Epistole

Küssa: Miks ma jätkuvalt vaidlen inimesega, kellest ma tean, et ta mind niikuinii ei kuula ega võta kuulda? Vastusevariandid (valida üks või mitu): a) sest mina tahan vaielda ja tema oskab b) seltskond, küünlavalgus, umbne ruum c) sest ma olen lambapea d) sest ma olen jäärapea e) sest ega mul midagi palju paremat kah teha pole f) sest see on isegi omamoodi lõbus/irooniline g) miskit muud, mis mul hetkel pähe ei tule Oh kui palju võimalusi. Ja (mitte et see eelneva teemaga nüüd kuidagiviisi seotud oleks) me vaatasime täna Ruja. Appi kui naljakas. Ja soe. Ja kuiv. Ja ruumikas. Ja nüüd mul kummitavad need laulud jälle tükk aega.

Piprakaid tegime. Mina tegin oma kohustuslikud pardid - ma pean alati parte tegema, pole õiged jõulud, kui ma ühtki pipraparti ei tee - ja tähekesi ja veel dünaamilisi kasse, selliseid jooksvaid. Ja ma kõndisin läbi saatusliku pargi. Seal polnud üldse lund. Eriti. Mitte seal, kus mina kõndisin.

ma olen pirn. kas see, mida süüakse, sel juhul selline loppis ja imelik... või see, mida pekstakse... või see, mis kustub. appiii, ma õppisin terve päeva. kell 12 (päeval!) istusin arvutisse ja alustasin... ja nüüd on kell pool kaks. öösel. ooooeeeeaaaaaahhhhhhhh...

Vaatasin telkust just sellist toredat sarja nagu TopGear. See räägib autodest. Mul pole ju tegelikult autodest sooja ega külma, tõsi küll, vahepeal vaatan, et oh, too seal on nunnu, või ossa, lilla auto sõitis mööda (tumelilla õnneks). Aga tegelikult pole mul suurt vahet, kas mul on seinal auto pilt või garaažis auto, ja noh, siis peaks vist garaaž kah olema. Ja ega mul seinal auto pilti kah pole. Aga vast saate aru. Või siis mitte. Ainult et mina ise sõitma hakata küll ei kavatse (Suxu, ära anna selliseid tõotusi..). Aga see, mis ma tegelt öelda tahtsin, on see, et TopGear on tõsiselt hea saade. Ma vaatan teda pea iga kord, kui peale sattun. See on lihtsalt nii lõbus ja nii huvitav ja saatejuhid on lihtsalt nii lahedad ja üleüldse. Ükskord näidati seal näiteks sellist võidusõitu, kus oli kaks autot üksteise peale kinnitatud ning ühes oli sidur-pidur-gaas ja teises rool. See ei ole niivõrd autode saade, minu meelest, kui inglise huumori sari, mille läbivaks teemaks on juhulikult autod.

Ei taha enam. Ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Kõrini on. Ei taha... ja mul on homme tähtaeg ja mul pole aimugi, mis mul valmis peab olema. Võib-olla kõik. Võib-olla midagi. Võib-olla midagi muud. Ikka ei taha. Ma nägin hiljuti üht üpris head filmi. Eelmisel nädalal. Seal olid üks mees ja üks naine, kes rääkisid. Kõige pealt nad kõndisid ja rääkisid, siis nad sõitsid laevaga ja rääkisid, siis nad sõitsid autoga ja rääkisid ja lõpuks olid nad naise korteris ja rääkisid. Ma päris algusest ei vaadanud, aga mul on kahtlane tunne, et ka siis nad rääkisid. Sellepärast oligi lahe. Selline teistsugune.

Arvake, kes käis täna jõuluoste tegemas? Arvake, kes jalutas pärast seda lumesajus läbi pargi? Arvake, kes viskas end lõpuks lumele pikali? Arvake, kes jäi sinna mitmeks hetkeks grimassitama? Arvake, kes suutis endal põlve välja väänata? Arvake, kes sai nädalaaegse liikumiskeelu? Mulle hakkab tasapisi meelde tulema, miks mulle lumi ei meeldinud... Aga ärge muretsege, enam ei valuta. Vähemalt senikaua kui ma teda ei liiguta. Oh joy. Jah, mul oli tõesti liiga vähe muresid ja jamasid. Jah, see oli sarkasm. Aga mind aitas märjalt külmalt lumelt märjale külmale pingile üks täitsa sümpaatne noormees, selline pikk ja kena ja sümpaatne, kes jõudis mind ka püsti tõmmata! Ja seejärel minema kiirustas. Aga noh, kõike head kah ei saa. Eile ma sain kohupiimapontsikuid ja kohupiimavahvleid kohupiima, vahukoore ja moosiga. Ja kui ma siis pargist bussipeatuse poole komberdasin, tuli mu tagant üks arst, kelle kabinet oli nii kahe sammu kaugusel ja vaatas mu põlve üle ja pani sidemesse ja saatis mu taks

Ma räägin teile ühe loo. Ma tean küll, et keegi enam mu blogi lugemas ei käi - ta ise ütles - aga räägin ikka. Kunagi ammu, kui ma veel noor ja ilus olin... aga ei, siiski mitte nii ammu. Kunagi ammu kui ma noor ja äärmiselt hulluksajav olin, mängisime me vennaga ühte mängu. Veidike sarnanes see Luukerele, aga täitsa ilma keksukummita. Point oli selles, et me jutustasime üksteisele lugusid, vaheldumisi, ja eesmärk oli loo sees öelda sõna 'sohk' niimoodi, et see, kes parajasti kuulab, seda ei märka. Kui märkasid, siis tuli "Sohk!" karjuda. Noh, mina jutustasin esimesena. Ei mäleta mida, aga venna kuulas ja karjus sohi ilusti ära. Seejärel oli tema kord ja ta rääkis sellise loo, et ma ei julgenud pärast seda tükk aega magama minna. Ma natuke mäletan, seal oli mingi vanamees, kes elas majas jõe ääres. Ja siis ühel öösel kuulis ta mingit häält ja tõusis üles ja pani riidesse ja kui tal oli jalas ka teine sohk, siis ta läks välja jõe äärde ja teda ei nähtud enam kunagi. Võ

