Veel hullem, tegelikult. Ma olen täna see, kes ma olin 20 aastat tagasi.
Mõnikord tänaval ja bussis näeb selliseid tegelasi nagu teismelised. Mõnikord tuleb neid nähes peale külmavärin ja seejärel sügav rahulolu ohe, et küll on hea, et mina enam selline ei ole. Aga siis läheb mööda umbes kaks päeva (või kaks tundi) ja ma olengi täpselt selline. Käitun nii nagu käitusin siis. Mõtlen nii nagu mõtlesin siis. Tunnen nii nagu tundsin siis.
Kui ma mõtlesin 20 aastat tagasi, milline ma olen 20 aasta pärast, siis ma arvasin, et ma olen Täiskasvanud Inimene. Selline, kes ei jonni ja ei tee draamat ja ei käitu lapsikult, mitte sellepärast, et Täiskasvanud Inimesed nii ei tee, vaid seetõttu, et Täiskasvanud Inimesed ei taha nii teha.
Aga mina tahan. Ja vahetevahel teen kah. Ausalt.
Ma siiamaani jonnin, kui ma ei saa on tahtmist. Löön jalaga vastu maad ja ütlen, et aga mina tahan! Ja isegi kui ma kuidagi suudan end tagasi hoida, kui ma olen "vales seltskonnas", koos nendega, kes arvavad, et ma olengi Täiskasvanud Inimene, siis ma ikkagi tahan seda teha.
Ma ei tea. Kas olla Täiskasvanud Inimene tähendabki seda, et ma panen hambad risti ja hoian jonni oma sees ja ei lase seda välja, mis siis, et ma tegelikult tahaks?
Kas ma olen ka 5, 10, 20 aasta pärast selline?
Ma miskipärast arvasin, et ma olen suureks saades Hoopis Teine Inimene. Aga ma olen jätkuvalt Mina Ise.
Mõnikord tänaval ja bussis näeb selliseid tegelasi nagu teismelised. Mõnikord tuleb neid nähes peale külmavärin ja seejärel sügav rahulolu ohe, et küll on hea, et mina enam selline ei ole. Aga siis läheb mööda umbes kaks päeva (või kaks tundi) ja ma olengi täpselt selline. Käitun nii nagu käitusin siis. Mõtlen nii nagu mõtlesin siis. Tunnen nii nagu tundsin siis.
Kui ma mõtlesin 20 aastat tagasi, milline ma olen 20 aasta pärast, siis ma arvasin, et ma olen Täiskasvanud Inimene. Selline, kes ei jonni ja ei tee draamat ja ei käitu lapsikult, mitte sellepärast, et Täiskasvanud Inimesed nii ei tee, vaid seetõttu, et Täiskasvanud Inimesed ei taha nii teha.
Aga mina tahan. Ja vahetevahel teen kah. Ausalt.
Ma siiamaani jonnin, kui ma ei saa on tahtmist. Löön jalaga vastu maad ja ütlen, et aga mina tahan! Ja isegi kui ma kuidagi suudan end tagasi hoida, kui ma olen "vales seltskonnas", koos nendega, kes arvavad, et ma olengi Täiskasvanud Inimene, siis ma ikkagi tahan seda teha.
Ma ei tea. Kas olla Täiskasvanud Inimene tähendabki seda, et ma panen hambad risti ja hoian jonni oma sees ja ei lase seda välja, mis siis, et ma tegelikult tahaks?
Kas ma olen ka 5, 10, 20 aasta pärast selline?
Ma miskipärast arvasin, et ma olen suureks saades Hoopis Teine Inimene. Aga ma olen jätkuvalt Mina Ise.
Comments