Skip to main content

Puff

Mõnikord on tunne, et tahaks *puff* ära kaduda ja kuskil teises kohas ilmuda, kuskil kõrges üksikus kohas, kus saaks alla maailma peale vaadata, pöörata nägu tuule või päikese poole ja mitte mõelda. Aga teinekord tahaks lihtsalt *puff* ära kaduda, jättes järgi vaid sinakaslilla suitsupilve, mis vaikselt hajuks, ilma kuskil mujal välja ilmumata.

Sarjas 'Kolmas kivi Päikesest' oli kord üks selline lahe koht:
"Ma olen liiga laisk, et mõelda."
- "Kuulge, see ongi seitsmes surmapatt!"
"Laiskus?"
- "Ei, mõtlemine."

Tõsi. Kuigi irratsionaalsed tunded on tegelt hullemad kui irratsionaalsed mõtted.

~*~

Tallinnas hakkas sadama, kui rong lahkus. Tartus oli päikeseline õhtupoolik, taevas oli sinine ja rohi roheline ja üks Elisa reklaamplakat väitis, et ka levi on parem. Aga tegelikult oli kogu see stseen selline, nagu on üks õige kojujõudmisstseen mõnest romantilisest draamast. Üheksa päeva pole sugugi palju, või noh, kuidas võtta, eks ole, aga tunne oli ikka imelik.

Nagu too teine õhtupoolik kui me tunnikaga Tartusse sõitsime ja ema tegi kooki. Siis paistis ka päike.

Ja ka nüüd tegi ema kooki.

~*~

Üks unenägu oli kah, kus toimus selline pidev tegevus. Kõik oli väga põnev ja seikluslik ja pisut müstilise kallakuga, just minu maitse järgi. Ja otseloomulikult olin mina seal tegija, sest kus ma siis veel tegija oleksin kui mitte enda unenägudes. Aga sellest, mis nagu toimus, ei mäleta ma küll miskit. Kahjuks.

Teises olid üks vana mees ja üks vana naine ühes vanas raamatukogus ja seina ääres oli üks noorem üsna metsiku ja pisut hullu välimusega mees kah. Ja see vana mees oli sellise hoiakuga, et kogu võim kuulub talle, vähemalt antud olukorras. Aga naine oli ka enesekindel. Ja siis mees küsis, et kas on mõni põhjus, miks ta ei peaks selle vana naise ja tolle hullumeelse mehe kohe ära tapma. Ja siis sähvatas valgusnool, mis lendas üle saali ja valgustas tolle noorema mehe nägu. Ja siis ilmusid pildikesed temas ja ühest noorest naisest ja nad olid koos erinevates kohtades ja võimalik, et isegi erinevatel ajastutel. Ja vana naine ütles, et see ei ole kokkusattumus, et seal on midagi enamat.. ja tegelik võim kuulus talle või isegi tollele hullumeelsele.

~*~

Täna kui ma magama hakkasin minema tuli mind kojujõudmise puhul tervitama üks ööliblikas. Kunagi (kauges) tulevikus võtan ma end kokku ja astun mõnele ööliblikale julgelt vastu, või noh, pigem küll värisevate põlvede ja põrandaharjaga, ning siis ma saan tast võitu.

Või ei saa.

Comments

sussa said…
Ma tahaks kah vahel *puff* ära kaduda. Ma ükskord isegi kadusin, aga see oli rohekm *plärts*. Ja välja ilmusin ma vee all ja märgade riietega. Ei olnud tore.

Tartus olid kõik need õhtupoolikud ja õhtutervikud ilusad, kui Kellamehe etendused olid. Ja mul tegi vanaema kooki ja saatis mulle.

Mina sain mitmest ööliblikast võitu. Siis, kui ma mängisin seda ämmelgamängu seal.
suxu said…
Kunas see *plärts* aset leidis?

Ja mis ämmelgamängu?!! Kas kuskil on mingi ämmelgamäng?!! Kus???!
sussa said…
onemorelevel.com (ja tänada tuleb Udu). Mängu nimi on Arachnophilia või midagi sellist.
suxu said…
Ossa kui lahe mäng. Ma küll ei püüa seal suurt midagi peale kärbeste ja lepatriinude ning igasugused vastikud suured jõledised lõhuvad kogu aeg mu hoole ja armastusega ehitatud võrku... grrr.

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...