... ehk kolm mata ülesannet teie rõõmuks, kaks neljandast klassist ja üks kaheksandast. Üldse ei sunni teid lahendama, kuigi ega nad just eriti keerulised kah pole. 8 klassi ül: Haneparvele lendas vastu üksik hani. "Tere, sada hane," ütles üksik hani. "Meid ei ole sada," vastas haneparve juht. "Kui meid oleks nii palju, kui meid on, ja veel niisama palju ja veel pool sellest, kui palju meid on, ja veel veerand sellest, kui palju meid on, ja veel ka sina, siis oleks meid sada." Mitu hane oli parves? 4 klassi ül: Luigeparves lendas üks luik ees ja kaks järel, üks järel ja kaks ees, üks kahe vahel ja kolm reas. Mitu luike lendas parves? 4 klassi ül: Kalur püüdis kala. Kui temalt küsiti, kui palju püütud kala kaalub, ütles ta: "Ma mõtlen, et tema saba kaalub 1 kg, pea kaalub nii palju kui saba ja pool keret, kere aga nii palju kui pea ja saba kokku." Kui palju kaalub kala? Jah, tunnistan üles, kaheksanda klassi oma on tärnülesanne ja neljanda omad m

Paha on olla. Aspirin, hakka juba tööle. Ja kooli tuleb ka minna, sest täna jagatakse teemasid. Jeee. Veel üks asi, mille pärast paanikasse sattuda. Tegelt ma oleksin üsna rahul, hetkel vähemalt, kui see peavalu nüüd üle läheks.

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki. Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda. Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah. 1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähe

Oeh. Kõht sai nii täis. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara üles tõusin, aga see võis näiteks olla tol päeval, kui me lõunal Papu maale läksime ja ma enne seda veel Hansalaadatada tahtsin. Jah. Aga te ju teate, et mind hommikuti ei eksisteeri. See on ju loodusseadus, üks meie maailma põhilisi alussambaid. Mis nüüd küll vist kokku kukkus, nii et... Atlantis oli täna roheline. Eile, või tegelt vist üleeile, oli ta sinine. Roheline on tegelt palju kenam, see sinine oli selline kole ja kahvatu ning ei sobinud üldse tema punase kirjaga kokku. Aga roheline oli väga kena. Huvitav, kas nad muutsidki selle nüüd ära, või sõltub see nädalapäevast või midagi? Mul kestis prax täna täpselt kaks tundi. Aga nojah, tavaliselt ta kestab vähem kui ette nähtud, nii umbes tunnikese. Nii et... jah. Me vaidlesime. Isegi mina vaidlesin. Ja siis värisesin hirmust, et äkki mind kutsutakse tahvli ette, ja siis värisesin pettumusest, et miks mind tahvli ette ei kutsuta, ma oskan seda ju paremini, kui osad, k

Kas te ikka teate, kui äääärmiselt tore on lahendada mitu tundi üht pikka ja keerulist ülesannet ja siis avastada, et ohhoo, ma tegin siin alguses ju ühe pisitillukese vea, mistõttu kõik järgnev on mul vale? Ja eriti lõbus on teha seda siis, kui vaatamata sellele, et sa istud paksu teki sisse keeratuna ja tarvitad kruusitäite kaupa kuuma teed, on sul sõrmedel ikkagi väga külm! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Ja nii edasi.

Ja mina nägin unes, et ma läksin 13-ndasse klassi. Ja meil oli klassijuhatajatund, kus jagati tunniplaane. Esmaspäeviti hakkas meil olema näiteks kolm tundi ajalugu. Vat selline lahe unenägu. Täna öösel ma võtan kolmanda teki kah. Külm oli. Aga laimikook oli väga-väga hea. Ja üleüldse kuidagi pikk päev oli. Ja öö tuleb kah pikk. Ärge unustage siis ära keerata. Muud ei räägigi, aga pildikese saate. Vesistage siis. :P

Oh, ma õppisin täna nii palju. Kõigepealt õppisin ma laimikooki tegema. Pigistasin kolmest laimist mahla välja, ei olnudki nii raske. Kaks kaussi limpsisin puhtaks, nämm-nämm. Homme saab kooki kah. (Täna sai teist kooki.) Siis ma sain teada, et revolutsiooniline situatsioon on see, kui ülemkihid enam ei suuda ja alamkihid enam ei taha vanaviisi elada. Ja nüüd ma uurisin välja, et see, kes ei ole röövkala, on lepiskala. Mul on kahtlane tunne, et ma olen seda sõna varem ka kuulnud, aga võib-olla ei ole kah. Ning siis ma sain õelt oma Ooperifantoomi CD tagasi; esimene reaktsioon oli, et ohhoo, kas see on minu oma või? Aga on jah, nüüd tuleb isegi meelde, kuidas me koos kududes seda kuulasime. Lõpetuseks, nääte, mis ma oma blogiga tegin? Nääte küll. Kena, kas pole?

