Epistole

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Täna on küll viimane aeg teha ära eelmise aasta kokkuvõte, aasta 2022 oma siis. Ega ma sellest väga palju enam ei mäleta ka. Aga mul oli põlveopp, millele järgnes 5 nädalat kargutamist ja siis sügisel käisin töökaaslastega spaas. Vahepeal oli suvi kah, siis käisime Pontuga ujumas. Ja kutsapargis käisime ka mitmeid kordi. Vaatame resolutsioonid ka üle, 2022 a. lubadused: * tegele Pontuga Ikka tegelesin :) Käisime kutsapargis ja jalutamas ja olime/mängisime niisama koos. Kaisutasime kah.  * ära üle tööta Vot - ei töötanudki! Selle vastu aitas Pontu ilusti - nüüd ma jõuan kella 10-ks tööle ja olen kella 6-ni ja väga palju ületunde enam ei tee.  * hoolitse oma tervise eest Jah, sain põlve korda ja tegin harjutusi. Ja vahetasin perearsti ära, sest mu vana perearst läks pensionile ja siis ma sain automaatselt uue, aga see uus on linna teises otsas, seega ma võtsin sama arsti, kes on emal-isal ja vennal. Minu meelest on ta tore ja asjalik.  P.S. Tuli meelde nüüd, et me käisime (...

Esimene aastavahetus koos Pontuga läks ilusti. Käisime õhtul 11.15 paiku väljas jalutamas, siis veel ei paugutatud, aga üks kõmakas ikkagi käis, mis ehmatas nii mind kui Pontut. Keskööl istusime kolmekesi elutoa diivanil ja vaatasime ilutulestikku, natuke ikka oli seda siinkandis. Pontu ei kartnud ega midagi, aga samas teda väga ei huvitanud ka, natuke vaatas, siis pikutas niisama ja kui paugud vaikisid, siis keeras end magama, eks tal oli uneaeg käes jah.  Aga üldine tagasivaade möödunud aastale... noh, eks seal olid omad head ja vead. Aasta helgem hetk on kindlasti see, et meile tuli Pontu ja seetõttu on viimased 4 kuud palju selgemini meeles kui kõik eelmised. Noh ja sellepärast ka, et need olid just hiljuti. Aga Pontu-asja hakkasin ajama juba märtsis, seega sellega sai juba päris kaua tegeletud. Tähendab, märtsi lõpus ma võtsin aretajaga ühendust, aga tegelikult enne seda oli kogu see protsess, et mis tõugu koera võtta ja kust. Me ikka mõtlesime kõik korralikult läbi, uurisime ...

Taaskord on aeg teha kokkuvõte eelmisest aastast ja oli see alles aasta. Sugugi mitte heas mõttes. Mu keel ei paindu ütlema, et tegemist oli normaalse aastaga, kuigi minu endaga midagi paha ei juhtunud, lähedastega on ka kõik korras ja vahepeal oli ka toredat aega. Aga siiski, see ülemaailmne jama mõjutab mind ka piisavalt, on hirmus ja kurb ja ebakindel tunne. Kui eelnevalt on uus aasta olnud alati midagi head ja toredat, siis seekord mõlgub mõttes, et huvitav, millised uued koroonatüved meid siis sel uuel aastal ründama hakkavad.  Möödunud aasta tundub ka väga pikk, seal oli palju erinevaid etappe: koroona-eelne talv, kevadine eriolukord, toredam aeg suvel, ilus soe sügis ja siis järjekordne jama, mis kestab veel praegugi.  Eelmine aasta algas väga lootusrikkalt ja rõõmsalt ning kaks esimest kuud olid päris toredad. Kuigi veebruaris hakkas paharett endast juba märku andma, siis hirmu veel ei olnud. 29. veebruaril käisime emaga teatris ja oli tore. Kui 12.03. eriolukord välja...

Uus aasta jälle käes. Tere tulemast, 2020! Aga nüüd tuleb see eelmise aasta kokkuvõtte ikkagi ära teha, muidu ei saagi muud juttu kirjutada! :) Miskipärast pole sel aastal seda õiget tuju veel peal olnud, kuigi ma ei ütleks, et ma sel aastal just ebatavaliselt laisk oleksin olnud, olen jõudnud juba jõulupeol käia ja varbale haiget teha ja sõpse küll kutsuda...  Uue aasta resolutsioonid said ka juba kirja, kuigi midagi eriliselt huvitavat seal ei ole. Aga nüüd siis natuke juttu eelmisest aastast. * ole mõnus, ole tore, ole õnnelik - jah, ikka olin. Muidugi olin ma ka kurb, pettunud, vihane ja kõike muud sellist. Aga üldiselt ja kokkuvõttes ma ikkagi olen õnnelik. :) * jaluta, võimle, liigu - umm, mingil määral kindlasti. Kuhugi trenni ma siiski ei jõudnud. Ja võimlemist ka pigem väga palju ei olnud. Küll aga sain ma sünnaks pulsilugeja/sammumõõtja ja nüüd mu päevane eesmärk on 8,000 sammu ja ma aeg-ajalt saan selle ikka täis ka. Mõnikord käin läbi toa ja köögi ringiratast, e...

