Epistole

Väga ebaharilik Jaaniõhtu. Viimased paar päeva andsid küll juba selgelt märku, et kätte on jõudnud suvi ja lähenemas on Jaanid, aga kui ma täna kell 3 pärastlõunal üles ärkasin, siis täitis tuba üsna ebajaanilik valgus - nimelt päikesepaiste. Ah, mis ma räägin, on ka ilusaid Jaane olnud. Mina mäletan näiteks ühte. Ega eelmine ka tegelikult väga hull ei olnud. Aga noh, hetkel pole mul midagi selle vastu, et kodus istuda, vorstikesi ja herne-oa-õunasalatit pugida ja kalja peale rüübata. Ning öösel küünlavalgel siidrit ja piparmündišokolaadi nautida. Nämm-nämm. Scrabble'it mängisime kah. Mul hullult vedas. Tulid igasugused toredad pikad sõnad, nagu mutrid, haiged, paistes ja kaeblik. Kuni viimase täheni vedas. Viimane täht oli š. Aga ülejäänud tähtedega vedas edasi ka. Siis mängisime jõehobumängu ja leidsime, et meil on vähemalt kaks viltust lauda. Igatahes, üleeile, kui ma üle lompide ja läbi lompide kodu poole kiirustasin ning kõigi oomenite kiuste siiski bussile jõudsin - ja kui se

Jälle üks jabur film - Sherwoodi metsa koletis . Kompott Robin Hoodist ja Sõrmuste Isandast. Seal oli isegi Sünklaas! Ja puudevardjad. Ja loomulikult ka plahvatavad hundid. Sisu oli siis selline, et oli muidu oli nagu Robin Hood (ainult et peaaegu midagi ei toimunud ja peaaegu kõik said surma), ainult et Nottinghami šerifil oli lohe, kes oli tegelikult naine. Ja siis Robin Hood läks Sünklaande, ajas seal natuke juttu, ronis ühe mäe otsa ja korjas natuke marju. Siis Robin Hood ja Nottinghami šerif mõõklesid, Nottinghami šerif tappis lohe ja Robin Hood tappis Nottinghami šerifi. Ja siis olid kõik õnnelikud. Aa, ja lohe-naine oli tegelikult hea, ainult et Nottinghami šerif oli ta südame varastanud. Ja ära peitnud.