Ärkasin hommikul kell pool üheksa selle peale, et mul (vasak) kõrv valutas. Ei olnud tore. Tõusin siis korraks üles ja toppisin ta vatti täis; tõepoolest, mina ravin kõrvavalu vatiga. Teinekord ärkasin alles siis, kui moblaäratus juba helisemise lõpetas. Peagi pärast seda tuli emaäratus, mis on hoopis meeldivam, sest sellega kaasneb ka kruus kuuma kohvi. Veidi aega pärast seda läks bussi peale jooksmiseks. Juukseid ei jõudnudki korralikult kammida, aga mis sellest, nad näevadki nii aeg-ajalt paremad välja ja pealegi on sasisoeng popp ja noortepärane. Salli unustasin kah maha, aga õnneks oli kõrge kaelus. Ja buss nõmedix jäi hiljaks. Mul täna ei tulnudki loengus und, mis oli päris imelik. Nojah, oli küll huvitav loeng, aga tavaliselt see ei päästa. Täna aga ei tulnud haigutuski peale. Ja ma ei maganud üldse nii palju rohkem, kui eelmine kord, vähemalt marvan nõnda, sest ma ei mäleta, kaua ma eelmine kord magasin. Kindlasti aga ei tõusnud ma eelmine nädal vahepeal üles, et vatti kõrva to

See ülesanne ei saa *nii* keeruline olla. Lihtsalt mina olen loll, tundub.

Ma jäin bussist maha ja jõudsin alles pimedas koju. Ning peagi keeravad need sunnikud veel kella kah, mis tähendab, et aina hullemaks läheb. Keskkoolis mulle meeldis sügisene kellakeeramine, sest siis olid mul hommikud ja mitte õhtud ja siis tähendas see mu jaoks seda, et ma sain tund aega kauem magada. Tegelt ma eelistan küll õhtuid, aga valgeid. Huvitav, kunas lumi maha tuleb? Aga järgmisel nädalal toimub tegelikult midagi hoopis hullemat, nimelt mu loengute arv kahekordistub. Nooh, peaaegu, sest ta tõuseb viielt üheksale. Ja mul pole algavale ainele erilisi ootusi kah. Tänane seminar oli lahe, rääkisime lõpmatusest (aktuaalsest ja potentsiaalsest) ning sellest, kas seda on üldse vaja keskkoolis õpetada, sest tegelikult see on üks (lõpmatult) segane värk. Ma olen juba pikemalt aega mõelnud ja nüüd lõpuks ütlen välja kah, et Pepleri tänav on meie vihmase suvega kokku kuivanud, eee, tõmmanud. Ausalt, mul vanasti (ehk siis kevadel) läks Riia mäe peatusest Liivi minemiseks 10-15 minutit,

Emps tegi täna juustukooki. Nämma. Isa jälle viskas minu hoole ja armastusega tehtud lõikelaua ära, mäletate küll, siis kui põhikoolis poiste ja tüdrukute tööõpetus ära vahetati. Noh, Udu vist ei mäleta. Ma avastasin eile oma dušikardinalt ühe pleki, mis nägi välja täpselt nagu hüljes. Või koer. Aga pigem ikkagi hüljes. Mu San Marino pastakas on kõver. Ja need viis univormis mehikest ei liigu seal enam, ainult üks mull liigub. Samas on see tegelikult päris kena mull. Jepp.

Aga mina tean, mis asi on POU5F1 ja mida ta teeb! Haa! Ja meile räägiti täna praksis, kuidas naharakkudest hiirt saab teha, kuigi meie ei pidanud ise seda tegema. Islandlased ostavad toitu kokku. Mina ostan dušigeele ja teed, mis meie poes tänu väikesele tublile taksile hetkel odavad on. Sellega seoses aga meenus mulle see, kuidas ma vanasti seepe kogusin. Jep. Nõuka aja lõpus, kui kõik veel odav oli, ostsime peaaegu iga kord, kui mõnda sobivasse poodi sattusime, seebi. Mulle oli konkus suur kast seepe pooltäis. Ja siis tulid mustad päevad ja kõik minu kogutud seebid pesti järjest ära. Räägiti, kui tore ikka, et ma seepe kogusin, nüüd on tagavara olemas. Mina vaatasin mossitades pealt. Uuh, seebinostalgia. Ma ostsin seekord piparmündiga rohelist teed. Vahelduse mõttes.

Imelik. Ma ei võtnud täna vihmavarju kaasa ja siis läks vihm üle ja päike tuli välja. Väga imelik. Kas te teate, mis riigi see Interneti kood (nagu meil on .ee) on .ch? Ma loodan, et te ei tea, sest siis ma saan tarka nägu teha ja teatada, et aga mina tean! Ja teangi. Nüüd. Kui ma esimest korda peale vaatasin, siis mõtlesin, et ooh, Tšehhi. Aga siis selgus, et hoopiski Šveits. Imelik, eksole. Ka isa leidis, et see on imelik, ja siis me püüdsime välja mõelda, mis keeles algab Šveits ch-ga. Ei mõelnud välja. Aga siis ma tulin ja uurisin ja selgus, et vat sellises toredas keeles nagu ladina on Šveits Confoederatio Helvetica ja vat sealt see tulebki. Not vot. Saite targemaks. Loodetavasti. No vähemalt mina sain, eksole. Aga nüüd üks küsimus suurele ringile, või väikesele nelinurgale, kui te leiate, et te pole eriti suured ja ümmargused: kas rääkimine annab sooja? Hakkasin eile selle peale mõtlema, kui ma tegin loengus ettekande ja mul ei hakanud külm. No muidugi, minu puhul oli asi ka muus

