Seep see ongi. Seep, noh. Ja lisaks sellele veel põhjus, miks kõik mu päevikud ja blogid lõpuks ikka aia taha lähevad. Või pigem küll sahtlipõhja. Nii, mõtleme ja tuletame siis meelde, mis vahepeal kah toimunud on. Nii, mingil hetkel oli mul pimesooleoperatsioon. See oli üsna lõbus. Või siis ka mitte. Aga palju parem kui eelmine operatsioon, enne mida ma sattusin tõsisesse paanikasse, nutsin ja karjusin ja kisasin ja ajasin ema endast täielikult välja (see oli umbes nii 4 aastat tagasi). Aga seekord ma lihtsalt istusin voodil rätsepaistmes, lasin ennast vajadusel tsurkida, lasin kahel grupil arstitudengitel oma kõhtu imetleda, kuulasin/vaatasin mis ümberringi toimus, ja kui arst tuli lõpuks ütlema, et tuleb ikka operatsioon teha, siis ma naeratasin ja ütlesin rõõmsameelselt "Jah". Siis mind vahepeal sõidutati tooliga teise kohta, seal ma veidi magasin, sest muud eriti polnud teha ja tuli oodata, siis lõpuks teatati, et saab operatsioonile, siis ma peaaegu kilkasin, et "J