Epistole

Täna näiteks olen ma ta peale pahane, kuna ta käis poes, aga ei öelnud mulle, et ta läheb poodi, seega ma ei saanud talle öelda, mida mina poest soovin. Ta tõi küll piima, aga tomateid mitte. Nüüd ma pean ise poodi minema ainult nende tomatite pärast. Tema tomatit eriti ei söö ja piima ka ei joo. Aga kui mina käisin poes ja ma käin poes hoopis tihedamini kui tema, vähemalt viimasel ajal olen käinud, siis ma küll küsisin talt, mida ta soovib ja tõin talle seda. Aga tema... ei öelnudki mulle, et ta poodi läheb. Ja tema on nüüd minu peale pahane, et ta tegi head ja käis poes, aga vastutasuks saab selle, et ma ta peale pahane olen.  Ja siis ma olen ta peale pahane, et ta on minu peale pahane, et ma olen ta peale pahane. Sest minu meelest on mul õigus olla. Ta teab, et ma tahan teada, kui ta poodi läheb. Aga kui ta minu peale niisi pahane on, siis mulle tundub, et mina tegin midagi valesti. Aga ma ei teinud! Või kui tegingi, siis tema tegi ka! Ja prügi jättis ta ka välja viimata! Gr

Tunnistan ausalt üles, et mulle ei meeldi mardi- ja kadrisandid. See tähendab, nad võivad ringi käia ja iseenesest on see lahe komme ja ma olen ka vist kunagi vähemalt kadrit jooksmas käinud, aga... ise ma neid väga näha ei taha. Miks? Sest ma ei oska lastega rääkida. Ei taha seda ninnu-nännutamist teha, et oh küll te olete toredad, küll te laulate-tantsite ilusasti. Mulle vist ei meeldi üldse lastega juttu ajada. Võib-olla ma lihtsalt kardan neid natuke. Kui teised seda teevad, siis minugi poolest, tore. Komme ma võiks neile anda, aga muu osa on kuidagi nii... ebamugav. Või ma ei tea.  Ma mäletan, et kui vanemate juures kunagi sandid käisid, siis ma läksin nurga taha peitu ja enne välja ei tulnud, kui nad olid ära läinud. Vot nii on praegu minu suhtumine. Võib-olla, kui ma leiaksin kuskilt selle julguse nad sisse lasta, võib-olla nad isegi hakkaksid mulle meeldima. Aga ükski sant ei viitsi nii kaua minu ukse taga passida, kuni mina teisel pool ust julgust kogun. Seega ma lihtsalt

Mõned inimesed räägivad, et jama kui selle jõulundusega liiga varakult pihta hakatakse. Mul on see aasta küll nõnda, et nii kui talveaeg kukkus, tuli mul jõuluootus peale. Vahepeal on juba terve kuu juba mööda lennanud (ausalt, kuhu see aeg küll kaob!) ja ma olen kaks korda verivorsti söönud. Hääd olid.  Samuti olen päevast päeva jälginud, kuidas linnas jõulutulekesi juurde tekib, ja rõõmustanud. Eelmisel nädala kaunistati ära Ülikooli sambad ja maja, põlemas ma neid tulukesi veel ei ole näinud. Küll on aga kesklinnas mitu superkena tulukestesse mässitud puud. Raudteejaamas oli neid juba eelmise aasta kaks tükki ja see aasta on ka, aga nüüd on kesklinnas ka, iga õhtu, kui töölt tulen, kõnnin mööda ja imetlen. Nii nummid. :) Muudel teemadel, püüan oma reisikirjelduse varsti valmis saada. Juhtusin lugema oma 2011 aasta Kreeka reisi kirjeldust ja see oli nagu superhästi kirjutatud (kiidan jah iseennast), aga kahjuks pooleli jäänud.  Ma vist ei kirjutanudki seda lõpuni. Kahju. Seega pü