Taaskord uus aasta. Viimasel ajal tuleb neid kuidagi sagedamini ette kui varasemalt. Alles oli üks aastavahetus ja nüüd on jälle. Mnjah. Lisaks oli mul vana-aasta õhtul tõsiselt meh-tunne peal. No lõppeb üks aasta ja algab teine, mis selles ikka nii erilist on. Õnneks suutsin end keskööks ikka rohkem elevile ajada ja jooksin muudkui ühest toast teise rakette vaatama ja siis kobisin rõdule säraküünlaid säratama.  Peale seda kui ma olin FB's sõna võtnud teemal, et uusaastalubadused ei ole mõttetud, tuleb lihtsalt anda õigeid lubadusi, siis vaatasin üle oma 2018. a. lubadused ja tuli välja, et need olid küll täitsa valed. Kus olid lubadused, et käi palju teatris, käi reisul, loe raamatuid, ole tore?! Ma kohe ütlen kus. Üle-eelmiste aastate juures. Noneh, eks ole. Igatahes, siit nad tulevad: 2018 aasta lubadused * ära ole õhtuti liiga kaua tööl - olin. Kuigi ma ikka mitu korda otsustasin, et lähen hiljemalt kell 6 ära, siis ikkagi olin. Ma süüdistan igatahes kolleege. Kui nema...

2017. aasta lubadused: saa terveks   Kuna ma suutsin eelmise aasta saabudes kõrgesse palavikku ja üldse korralikult tõbiseks jääda, siis oli see üks esimesi lubadusi, mis ma andsin. Ja ka esimene lubadus, mis täidetud sai. Kaks nädalat olin haiguslehel, siis sain terveks. Kunagi kevadel tegin vereanalüüsid ja arst lasi D-vitamiini kogust mõõta ja selgus, et see on poole madalam, kui peaks olema. Sellest ajast saadik olen iga päev D-vitamiini võtnud ning kui sügisel uue analüüsi tegin, siis oli korras. Võtan siiski D-vitamiini edasi. C-vitamiini ka. Multivitamiine enam ei võta, aga vahel joon ära mõne lahustuva tableti, nt B6 ja magneesium või K ja kaltsium. Täiesti eraldi lahustuv magneesium on ka olemas.  2017 a. kevadel oli mul ehk veel mõni tõbi, aga sügisel suutsin täiesti terveks jääda. Isegi nohu pole veel olnud, ptüi-ptüi-ptüi. Lisaks vitamiinidele turgutan end teega ja meega.  Kui nüüd üldiselt tervisest rääkida, siis sai 2017. aastal ikka natuke mööda ars...

Iga aasta algune kohustuslik eelmise aasta lubaduste kokkuvõte.  2016. aasta lubadused: * mõtle Põnnidest Ma olen alati arvanud, et ma tahan lapsi. Kunagi tahtsin tervelt nelja last. Aga nüüd, ku s asi on vaikselt sealmaal, et peaks hakkama sellega tegelema, ei ole ma enam nii kindel. Ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja muutun aina rohkem ja rohkem ebakindlaks. Ma tunnen, et ma ei ole veel valmis, aga ma ei tea, kas ma kunagi üldse olen valmis. * mõtle muid tõsiseid mõtteid, aga ära üle ka mõtle Igasuguseid asju sai mõeldud selle aasta jooksul. Tõenäoliselt natuke ka üle mõeldud. Mingeid otsuseid igatahes veel ei teinud mõtete põhjal. Kuigi teema on jätkuvalt õhus, mis mõtteainet pakub. Ma ise arvasin/lootsin, et see saab sel aastal rahuldava lahenduse, aga ei saanud. Nüüd ma pole enam kindel, et selline lahendus ka uuel aastal tuleb, kuigi võiks. Ma väga tahaks, et selle asjaga kõik korda saaks, et saaks edasi liikuda teiste asjade juurde. Aga ma väga ei tea, mida tasub o o...

