Mõnikord on tunne, et tahaks *puff* ära kaduda ja kuskil teises kohas ilmuda, kuskil kõrges üksikus kohas, kus saaks alla maailma peale vaadata, pöörata nägu tuule või päikese poole ja mitte mõelda. Aga teinekord tahaks lihtsalt *puff* ära kaduda, jättes järgi vaid sinakaslilla suitsupilve, mis vaikselt hajuks, ilma kuskil mujal välja ilmumata.
Sarjas 'Kolmas kivi Päikesest' oli kord üks selline lahe koht:
"Ma olen liiga laisk, et mõelda."
- "Kuulge, see ongi seitsmes surmapatt!"
"Laiskus?"
- "Ei, mõtlemine."
Tõsi. Kuigi irratsionaalsed tunded on tegelt hullemad kui irratsionaalsed mõtted.
~*~
Tallinnas hakkas sadama, kui rong lahkus. Tartus oli päikeseline õhtupoolik, taevas oli sinine ja rohi roheline ja üks Elisa reklaamplakat väitis, et ka levi on parem. Aga tegelikult oli kogu see stseen selline, nagu on üks õige kojujõudmisstseen mõnest romantilisest draamast. Üheksa päeva pole sugugi palju, või noh, kuidas võtta, eks ole, aga tunne oli ikka imelik.
Nagu too teine õhtupoolik kui me tunnikaga Tartusse sõitsime ja ema tegi kooki. Siis paistis ka päike.
Ja ka nüüd tegi ema kooki.
~*~
Üks unenägu oli kah, kus toimus selline pidev tegevus. Kõik oli väga põnev ja seikluslik ja pisut müstilise kallakuga, just minu maitse järgi. Ja otseloomulikult olin mina seal tegija, sest kus ma siis veel tegija oleksin kui mitte enda unenägudes. Aga sellest, mis nagu toimus, ei mäleta ma küll miskit. Kahjuks.
Teises olid üks vana mees ja üks vana naine ühes vanas raamatukogus ja seina ääres oli üks noorem üsna metsiku ja pisut hullu välimusega mees kah. Ja see vana mees oli sellise hoiakuga, et kogu võim kuulub talle, vähemalt antud olukorras. Aga naine oli ka enesekindel. Ja siis mees küsis, et kas on mõni põhjus, miks ta ei peaks selle vana naise ja tolle hullumeelse mehe kohe ära tapma. Ja siis sähvatas valgusnool, mis lendas üle saali ja valgustas tolle noorema mehe nägu. Ja siis ilmusid pildikesed temas ja ühest noorest naisest ja nad olid koos erinevates kohtades ja võimalik, et isegi erinevatel ajastutel. Ja vana naine ütles, et see ei ole kokkusattumus, et seal on midagi enamat.. ja tegelik võim kuulus talle või isegi tollele hullumeelsele.
~*~
Täna kui ma magama hakkasin minema tuli mind kojujõudmise puhul tervitama üks ööliblikas. Kunagi (kauges) tulevikus võtan ma end kokku ja astun mõnele ööliblikale julgelt vastu, või noh, pigem küll värisevate põlvede ja põrandaharjaga, ning siis ma saan tast võitu.
Või ei saa.
Sarjas 'Kolmas kivi Päikesest' oli kord üks selline lahe koht:
"Ma olen liiga laisk, et mõelda."
- "Kuulge, see ongi seitsmes surmapatt!"
"Laiskus?"
- "Ei, mõtlemine."
Tõsi. Kuigi irratsionaalsed tunded on tegelt hullemad kui irratsionaalsed mõtted.
~*~
Tallinnas hakkas sadama, kui rong lahkus. Tartus oli päikeseline õhtupoolik, taevas oli sinine ja rohi roheline ja üks Elisa reklaamplakat väitis, et ka levi on parem. Aga tegelikult oli kogu see stseen selline, nagu on üks õige kojujõudmisstseen mõnest romantilisest draamast. Üheksa päeva pole sugugi palju, või noh, kuidas võtta, eks ole, aga tunne oli ikka imelik.
Nagu too teine õhtupoolik kui me tunnikaga Tartusse sõitsime ja ema tegi kooki. Siis paistis ka päike.
Ja ka nüüd tegi ema kooki.
~*~
Üks unenägu oli kah, kus toimus selline pidev tegevus. Kõik oli väga põnev ja seikluslik ja pisut müstilise kallakuga, just minu maitse järgi. Ja otseloomulikult olin mina seal tegija, sest kus ma siis veel tegija oleksin kui mitte enda unenägudes. Aga sellest, mis nagu toimus, ei mäleta ma küll miskit. Kahjuks.
Teises olid üks vana mees ja üks vana naine ühes vanas raamatukogus ja seina ääres oli üks noorem üsna metsiku ja pisut hullu välimusega mees kah. Ja see vana mees oli sellise hoiakuga, et kogu võim kuulub talle, vähemalt antud olukorras. Aga naine oli ka enesekindel. Ja siis mees küsis, et kas on mõni põhjus, miks ta ei peaks selle vana naise ja tolle hullumeelse mehe kohe ära tapma. Ja siis sähvatas valgusnool, mis lendas üle saali ja valgustas tolle noorema mehe nägu. Ja siis ilmusid pildikesed temas ja ühest noorest naisest ja nad olid koos erinevates kohtades ja võimalik, et isegi erinevatel ajastutel. Ja vana naine ütles, et see ei ole kokkusattumus, et seal on midagi enamat.. ja tegelik võim kuulus talle või isegi tollele hullumeelsele.
~*~
Täna kui ma magama hakkasin minema tuli mind kojujõudmise puhul tervitama üks ööliblikas. Kunagi (kauges) tulevikus võtan ma end kokku ja astun mõnele ööliblikale julgelt vastu, või noh, pigem küll värisevate põlvede ja põrandaharjaga, ning siis ma saan tast võitu.
Või ei saa.
Comments
Tartus olid kõik need õhtupoolikud ja õhtutervikud ilusad, kui Kellamehe etendused olid. Ja mul tegi vanaema kooki ja saatis mulle.
Mina sain mitmest ööliblikast võitu. Siis, kui ma mängisin seda ämmelgamängu seal.
Ja mis ämmelgamängu?!! Kas kuskil on mingi ämmelgamäng?!! Kus???!