Skip to main content

Puff

Mõnikord on tunne, et tahaks *puff* ära kaduda ja kuskil teises kohas ilmuda, kuskil kõrges üksikus kohas, kus saaks alla maailma peale vaadata, pöörata nägu tuule või päikese poole ja mitte mõelda. Aga teinekord tahaks lihtsalt *puff* ära kaduda, jättes järgi vaid sinakaslilla suitsupilve, mis vaikselt hajuks, ilma kuskil mujal välja ilmumata.

Sarjas 'Kolmas kivi Päikesest' oli kord üks selline lahe koht:
"Ma olen liiga laisk, et mõelda."
- "Kuulge, see ongi seitsmes surmapatt!"
"Laiskus?"
- "Ei, mõtlemine."

Tõsi. Kuigi irratsionaalsed tunded on tegelt hullemad kui irratsionaalsed mõtted.

~*~

Tallinnas hakkas sadama, kui rong lahkus. Tartus oli päikeseline õhtupoolik, taevas oli sinine ja rohi roheline ja üks Elisa reklaamplakat väitis, et ka levi on parem. Aga tegelikult oli kogu see stseen selline, nagu on üks õige kojujõudmisstseen mõnest romantilisest draamast. Üheksa päeva pole sugugi palju, või noh, kuidas võtta, eks ole, aga tunne oli ikka imelik.

Nagu too teine õhtupoolik kui me tunnikaga Tartusse sõitsime ja ema tegi kooki. Siis paistis ka päike.

Ja ka nüüd tegi ema kooki.

~*~

Üks unenägu oli kah, kus toimus selline pidev tegevus. Kõik oli väga põnev ja seikluslik ja pisut müstilise kallakuga, just minu maitse järgi. Ja otseloomulikult olin mina seal tegija, sest kus ma siis veel tegija oleksin kui mitte enda unenägudes. Aga sellest, mis nagu toimus, ei mäleta ma küll miskit. Kahjuks.

Teises olid üks vana mees ja üks vana naine ühes vanas raamatukogus ja seina ääres oli üks noorem üsna metsiku ja pisut hullu välimusega mees kah. Ja see vana mees oli sellise hoiakuga, et kogu võim kuulub talle, vähemalt antud olukorras. Aga naine oli ka enesekindel. Ja siis mees küsis, et kas on mõni põhjus, miks ta ei peaks selle vana naise ja tolle hullumeelse mehe kohe ära tapma. Ja siis sähvatas valgusnool, mis lendas üle saali ja valgustas tolle noorema mehe nägu. Ja siis ilmusid pildikesed temas ja ühest noorest naisest ja nad olid koos erinevates kohtades ja võimalik, et isegi erinevatel ajastutel. Ja vana naine ütles, et see ei ole kokkusattumus, et seal on midagi enamat.. ja tegelik võim kuulus talle või isegi tollele hullumeelsele.

~*~

Täna kui ma magama hakkasin minema tuli mind kojujõudmise puhul tervitama üks ööliblikas. Kunagi (kauges) tulevikus võtan ma end kokku ja astun mõnele ööliblikale julgelt vastu, või noh, pigem küll värisevate põlvede ja põrandaharjaga, ning siis ma saan tast võitu.

Või ei saa.

Comments

sussa said…
Ma tahaks kah vahel *puff* ära kaduda. Ma ükskord isegi kadusin, aga see oli rohekm *plärts*. Ja välja ilmusin ma vee all ja märgade riietega. Ei olnud tore.

Tartus olid kõik need õhtupoolikud ja õhtutervikud ilusad, kui Kellamehe etendused olid. Ja mul tegi vanaema kooki ja saatis mulle.

Mina sain mitmest ööliblikast võitu. Siis, kui ma mängisin seda ämmelgamängu seal.
suxu said…
Kunas see *plärts* aset leidis?

Ja mis ämmelgamängu?!! Kas kuskil on mingi ämmelgamäng?!! Kus???!
sussa said…
onemorelevel.com (ja tänada tuleb Udu). Mängu nimi on Arachnophilia või midagi sellist.
suxu said…
Ossa kui lahe mäng. Ma küll ei püüa seal suurt midagi peale kärbeste ja lepatriinude ning igasugused vastikud suured jõledised lõhuvad kogu aeg mu hoole ja armastusega ehitatud võrku... grrr.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...