Ma ostsin eile kaks lõngakere ühe hinnaga. Haa! Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis ma neist koon. Eile ma kõikusin miniseeliku, topi, räti, laudlina, seinavaiba ja padja vahel - seal on piisavalt kõikumisruumi. Aga eks ma teen vist padja - tundub, et antud seltskonnas hakkab see lausa kohustuslikuks saama. Ja laudlina võiks kah teha, muidugi. Selline kena värviline lõng on. Mingil hetkel ma kaalusin isegi kardinat, aga nii palju ma vist kududa ikka ei viitsiks. Eile toimus Crepis midagi imelikku. Ma sain oma toidu 5 minutiga kätte, nii salati kui pannkoogi. Isa arvas, et eks see ole selle majanduskriisi tõttu. Sellega tuli mul meelde, et meil üks tore õppejõud ühes aines aasta tagasi rääkis, et see, mida riigil vaja oleks, on üks tõsine majanduskrahh. Hea pannkook oli: mandli-šokolaadi-virsiku. Parem kui banaani oma. Aga mulle maitseb neist vist ikkagi kirsi oma kõige enam. ETV hakkas näitama sellist äärmiselt mõnusat sarja nagu 'Allo! 'Allo! Üks minu lemmikuid. Soovitan soojal

Huvitav loeng oli täna. Mul oli jube uni peal, aga antud juhul ei ole need kaks asja seotud. Õppejõud teatas üsna loengu algul, et 'nüüd on jälle bioloogia tund' ja ta ei valetanud. Ta rääkis meile, et pärm on üherakuline, aga inimene vaat ei ole (üherakuline; pärm kah mitte). Ja siis ta näitas meile pildikestega slaidi, kus olid inimene ja hiir ja kana ja siga ja mingi ussike ja mingi kala ja sääsk ja kärbes ja võib-olla veel mingi tüüp. Ja siis me saime teada, et 5000$ eest saame me kunagi varsti oma genoomi CD-le. Haa! Ja siis me nägime pilti, kuidas 'üks G on muutunud T-ks, täiesti juhuslikult' ja saime teada, et ohhooo! ükski meie eellane pole enne paljunemist ära surnud, ka need ussikesed ja bakterid ja kesiganes seal alguses. Siis tuli juttu valkudest ja aminohapetest ja sellest, kuidas 'hüdrofoobsed kardavad vett kui tuld'. Ja mingil hetkel tulid mängu ortoloogid ja paraloogid. Jah, väga põnev. Järgnenud prax ei olnud nii põnev, kuigi nalja sai ja ma kor

Stseen 1 - Köögi värvimine Isa: Miks mulle tundub, et see koht seal on värvimata? Mina: Sest see on värvimata. Stseen 2 - Peegli ees Mina: Mis imelik asi mul peas on? Aaa, juuksed! Stseen 3 - Ei oskagi pealkirja anda Ema: Joomine on alati kasulik. Stseen 4 - Pahtline draakonipuu Venna: Seal, kus nad kasvavad, on ju liivatormid. Ema: Aga seal ei ole pahtlit.

Mul on hea tuju. Mul on ka kõht täis nämmat banaani-šokolaadi-mandlipannkooki, mis ei olnud küll nii hea, kui kirssidega, sest kirsid on hapukad ja banaanid ei ole, aga ikkagi äärmiselt maitsev. Nämm-nämm. Ja kool on selleks nädalaks läbi ja ilm on ilus (hetkel; enne sadas, aga see ei häirinud mind) ja üleüldse. Ehk siis mul on hea tuju. Ja seetõttu kõik see negatiivne jutt, mis nüüd võib-olla siia järgneb, ei ole tegelt üldse negatiivne, vaid pigem pisut negatiivse kaldega positiivne või lihtsalt vähem positiivsem või äkki isegi seda mitte. Ma ei saa masendavalt kõlada, kui mul hea tuju on. Ehh, ma ei saa ise kah hästi aru, mis segast juttu ma siin ajan, täpselt nagu eile audika ees. Sellest hiljem pikemalt. Aga täna oli mul isegi huvitav loeng ja marvan, et ma sain > 90% sellest kah aru. Tavaliselt saan ma nii umbes poole. Näiteks teisipäeval ma istusin seal ja kuulasin ja mõtlesin, et huvitav, kas ma olen siin ainus, kes pooltest asjadest aru ei saa. Ma tean, et osad inimesed sea

Ma sattusin täna (võib-olla ka eile) peale sellisele filmile nagu ''Tristan ja Isolde'' ja vaatasin jälle lõpuni. Ma olen seda juba paar korda näinud, aga täitsa vaadatav on. Aga igatahes, seal päris lõpus, kui film juba põhimõtteliselt läbi, tuleb ekraanile kaks pisikest lõigukest juttu selle kohta, mis tegelastest edasi sai. Igatahes, Isolde siis istutab Tristani hauale (ega keegi ometi ei arvanud, et see õnneliku lõpuga lugu on?) kaks paju, mille oksad kokkupõimuvad... ja siis hajuvad. Eelmine kord kui ma vaatasin, siis nad küll kadusid. Kaduvatest pajudest saab veel aru, eks ole. Täna on, homme pole, ja mis kopsimine siin vahepeal nüüd oligi? Ehitusmaterjal, tulematerjal, pajupilli materjal... Aga hajuvad pajud? Ma küll pole mitte ühtegi hajuvat paju näinud, vähemalt mitte kuhugi hajumas. Tahaks muidugi näha küll. Igatahes, ma ei tea, kas olen mina loll, aga omas lihtsameelsuses, kui ma seda inglisekeelset teksti lugesin, et Isolde istutas need pajud ja puha... and

Ükskord ma nägin unes Tuhvlit. Tuli klassi (füssaklassi vist) ja tahtis minu kõrvale istuda, aga mina irvitasin ta üle, et sa ei ole ju tüdruk, ja osutasin käega ühele teisele tühjale kohale ja seletasin, et kaupmehed istuvad seal. Siis ma nägin unes vene keele tundi, kus me panime paika, kes kuna tunni-ajalise ettekande teeb. Mul oli ärgates *tõsiselt* hea meel, et ma seda ei peagi tegema. Siis oli üks selline, kus ma sõitsin üle selle silla Taanist Rootsi või vastupidi ja nägin, kuidas inimesed üle selle silla jalutasid, ja mõtlesin, et ma pean Papule ütlema, et ikka saab jala minna, mis ta ajab oma jama, et ei saa, ma ju oma silmaga näen, et kõnnitee on olemas ja puha. Hästi kitsas kõnnitee oli muidugi. Nägin unes, et venna kinkis mulle ühe maali, kuhu oli peale kirjutatud tähed CS. Ta arvas, et see sobib mulle - Computer Science, eks ole. Aint et tolle maali peal, me veel muigasime selle üle, tähendas see CS hoopiski Cats & Snakes, sest just neid loomakesi seal pildil kujutatig

