Epistole

Käisin teisipäeval sporti tegemas, põhiliselt jalgpallimas. Meil oli värav. Meil oli pall. Ei olnud jalgpall, oli üks sinine pooltühi pall, mida me püüdsime enne jalgrattapumbaga täis pumbata, aga siis avastasime, et see ventiil oli hoopiski kork. Siis me võtsime ta eest ja avastasime, et too teine ventiil oli hoopis auk. Siis me püüdsime teda täis puhuda ja valguskiirusel korgi ette panna. Ei õnnestunud. Igatahes, oli värav, oli pall, oli 10-sammu karistuslöök ja 12,5-sammu karistuslöök. (Suxu sammud.) Ma lõin mööda. Ja siis ma lõin mööda. Ja siis ma teatasin, et ma löön nüüd mööda ja lõin sisse. Ja siis ma teatasin, et ma löön nüüd mööda ja lõin mööda. Ja siis ma lõin ikka kohe väga mööda. Ja siis ma lõin veel rohkem mööda. Ja siis ma sihtisin ei-tea-kuhu ja lõin sisse. Ja siis ma sihtisin ei-tea-kuhu ja lõingi ei-tea-kuhu. Ja siis ma skoorisin 4-10. Õuu jee! Eile oli hoopis toredam, oli venna sünnipäev, seal sai süüa ja süüa ja süüa ja juua ja juua. Hoopis suxulikum tegevus. :P Täna

Ma nägin hommikul unes, et ma karjusin Papu peale. Mu saapad olid kadunud ja nii ma karjusingi. Ja siis ma karjusin Miski peale kah, sest ta oli parajasti seal. Mingil hetkel ta isegi lendas lennukiga, nii et tema juhtis. Seal oli tegelt lausa kaks lennukit, ühes olin mina ja teises Papu ja me siis möödusime nii lähedalt, et sai üksteisele lehvitada. Vaidlesin ema-isaga, kas "Armastus kolme apelsini vastu" on näidend või ooper. Tuli välja, et mõlemad. Ning sellele lisaks veel muinasjutt kah. Kuigi selles variandis, mis mina lugesin, olid apelsinide asemel sidrunid. Saaremaa juust on hää.

Need neli päeva, või vähemalt kolm esimest, läksid erakordselt kiiresti - viuh! ja ongi kõik. Nagu propelleriga naerukajakas. Või ka propelleris naerukajakas, kuigi see on pisut julm. Täna käis venna siin ja rääkis oma Hispaania-Portugali reisist. Paar päeva tagasi lasti maja taga rakette. Sai vennaga natuke ka kirjandusest räägitud, meie põhiline jututeema omavahel. Mulle tuli meelde, kuidas ma istusin kooli fuajees pingil ja lugesin Triumfikaart. Ja siis mõni aeg hiljem istusin ma kooli fuajees pingil ja lugesin Läänerindel Muutustetat. Mul on äärmiselt kahtlane tunne, et ma ei lugenud kumbagi raamatut läbi. Triumfikaart kohe kindlasti mitte. Aga minu arust LM-i kah mitte, kuigi sellest midagi ma küll nagu mäletaksin. Tänu LM-ile sain ma saksa keele tunnis, kui mult küsiti "Was hast du gestern gemacht?", vastata "Ich habe ein Buch gelesen" ja kui sellepeale HV küsis, "Welches Buch?" või midagi säärast, siis oskasin ma kenasti vastata, et "Im Westen

Ma sain kampsunite peale tõsiselt vihaseks. Tõstsin mina paar päeva tagasi oma riideid uutesse kappidesse - uued ses mõttes, et enne olid nad teises toas. Oli küll palju riideid, aga kappides oli ruumi kah palju. Vähemalt enne seda, kui ma kõik oma kampsunid sinna panin. Pärast seda seal ruumi enam ei olnud. Päh. Vastikud kampsunid, sain nende peale ikka tõsiselt vihaseks ja toppisin nad ülemise kapi kõige ülemisele riiulile, kus nad nüüd loodetavasti enam kellelegi kurja ei saa teha. Sokke on mul kah palju. Aga vastavalt loodusseadustele ei leia ma ikka peaaegu kunagi ühtegi sobivat sokki, kui mul neid vaja läheb. Või noh, võib-olla ühe leian. Neid ma sorteerisin täna. Ehk siis eile. Päris mitu kotitäit sai. Ma vist sattusin sellest ämmelgamängust, mille Papu tänu Udule sai - aitäh, Udu - sõltuvusse. Kuigi ma pole veel mesilaskuningannadest kaugemale jõudnud. Muudkui tulevad mingid suured tobedikud ja lõhuvad mu võrgu ära. Päh.