Taaskord aeg anda mõned lubadused ja teha kokkuvõte eelmise aasta omadest. 2015. aasta lubadused : * ole õnnelik - tehtud; oli muidugi paremaid aegu ja halvemaid aegu, aga kokkuvõttes ikkagi olin igal ajal õnnelik. Selles mõttes, et minu definitsiooni järgi ei ole nii, et üks päev olen õnnelik ja teine päev mitte, vaid õnnelik olemine on sellises laiemas mõistes - ja laiemas mõistes olen ma kogu aeg üsna õnnelik olnud.  * tee vähem draamat - mnjah, ma pole kindel. Vist mitte. Üpris dramaatiline aasta oli. Ma saan enda kaitseks öelda ainult seda, et ma ei olnud ainus, kes draamat tegi. Ja tõenäoliselt oli suurem osa draamast ka suuremate asjade pärast. * otsi ja/või osta endale oma kodu - R. ütles mulle selle lubaduse kohta, et miks seal see "või" vahel on. Ja nagu välja tuli, ei läinudki seda võid vaja. Ehk siis jah, oma kodu on nüüd olemas. Selle aasta Tegu. See läks tõesti väga hästi, ehk siis ma olen oma uue koduga väga rahul.  * käi kuskil saarel või üle mere...

Läinud aasta lubadused ja kokkuvõte. Lühikokkuvõte oleks, et oli väga hea aasta. 2014. aasta lubadused: * hakka iseseisvamaks - seda ma mingis mõttes kindlasti tegin, näiteks hakkasin hoopis rohkem enda eest hoolitsema, endale ise süüa tegema (seda ma oskasin enne ka, aga ei teinud eriti, sest polnud vajadust), rohkem koristama, nõusid pesema ja muud sellist. Kuna ma kolisin vanematekodust välja, siis on iseseisvust kindlasti palju juurde tulnud. Aga arenguruumi on jätkuvalt, sest ma ei ole loomult iseseisev, mulle meeldib (või ma olen harjunud) kellestki teisest sõltuma suurel määral.  * võta kaalust alla - võtsin nii umbes 10 kg, millest 5 kg olen nüüd talvisel ajal (kuna ma käin vähem jala kui suvel) tagasi juurde võtnud. Mõnikord kui ma nõusid pesen ja see mulle närvidele käib, siis ma mõtlen, et tänu sellele kehalisele tegevusele võin ma šokolaadi süüa. Toidu poole pealt pole ma otseselt millestki loobunud, võib-olla tarbin nüüd veidi vähem magusat, aga see pole kindel...

Alustame seekord sellest, et mul oli väga tore aastavahetus ning ma olen nüüd õnnelik. :) Uusi lubadusi kirjas veel pole, aga tulemata need ei jää. Uus kalender sai küll seinale. Üritan seekord jälle huvitavaid lubadusi anda. Läinud aasta omad olid üsna... kohe näete. 2013. aasta lubadused: * täienda oma kokakunstioskusi - mnjah. Põhimõtteliselt täiendasin küll, õppisin selgeks ühe uue koogi, aga see ei olnud vist päris see, mida ma selle punkti all mõtlesin. Näiteks hakklihakastmeni ma veel ei jõudnud. Küll aga sain jõuluks kokaraamatu, mida plaanin sel aastal ka kasutada. * ole sportlikum (vähemalt suvel) - tjah. Ma ei mäleta, suvi oli nii ammu. Jala ma kõndisin küll. Midagi rohkemat ei teinud. Kas see loeb? * käi reisil ja tee veel ilusamaid pilte - jah; käisin ja tegin. * kirjuta Põssat (kasvõi valmis) - valmis ei saanud, aga... ma pean nüüd järele vaatama - viimane peatükk 27. jaanuar. Oih. Tõenäoliselt ma natuke ikka kirjutasin seda. Aga muud kirjutasin ka. * võim...