Räägime siis unenäo kõigepealt. Tegevus toimus rannas, kus meil (ma ei tea, kellel meil, aga peale minu oli seal venna kah) rannamaja oli, selline väike ja kenake. Mingil hetkel me peesitasime rannas ja merel olid sellised lained, et aeg-ajalt ikka viskasid üle meie peade, isegi kui me veepiirist üsna kaugel olime. Ja vesi oli väga külm. Ning ka äärmiselt sügav, kui ma korraks varbad sisse otsustasin pista. Sel hetkel ta küll polnud enam külm. Siis oli ta lihtsalt sügav. Ei ulatanud jalad põhja. Aga noh, igatahes siis läksmine me tagasi majja ja siis pidime sealt kuhugi minema, aga mina lasin teistel ees minna ja lubasin ise järele tulla. Nojah, kui ma siis parajasti tegin seal majakeses midaiganes, koputati uksele ja kui ma selle lahti tegin, valgus majja kamp röövleid, kes hakkasid mu silme all meie asju ära varastama. Nooh, ega ma ei lasknud sellel niisama juhtuda, ma ikka loopisin neid igasugu asjadega, mis parajasti kätte juhtusid. Siis ma leidsin selle küünlajala, mis näeb nagu l

Käisin eile seepi ostmas. Astusin käsitööpoodi, uudistasin & nuusutasin. Lõpuks valisin greipfruudi-kaera-jogurtiseebi. Enne seda üle Raeplatsi jalutades ma just mõtlesin, et kui Udu oleks Adu, siis oleks supp seep. Aga supp on vist parem. Toitvam. Soem. Kuigi nojah, see seep oli ka nii ilus ja lõhnas nii hästi, et pista või nahka. Või jäta mustadeks päevadeks. Saate aru, *mustadeks* päevadeks. :P Ma tean, ma lähen aina vaimukamaks. Aga see nali meeldis mulle tegelt kah. Ma näiteks üldse ei plaaninud seda, enne mõtlesin, siis taipasin, seejärel muigasin. Ma avastasin ükskord, aga see oli juba mitmeid päevi tagasi, et meil pole kapis enam teed! Ma tean, ma ka olin äärmises paanikas! Aga siis ma leidsin, et mu hääd Geisha teed siiski on karbi põhjas veel ühe kannu (kohvikannu, sest teekann läks meil katki) jagu ja suutsin selle kogusega üleelada kuni emps poodi läks ja juurde tõi. :) Täna ma avastasin (telekavast), et on olemas selline filmižanr nagu hoogne põnevusfilm . Väga põnev.

Ma läksin täna Kaubamaja toidukasse spetsiaalselt selleks, et tofupalle osta, aga neid ei olnudki! Ma olin *nii* pettunud. Eile sain ma hakkama sellega, et teostasin põhjalikku ja laiahaardelist eneseanalüüsi terve selle kaheksa minuti jooksul, mil ma Riia mäelt Liivi jalutasin. Jõudsin järeldusele, et tegelt ma olen hoopis õnnelikum, kui ma ei püüa endast aru saada.

Ükskord (üle-eelmisel nädalal vist) tulin ma päris keerulisest loengust ja siis kuulsin, kuidas üks poiss mu selja taga mobiiliga rääkis. Ja rääkis vat nõnda: "Kas sa said midagi sellest loengust aru, mis meil oli? Tore! Siis sa võid mulle seletada." Ma tundsin end kohe hoopis paremini. Ega ta minu loengust küll polnud (marvan), aga ikkagi. :)

Ma keerasin täna kalendrit. Oleks ma teadnud, kui ilus pilt septembris on, oleksin ma võib-olla seda juba varem teinud. Aga ma keeran kalendrit alati nii poole kuu pealt, sest a) siis olen ma uue kuuga juba harjunud, b) siis olen ma kindel, et ikka on uus kuu, c) ma olen laisk, teate.

Eile kulus vihmavari marjaks ära. Ei, mitte marjaks, vihmavarjuks ikka. Mis ma selle marjaga peale oleks hakanud? Ära söönud, arvatavasti. Ja mis kasu sellest olnud oleks? Noh, marja oleks saanud, aga märjaks kah. Kui see juhuslikult just selline võlumari (Võlur Mari) poleks olnud, et oleks vihma ära lõpetanud. Aga seda vist ei tohi teha, muidu saab Udu pahaseks. Täna oleks jälle kindad ära kulunud, kinnasteks. Ja isegi mütsist poleks ära öelnud. Viisakast, ebaviisakast, mõttetust. Seenekübarast võib-olla (oleks ära öelnud). Igatahes, mul terve pärastlõuna kummitas Ruja ''Kes kellega käib''. Nagu pool teed kooli ümisesin seda mõttes. Ma olen vist liiga palju Rujat kuulanud. Või liiga vähe. Liiga vähe ikka jah. :P Nii et kuulan edasi. Heal lapsel mitu nime ja täna räägime me Oravast ja tema nimedest. Selliseid tavalisi nagu Orav, Oravik, Oravanahk, Saba, Mina teavad vist kõik. Ja ma kindlasti unustasin midagi ära. Kui süütud kõrvalseisjad neist just aru ei saa, siis meel

Täna oli mul selline unenägu, et kui ma seal mingil hetkel teatasin, et "ma suudlen küll, aga mulle lihtsalt meeldivad ämmelgad", siis oli see igati arusaadav, asjakohane ja mõttekas ütlemine. Seejärel lahkusin ma seltskonnast ühe mehega, aga mitte sellega, kes mulle meeldis, õues oli ilus paks lumi maas ja me läksime valele poole. Aga siis ma pidin üles tõusma.