Mõnikord on tunne, et tahaks *puff* ära kaduda ja kuskil teises kohas ilmuda, kuskil kõrges üksikus kohas, kus saaks alla maailma peale vaadata, pöörata nägu tuule või päikese poole ja mitte mõelda. Aga teinekord tahaks lihtsalt *puff* ära kaduda, jättes järgi vaid sinakaslilla suitsupilve, mis vaikselt hajuks, ilma kuskil mujal välja ilmumata. Sarjas 'Kolmas kivi Päikesest' oli kord üks selline lahe koht: "Ma olen liiga laisk, et mõelda." - "Kuulge, see ongi seitsmes surmapatt!" "Laiskus?" - "Ei, mõtlemine." Tõsi. Kuigi irratsionaalsed tunded on tegelt hullemad kui irratsionaalsed mõtted. ~*~ Tallinnas hakkas sadama, kui rong lahkus. Tartus oli päikeseline õhtupoolik, taevas oli sinine ja rohi roheline ja üks Elisa reklaamplakat väitis, et ka levi on parem. Aga tegelikult oli kogu see stseen selline, nagu on üks õige kojujõudmisstseen mõnest romantilisest draamast. Üheksa päeva pole sugugi palju, või noh, kuidas võtta, eks ole, aga tunne

Tallinn ei ole tegelikult ning üleni nii hull nagu Udu õudusjuttudest järeldada võiks. Ausalt. Kuigi nojah, minu Tallinn koosnes peamiselt Mustamäest ning Kolde puiesteest & Stroomi rannast. Aga ka Balti jaama sai kaks korda külastatud ning tulles tabas mind seal hoopis meeldiv üllatus, mis jätkus ka teel Tartu ja tegi selle palju huvitavamaks. Siinkohal oleks sobiv õhata, et oh küll Eesti on väike. Aga vat ei õhka. On küll, aga õhatud on seda juba piisavalt. Monopoli ärge minu kuuldes enam mainige. Vähemalt mitte sellises kontekstis, et võiks mängida. Viskan end pikali maha, hakkan karjuma ja käte-jalgadega vehkima. Monopol on igati lahe, aga mitte igal õhtul. Ja mitte *kaks* korda ühel õhtul. Ausalt. Noh, õnneks ma läksin esimesena pankrotti ja sain veidi varem magama minna. Uuu-jeee! Ma saan ikka kõigilt pähe. Hehe. Rannas käisime kah. Kella viieks umbes jõudsime kohale, laotasime tekid maha ja end tekkidele ning siis tuli suur must pilv päikese ette. Ja pärast seda tuli teine m

Sest ta on idioot, idioot, idioot, idioot. Aga võib-olla ei ole kah. Sest nüüd oli tal palju kergem teha nägu, et ei, tema ei märka, kes talle teisel pool teed vastu tuleb. Mul on kahtlane tunne, et see sild, mis ma maha põletasin, oli äkki kivisild. Ja ta ei põlenudki ära, sest ta on ju vee all. Hee. Hee. Hee. Oh, ma olen nii vaimukas. Paar päeva tagasi nägin ma unes oma lasteaiasõpra Siimu, kellega me enne lõunauinakut autode pärast kaklesime, et kes saab selle sinise piilupardiga auto voodisse kaasa võtta. Igatahes unenägu oli praeguses ajas ja toimus miskit sellist nagu Tõravere kokkutulek. Need, kes seal enne elasid, olid kah kutsutud. Mul oli siis seljas hääästi ilus pidulik kleit ja ma kõndisin seal majade vahel ja siis ma sattusin vaidlusesse ühe tüdrukuga, suvalisega vist, ning see polnud tegelikult üldsegi oluline. Aga siis ma kohtusin tolle Siimuga ja me läksime lasteaeda vanu aegu meenutama ja need autod olid ikka veel seal ja siis me mängisime nendega ja rääkisime ja noh j