohvi ja päeval ka mõnikord. Ega ma ei teagi, mis see oli, aga nüüd läks üle. Hakkan vist harjuma sellega, et olen tagasi siin külmal, lumisel maal. Eilne lumesadu oli tegelikult väga ilus. Istusin oma soojas kodus ja vaatasin aknast välja.  Homme tuleb siis tööle minna. Mulle see mõte väga ei meeldi, aga mis mul ikka üle jääb. Osade

Oli meil siin üks õhtu selline keskmise suurusega tüli, mis sai alguse sellest, et R. võitis mind ühes arvutimängus ja ma sain pahaseks. Mõnda aega kannatasin küll, hambad ristis ja pisarad silmas, aga ikka tuli kõik välja. Ma ei oska oma pahameelt vaka all hoida või kuhugi ära kaotada, ma pean ikka kõik välja elama, alles siis saan rahu. Igatahes, see selleks, aga järgmine päev hakkasin sel teemal mõtlema.   Mõned inimesed arvavad, et tõeline armastus on siis, kui üldse ei tülitseta ja teised jälle, et ilma tülideta ei ole mingi õige suhe. Mina ei nõustu kummagagi või siis nõustun hoopis mõlemaga. Ma arvan, et asi on inimestes. On olemas selliseid inimesi, kes on ise harmoonilised või siis moodustavad koos harmoonilise paari, sobituvad teineteisega ja moodustavad ühe ilusa ümmarguse terviku. Aga siis on ka teistsuguseid inimesi, näiteks nagu mina. Ma ei kujuta ette, milline peaks olema mu kaaslane, et me kunagi ei tülitseks. Väga rahulik ja väga tallaalune, aga ma ei usu, et selle

Nüüd on siis ka ametlikult sügis käes. Ja ilmad lähevadki nüüd sügisesemaks. Täna oli selline vahelduv ilm, et vahepeal säras päike ja siis tuli padusadu, seega kokkuvõttes oli päris hea kodus olla ja puhata.  Reedel oli selle suve viimane soe ilm. Käisime vanematega sel puhul kohvikus ja ma mõtlesin, et jääme sinna nii kauaks kuni külm hakkab. Seda me siiski ei teinud, sest külm hakkas umbes 5 minutit peale maha istumist - päike kadus nurga taha ja tuul tuli nurga tagant välja. Panin oma fliisi korralikult selga ja pärast võtsin kohviku fliisi veel lisaks peale, siis oli päris hea. Hiljem käisime veel teises kohas kohvi ja kooki söömas, aga seal ei saanud väljas istuda, sest kõik kohad olid täis. Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et mõtlesin, et nüüd ei taha mitu päeva süüa. Aga juba järgmine hommik oli kõht jälle tühjapoolne.  Laupäeval tõusin varem üles kui tavaliselt, äratus oli kell 10, et jõuaksime kenasti Tähtvere Õunaõuepäevadele. Õues tibutas siis vihma, aga see oli õnnek

Septembrikuu möödub nii, et ei saa arugi. Ilm on ikka veel üsna suviselt soe. Nädal tagasi, kui oli Maarjalaat, oli lausa suviselt kuum. Seisin bussipeatuses ja hullult palav oli ja korraks tuli ka reeturlik mõte, et millal see talv nüüd ometi tuleb. Aga tegelikult ma ei taha talve ja mulle meeldib soojus. See nädal oli natuke jahedam, aga ma käin ikka ainult fliisi väel. Järgmise nädala teiseks pooleks lubatakse jälle üle 20 kraadi ja ilusat päikest.   Sel aastal oli ikka tõsiselt ilus suvi. Juba kevadel läks ruttu soojaks ja ilusaks, mais oli esimene kuumalaine, mis jätkus juulis ja ka augustis. Mõtlesin, et tänavune suvi oli täpselt vastupidine eelmise aasta omale - kui eelmisel aastal oli jahe ja vilu suvi mõne üksiku ja soojema päevaga, siis sel aastal oli kogu aeg ilus ja kuum, ainult mõned üksikud vihmased ja vilud ilmad. Igatahes täiesti super suvi.  Eelmine laupäev oli siis laat, kus me emaga käisime ja ma ostsin endale jälle suure koti laadakraami, toitu küll ainult. Vaat