Ja nüüd on viimane ilus suveilm, nagu isa selle kohta ütles, ja ma ei saagi rõdul istuda ja jäätist süüa, sest mul on kurk veel veidi valus, aga see mind enam ei häiri nii väga, sest hoopis rohkem häirib mind see, kuidas mul terve pea muudkui valutab. Või noh, hetkel ei valuta - tänu kelleleiganes aspiriini eest. Ja kui pabertaskurättidest rääkida, siis need rohelised mentooli ja eiteamillega veel on muidugi täitsa lahedad ja lõhnavad hästi ja on kenad rohelised, aga kui sul nina ikka tilgub ja sa tahad paberit sinna ette toppida, et ta ei tilguks, aga otse pakist võetud taskurätid on nii kanged, et sa lihtsalt ei kannata ära, kui nad sul veidi kauem ninas pesitsevad... no siis tuleb selline taskurätt võtta, mis veidi aega juba õhu käes seisnud ja mille kangus minema on auranud. Ja ma ei olegi nii... lõhnatundetu, haistmismeeletu? Kas tõesti paremat sõna pole? nagu võiks arvata, sest köögiviljapüreesupi aroomid jõuavad siiski minuni. Juhuu! Ja ma vaatasin täna öösel filmi geneetiliselt

Esimene mõte eile ärgates oli, et Brrrrr! Külm! Teine mõte eile ärgates oli, et Grrrrr! Ma olen ämmelgat pidi padja küljes kinni! Lahti vingerdada seekord ka ei suutnud. Esimene mõte täna hommikul, kui ema teatas, et teeb mu ukse lahti, et kohvilõhn sisse saaks tulla, oli et miks ta mind küll üles ajab! Siis mul tuli kahjuks meelde, et peab kooli minema. Oeh. Mul oli üks sillake, mille ma ületasin, pistsin põlema, lasin õhku ja uputasin ära. Ja nüüd see sillake seisab seal uhkelt edasi ja mina seisan piiludes, irvitades ja punastades keset seda sillakest. Tegelt ma mõtlesin, et tegelt polegi ju asi nii hull. Et ma küll kirun ja masendun ja meeleheitun, et miks minul mingil action it ei toimu, aga põhimõtteliselt ju toimub. Kõik see irvitamine, piilumine ja punastamine, eksole, kui see ei ole action , siis... on see midagi muud. :P Muuseas, action ist rääkides, õppejõul oli täna loenguslaidil kirjas "Elf action". Hehee. Väga lahe. Ta ise ka naeris selle üle ja vabandas end

Mina: Kõik uued kingad alguses hõõruvad. Ema: Need on Ecco kingad, need ei hõõru. Mina: Ütle seda mu kandadele! Longates, oiates, kirudes ja valudes algas minu esimene koolipäev. Aga loeng oli täna lühem ning ema tegi pizzat ja ploomikooki.

Oeh, nüüd ma pean vist jälle juukseid harjama hakkama. Nad on palju ilusamad, kui ma seda ei tee. Aga täna oli selline ilus ilm ja selline kuupäev ja selline vaba päev, et ma mõtlesin šoppama minna. Läksin kah. * Käisin Zeppelinis. Esimest korda muide. Isa oli väga üllatunud ja siis teatas, et ma poleks pidanud minema, sest nüüd ma ei saa inimesi enam sellega üllatada, et ma pole kordagi Zeppelinis käinud. Samal põhjusel ei tohtinud ma paar aastat tagasi lasagnet süüa. Või noh, sarnasel põhjusel. Ema nimelt leidis, et see on eriti kuul, kui ma saan küssale 'kus ma viimati lasagnet sõin?' vastata San Marinos. Enam ei saa. Ja nüüd ei saa inimesi ka enam oma Zeppelinitusega šokeerida. Ja kingi ma sealt kah niikuinii ei saanud. * Käisin Taskus. Samuti esimest korda. Seal oli liiga palju rahvast. Kingapoes õnneks mitte. Esimese hooga vaatasin kingad üle ja leidsin, et appi kui vähe siin kingi on. Teise hooga leidsin, et appi kui normaalsed kõik kingad siin on. Ecco kingapood oli. Lõ

Ma vaatasin Sügisballi ja nüüd ma olen meeleolus. Mitte masenduses, ega melanhoolias, aga mingi.. imelik.. vaikiv apaatia, aga samas jälle mitte. Meeleolus noh. Ja film ise.. otseses vaimustuses ma sellest igatahes pole. Ei leia, et see on üks parimaid filme, mis ma näinud olen.. midagi oli nagu puudu, või nagu üle, või lihtsalt nagu valesti. Kuidagi kunstlikult masendav tundus. Maitea. Ega ta muidugi halb küll ei olnud, igati vaadatav ja nauditav. Aga noh, ma lihtsalt ei hüppa lakke ja õhka, et kui kohutavalt suurepärane film see oli. Ja mingil põhjusel tuli mul seda vaadates meelde Gert Helbemäe "Ohvrilaev", mida kunagi ammu sai koolis loetud. Ega ta mulle muidugi päris nii täpselt meelde ei tulnud... lihtsalt kui üks eesti kirjaniku romaan (ma alguses kahtlustasin Ristikivi), mille pealkirjas oli laev. Vaat kui kasulik on ikka vanade päevikute alles hoidmine. Muidu ma oleks vist pidanud seda Papult küsima, et kelle mis raamatut ma mõtlen. Ega ma sedagi eriti mäleta, milles

