Skip to main content

jõuluootus

Mõned inimesed räägivad, et jama kui selle jõulundusega liiga varakult pihta hakatakse. Mul on see aasta küll nõnda, et nii kui talveaeg kukkus, tuli mul jõuluootus peale. Vahepeal on juba terve kuu juba mööda lennanud (ausalt, kuhu see aeg küll kaob!) ja ma olen kaks korda verivorsti söönud. Hääd olid. 

Samuti olen päevast päeva jälginud, kuidas linnas jõulutulekesi juurde tekib, ja rõõmustanud. Eelmisel nädala kaunistati ära Ülikooli sambad ja maja, põlemas ma neid tulukesi veel ei ole näinud. Küll on aga kesklinnas mitu superkena tulukestesse mässitud puud. Raudteejaamas oli neid juba eelmise aasta kaks tükki ja see aasta on ka, aga nüüd on kesklinnas ka, iga õhtu, kui töölt tulen, kõnnin mööda ja imetlen. Nii nummid. :)

Muudel teemadel, püüan oma reisikirjelduse varsti valmis saada. Juhtusin lugema oma 2011 aasta Kreeka reisi kirjeldust ja see oli nagu superhästi kirjutatud (kiidan jah iseennast), aga kahjuks pooleli jäänud.  Ma vist ei kirjutanudki seda lõpuni. Kahju. Seega püüan Küprose ikka lõpuni kirjutada ja pildid ka välja valida ja sel aastal üles panna.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

jõulud ja muu

Piparkoogid Päris detsembri alguses sai piparkooke tehtud ja kaunistatud. Kuna vend ja vennanaine olid ka koos minuga vanemate juures, siis kaunistasime samuti koos. Vend ütles, et teeb kaks piparkooki, siis saab öelda, et tema ka kaunistas piparkooke, aga sattus hoogu ja tegi palju rohkem. Natuke me vaidlesime ka, kui suured augud peavad glasuurikotil olema - mina tegin imepisikesed ja tema lõikas need suuremaks. Tegelikult olidki tema augud õigemad, aga nagu ma ka targutasin, väiksemat auku saab alati suuremaks lõigata, vastupidi aga mitte. Igal juhul oli tore ja kõik piparkoogid tulid ka toredad. Teater Käisi me emaga jälle teatris, Klassikalise balleti galal. Väga ilus oli. Istusime r õdul esimeses reas ja sealt oli ülevaade isegi parem, kui põrandal esimeses reas. Enne teatrit jõudsime veel korra ka laadalt läbi käia ja peale seda ka kohvikus. Pärast teatrit läksin jälle korraks vanemate juurde ja sealt siis öösel taksoga koju. Nii tegus päev. Järgmisel päeval ma...