Veel hullem, tegelikult. Ma olen täna see, kes ma olin 20 aastat tagasi.  Mõnikord tänaval ja bussis näeb selliseid tegelasi nagu teismelised. Mõnikord tuleb neid nähes peale külmavärin ja seejärel sügav rahulolu ohe, et küll on hea, et mina enam selline ei ole. Aga siis läheb mööda umbes kaks päeva (või kaks tundi) ja ma olengi täpselt selline. Käitun nii nagu käitusin siis. Mõtlen nii nagu mõtlesin siis. Tunnen nii nagu tundsin siis.  Kui ma mõtlesin 20 aastat tagasi, milline ma olen 20 aasta pärast, siis ma arvasin, et ma olen Täiskasvanud Inimene. Selline, kes ei jonni ja ei tee draamat ja ei käitu lapsikult, mitte sellepärast, et Täiskasvanud Inimesed nii ei tee , vaid seetõttu, et Täiskasvanud Inimesed ei taha nii teha. Aga mina tahan. Ja vahetevahel teen kah. Ausalt. Ma siiamaani jonnin, kui ma ei saa on tahtmist. Löön jalaga vastu maad ja ütlen, et aga mina tahan! Ja isegi kui ma kuidagi suudan end tagasi hoida, kui ma olen "vales seltskonnas", koos nendega,

Käisime eile koos R-ga kesklinnas Toidu- ja Veinifestivalil. Tegelikult ma külastasin seda natuke ka juba reedel, aga eile oli see veel rohkem hoogu sisse saanud. Lisaks tänavaäärsetele söögikohtadele olid ka müügiletid nüüd, nagu hansalaadal, aga ainult toidukraami omad. Esialgu jalutasime niisama ringi ja vaatasime, mida head seal on. Oli plaanis burksi süüa.  Mina tavaliselt burksi ei söö. Ma pigem tellin endale salati vms ja siis vaatan unistavalt R-i burksi suunas ja enamasti saan sealt ühe ampsu ka ja siis vahin unistavalt edasi, sest see on täitsa hea. Aga seda, et ma ise burksi tellin, tavaliselt ei juhtu. Eile oli mul aga täpselt see plaanis, kuigi toiduvalik oli üsna mitmekesine. Oli liha ja kala, wrappe, tacosid, šašlõkki ja muid grillvärke, võib-olla salatit ka. Igal juhul nii kergemaid palasid kui ka toitvamat sööki, magusaid asju oli ka palju.  Leidsime siis ühe paljutõotava burskiauto ja ma tellisingi ära kaks juustuburksi. Natuke tuli neid oodata ka, selle aja sees

Viin, Austria, 29.06 – 02.07.2018 NB! Need, kes ei viitsi tervet juttu lugeda, siis kerige lõppu, seal on kokkuvõte. Neljapäev, 28.06. Sõitsime kella kolmese rongiga Tallinnasse, kus olime endile üheks ööks kinni pannud toa GO Shnelli Hotellis, mis asub kohe raudteejaama kõrval. Lennujaamas pidime olema kell 5 hommikul. Olime enne tükk aega mõelnud, kuidas ikkagi toimida, kas minna varem ja ööbida hotellis, kusjuures alguses kaalusime ainult Ülemiste Hotelli, aga seal olid alles vaid kallid toad. Korra mõtlesime ka, et sõita Tallinnasse öise bussiga, aga seda varianti me mõlemad ikkagi pelgasime, sest mis saab siis, kui midagi juhtub ja me oleme alles Tartus ja juba 3-4 tunni pärast peaksime olema Tallinna lennujaamas. Pealegi oleks me sellise variandi puhul pidanud olema kas terve öö üleval või oleks saanud ainult mõned tunnid magada. Otsustasime siis lõpuks Shnelli hotelli kasuks, kuna rongiga minnes on see tõesti kohe sealsamas ja lisaks oli tuba ka mõistliku hinnaga j

Hea seegi. Ma vahepeal küll virisen, et miks läheb ilm soojaks ja ilusaks alles siis, kui puhkus hakkab lõppema, aga tegelikult mul on hea meel, et ilm on soe ja ilus. Ja pool suve alles ees.  Mida toredat ma siis puhkuse ajal tegin? Kohe päris alguses käisime Ududega Oravate maal Jaanilaupäeva tähistamas. Korraks saime isegi lõkke põlema, siis kustus ära. Aga muidu oli tore. Ilm oli tavalise jaanipäevase ilma kohta täitsa ilus, korraks tuli paar tiba, aga ei mingit lund, rahet ega miinuskraade! Üsna soe ilm, ei pidanud jopet selga panema ega midagi. Järgmine suurem sündmus oli oma sünnipäeva tähistamine koos perekonnaga. Mis siis, et õigest päevast oli üle 2 nädala möödas. Varem ei leidunud lihtsalt kõigile sobivat päeva. Tegin siis itaaliapärast baklažaanivormi, mis on tunduvalt lihtsam kui moussaka. Lisaks üks huvitav salat (greipfruut-õun/pirn-granaatõun) ja rabarberikook. Peale granaatõuna puhastamist oli ma küll üleni "vere" pritsmeid täis ja kui ma õunu hakkas lõik