Täna oli väga imelik ja segane unenägu. Mingil hetkel käisin ma arsti juures uurimas, et kas ma ikka tohin veini juua. Tohtisin. Ja siis mingil hetkel ma kõndisin puust lamamistool kaenlas ja otsisin seda ruudulist tuba, kuhu ma selle jätta saaks, sest selgus, et ma ei pidanudki veel tol hetkel kooli minema. Ja pärast seda vaatasin ma akvaariumis elektriangerjaid, neid oli kaks ja nad nägid välja nagu vanad lastesukkpüksid. Go figure .. Ükspäev mul ei tulnud meelde, kuidas on eesti keeles ambush ja siis ma püüdsin seda emale seletada - see on see, kui sa peidad end põõsa taha ja siis hüppad sealt välja ja karjud. ;) Nimekiri kaladest, keda ma söön: tuunikala, lõhe, forell, kilu (aeg-ajalt) ja siis need kalad, kes on tuntud krabipulkade nime all. Võimalik, et on veel keski, aga präägu ei tule meelde. Hmm... ma lugesin selle posti läbi ja taipasin just miskit... ambush on ju am- bush. Põõsas noh, ma ju ütlesin!

Väga huvitav unenägu oli täna. Sisaldas abieluettepanekut ja inimesed said surma ja puha. Aga alustame siis ikkagi algusest. Ma ei mäleta algust. Alustame siis sellest abieluettepanekust, mille mina tegin. Jep, mina, mitte mulle. Aga sellega läks mul üsna kehvasti. Ei, ettepaneku tegin ilusti ära ja võeti isegi vastu, aga siis mu tulevane mees suri hoopiski ära. Ja mina omastasin traagilise kangelase kurva saatuse. Seda läks mul muuseas hiljem väga vaja. Siis vahepeal ma ahastasin oma kurva saatuse üle, aga huvitavaks läks asi siis, kui välja ilmus dam-dam-dam-damm Heleri. Jep. Tal oli väga tähtis roll. Tal olid ka maagilised võimed panna inimesi ükskõik mida uskuma, muuta või kustutada nende mälu ja näha välja nagu ükskõik kes. Ja nende oma maagiliste võimetega pani ta kõik uskuma, et ta on väga hea arst ja sai seetõttu haiglas peaarstiks. Mina teadsin seda kõike ja olin üsna meeleheitel, et ta niimoodi tegi, aga ma ei julgenud teistele öelda kah, sest äkki siis saab Heleri ka teada,

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Whiiiiii! Me võitsime kulla! Ja ma ei pidanud selleks isegi diivanilt püsti tõusma. Ma pidin seda küll pärast tegema, kui mind poodi šampanja ja kommikarbi järgi saadeti. Aga ma sain kommikarbi valida. Haa! Igatahes, jehuuu! :D Ma nägin paar päeva tagasi unes, et Koit Toome valas mulle virsikujogurtit. Selles oligi vist kogu point, mulle tundub. Aga Udule valas ta õlut! Jälgisin täna tervelt kahe ööliblika tegutsemist aknal. Aah, olen ma tõesti oma foobiast üle saanud? Eip, sugugi mitte. Nad olid teisel pool klaasi, kahte klaasi isegi. Üks oli hirmus, aga siis tuli teine nii viis korda suurem ja hirmsam ning siis tundus esimene päris armsake. Me hakkasime vaidlema, mis värvi on Gerd Kanteri silmad. Ema väitis, et pruunid, isa oli kindel, et sinised, ja mina teatasin kõva häälega, et ei, hallid ju! Lõppes see vaidlus sellega, et ema oli nõus tunnistama, et võib-olla on nad siiski rohelised. ;) Head Taasiseseisvuspäeva siis! :)

Ega ma muud ei tahtnudki öelda.

Seekord sai unes MHG-le pidu organiseeritud. Koostasin mingi olümpiaadi, valmistasin ette mingi näidendi, kus kõik osavõtjad olid öösärkides ja pidžaamades, sest mulle tundus niiviisi lõbusam, ja isegi mingi kõne kirjutasin valmis. Aga siis mul polnud enam eriti aega seda kõike kohale toimetada, nii et ma arutasin, kas Hein kasutab veel sama meili-aadressi, mis neli aastat tagasi. Aga siis ma leidsin ikka, et ega ma kirjas kah kõike üle anda ei saa, peab ikka isiklikult kohale minema. Ühes teises stseenis rippus toas õhus Suur Vanker, aga siis läks üks täht läbi. Kasutasin eile oma suure kena silmaga sukanõela ja otste peitmine oli lust ja lillepidu. Isegi kiruma ei pidanud, lõng läks läbi nõelasilma nagu lupsti. Nii tore oli. Nüüd ma saan salli lõpuni kududa ja ei peagi kartma otste peitmist. Sooje saiu tegime kah. Jah, just neid, mis Paput kummitavad.

Ehk siis üks neist raamatutest, mida ma ei lugenud. Istun siin uues arvutitoas, kuulan Queeni, kardan, et aknast lendab midagi sisse (kuigi ema teooria järgi lendavad ööliblikad ainult lõunapoolsetest akendest sisse. Aga see ei pea paika, sest sellest aknast on üks ööliblikas sisse lennanud - vot see, pärast mida ma liblikaid üldse kartma hakkasin. See oli suur ja must. Isa arvas, et äkki oli nahkhiir. Ei olnud.) ja ei oska tegelt suurt miskit siia kirjutada. Aga öö on sume. Peaks enda akna kah lahti tegema. Aga see on teises koridori otsas. Arvuti kell näitab, et varsti saab üheksa. Ta eksib. Panin ta õigeks. Hüppasin täna filmipoest läbi, mõtlesin, et vaatan ega neil äkki Sügisballi ei ole. Kui ma nii umbes viiendat tiiru tegin ja kaalusin kas osta selliseid diiviidiisid nagu Väike Tibu ja Minuscule, siis ma nägin, et oih ongi. Otsin siis ära. Sügisballi, s.t. Nii et Papu kuri plaan ei läinudki läbi, muahahahahahahahaaa! No tegelt võib veel minna, sest ma pole seda veel vaadanud. Ilu