Ma sain kunagi sellise geniaalsusega hakkama, et küsisin, kus klaviatuuril rooma numbrid on. Ja üks teine kord jälle, et kuidas ma mobiiltelefoniga numbrit valida saan.  Aga see aasta oli uute lubaduste kirjapanek keerulisem kui varem. Kõik lubadused on juba ära lubatud - kuigi mitte küll täidetud. Paar asja sai ka parafraseeritud. Aga miskit väga geniaalset ei tulnud kah pähe - eelmine aasta tuli, kohe kuulete. 2012 aasta lubadused * omanda mõni kasulik oskus/teadmine - ma aeg-ajalt ikka saan teada miskit sellist, mida teised enam-vähem sünnist saadik teavad, aga mulle ikka paraja üllatusena tuleb. Umbes sellised, et simuleerima ja stimuleerima ei ole üks ja sama sõna. Päris hämmastav on mõnikord taibata, kui vähe ma tegelikult üldse taipan, ja kui paljudest asjadest olen ma terve elu täiesti valesti aru saanud ja täiesti valesti mõelnud. Ja siis on selline tunne, et ma ei tea tegelikult mitte kui midagi, ja seda, mida ma tean, unustan ma kah varsti ära.  Aga kasul...

Vaatamata oma selle aasta lubadusele seoses laiskusega (ja mitte päris sellises stiilis, et ole nii laisk kui suudad), ei viitsinud ma ikkagi kokkuvõtet varem ära teha. Võib-olla oli asi ka selles, et ma pole end pea kuu aega korralikult välja maganud ehk siis maganud kella poole neljani õhtul. Muuseas, täna oli isegi kell neli veel valge. Jee! Kevad tuleb! Aga nüüd siis lubatud kokkuvõte: 2011 aasta lubadused * käi hambaarstil - jep. Käisin ühel ilusal päikesepaistelisel aprilli (või mai) päeval ja kõik läks palju paremini kui viimasel korral. Ainult tarkusehambad taheti mult ära võtta. Hetkel on veel kõik suus. Eks näis, kui nad väga suurt pättust ei tee, siis võivad nad jääda kah. Ja mis hambaarsti puutub, noh, seitsme aasta pärast jälle. Või kuna seekord läks niipalju paremini, äkki isegi juba sel aastal.  * õpi peegelkaameraga pildistama - õppisin. Sain paar loengut ja ühe praktikumi. Ja nüüd ei mäleta enam mitte kui midagi. Eks tuleb ainet korrata. Ja kui juba päri...

Alustame aastat tagasivaatega. Tegelikult alustasime aastat lume ja säraküünalde ja kallidega ning see oli kõik väga-väga tore ja lõbus ja vahva. Algus hea, kõik hea? Aga nüüd siis kokkuvõte eelmisest: ~*2010 aasta lubadused*~ * tee oma tööd hästi - nii hästi kui suutsin. Vahepeal tulid küll välja sellised prohmakad, et ma kirusin end mitu päeva takkajärge. Hämmastav, kuidas mõnede asjade peale lihtsalt ei tule. Sellised lihtsad, läbinähtavad asjad, mille peale peaks ju ometigi tulema, aga ei tule. Ja siis tavalised hooletusveakesed kah muidugi. Aga kokkuvõttes, tööl käimine on ikka päris raske ja väsitav. * käi reisul - jep, Ungaris. Tore oli. Läbisõit Tatratest - mulle meeldivad mäed, jahutav laevasõit ilusal sinisel Doonaul pärast palavat päeva, väike linnake Eger, kus oleks tahtnud veelgi jalutada... See maade läbireisimine ei ole päris selline, et saad linnukese kirja ja ongi olemas. Ma tahan ju sinna veel ja veel ja veel tagasi minna! Aga järgmine kord lennukiga. Ma hakkan vana...

Jälle said käesoleva aasta Kuus Käsku kirja. Mul läheb neid aina vähemaks, kunagi oli kümme, siis seitse, nüüd ainult kuus. Aga mul on ühel neli alampunkti. Mida tuleb teha siis, kui läheb soojaks ja valgeks. Ehk siis kevadel. Ja suvel. Nüüd aga, igatahes, kokkuvõte eelmisest. Lõpeta ülikool ära (jälle) - see sai täitsa tehtud. Raske oli see viimane poolaasta, aga läbi sai ka temagi. Ja tegelikult oli ülikoolis ikka päris lahe ja tore ja aega kui palju, v.a. see viimane semester. Aga isegi siis ei pidanud iga argihommik kell seitse üles ärkama. Ja päris käest ära läks vaid see viimane lõpp. Aga siis sai ka see läbi. Ja nüüd on natuke kahju ka. Sest ülikool oli ikkagi üks äärmiselt tore koht. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - tegin, nägin, küll ta kunagi tuleb, kuhu tal ikka pääsu. Ja mõnes mõttes on päris tore, et ei pea pärast pikka rasket tööpäeva kellelegi õhtusööki valmistama hakkama. Käi rohkem teatris - sügisel: "Uinuv Kaunitar" ja "Kutse mõrvale...