Seekord olin ma unes uuriv ajakirjanik või umbes sedasi. Igatahes miskit tõde ma taga ajasin ja miskit tüüpi kah, eks ole. Ja üks tegija tüüp oli kah minu poolel ja mingil hetkel ma hüppasin rongilt perroonile ja see oli väga ohtlik. Sest miks muidu oleks ma tolle tegija tüübi käte vahel maandunud, kõvasti kinni hoidnud ja sosistanud, et ära mind lahti lase. :P Ja mingil hetkel oli Udu seal, kes järjekordselt ei teinud muud midagi kui vaid oli seal. Aga ärgu Papu & Orav solvugu, neid mainiti kah. Papu oli isegi isiklikult kohal ja teatas, et ta maksab Orava õppemaksu, kuigi ma ei saanudki aru miks ja olin väga hämmeldunud. Aga igatahes, mingil hetkel pidasin ma seal ühe kõne teemal tõde ja ausus ajakirjaniku elus ja kõik teised ajakirjanikud naersid minu üle. Ma siis teatasin mõrult, et nojah, nüüd on vist au sees ja õilis hoopis ellujäämine, mis sest tõest ikka, aga mina ajan siiski tõde taga ja loodan, et neil teistel on vähemalt niipalju austust minu vastu, et nad mu matustele t

Ma tapsin eile ühe ämmelga ära. Kogemata! Täiesti tahtmatu tapmine, ega ma siis mingi ämmelgamõrvar pole. Ma tahtsin teda lihtsalt vannist välja aidata, aga ta sibas nii kiiresti, et ma tükk aega ei saanud teda kätte. Aga siis ma sain ja tõstsin ta üle vanniääre. Aga... nuuks.. mul on vanni otsa taga pesukauss ja seal oli põhjas veidi vett. Ja ta kukkus sinna sisse, aga ma ei märganud! Ja siis kui ma märkasin ja vee välja valasin, siis ta ei liigutanud enam. Nuuks. Ma küll puhusin peale, et ta ära kuivaks, aga ta ei liigutanud enam! :( :( :( Ja siis ma hakkasin mõtlema, et milline näeb välja üks ämmelgaparadiis. Kindlasti mitte võrk, mis on pidevalt täis, sest see oleks ju ka jama. No tegemist oleks muidugi katkematu võrguga, aga ikkagi. Kitsas hakkaks ju. Ma nägin unes, et ma olin libahunt. Ja Udu oli seal ka. Tema ei olnud libahunt. Tema oli lihtsalt seal ka.

Koristasin eile sahtleid. Isa põhimõtte järgi, et kui sul midagi viimased kolm aastat vaja pole läinud, siis ei lähe sul seda ka edaspidi vaja, oleks võinud need mõlemad sahtlid prügikasti kohal kinnisilmi tühjaks valada. Aga ei raatsinud, sest asjadel on ju ometi ka sentimentaalne väärtus! Ja tore oli, sest seal sahtlites oli palju toredat. Näiteks mu margi- ja mündikogu, millel on lisaks sentimentaalsele väärtusele ka niisama väärtus. Ja mu salvrätikogu. Ja Muumid Egiptuses. Ja üks seenemäng, mis ma ise välja mõtlesin ja mis on päris vahva. Ja üks loomapäästmismäng, mida me Oravaga mängisime ja kus me ütlesime jaanalindude kohta paabulinnud. Ja vanad kaardid ja kirjad ja siis selline hunnik jõulukaarte, et on ikka hunnik küll. Ja MHG 9. klassi album. Ja selline puust kaelapandav asjandus Taevaskojast, kus ma esimeses klassis ekskursioonil käisin ja ma mäletan täpselt, milline ilm sel hommikul oli, selline ilus ja karge ja päikesepaisteline. Ja mu udukate kogu. Mäletate veel udukaid?

Täna ei ole enam sooje saiu, tänane päev on kuumade küpsiste päralt. Mis olid alguses tulised küpsised ja nüüdseks sellised köögikuumad, kuigi enam köögis nii kuum pole. Aga küpsised on hääd, seekord tulid pehmemad kah. Kuigi tainas oli hullem kui eelmine kord, selline vastikult kleepuv, käed tuli õliseks teha, et osa taignast plaadile kah jõuaks. Aga küpsised on nämmad. Jep. Ja kõht on jälle täis. :)

Algas päikesevarjutusega. Kolmas minu jaoks. :) Pärast seda läksin šoppama, uhh, raske töö. Nüüd ma olen jälle mõneks ajaks kingapoodide vastu häälestatud. Mitte et mu ootused seekord nii suured oleksid olnud, aga esimesel, ülevaateringil jäi nii mõnigi king silma. Aga siis ma hakkasin proovima, oh jah, või suuuurest kingakastist õiget numbrit otsima. Jama, et kingad kahekaupa käivad, sest ühe õige numbri ma aeg-ajalt ka leidsin. Igatahes, lõpus läksin ma kergema vastupanu teed ja lõpetasin siis, kui mul pilt eest hakkas viskama, ning otsin aint uued plätud. Aga needki ilusad. :) Siis mul oli vaja jahutust ja kosutust, nii et läksin Creppi. Avastasin uue suurepärase salati - tuunikala salat. Mmmmmm! Nämma. Jogurtikaste viis keele alla ja tegelt oli see kõik nii kohutavalt nämma, et ma lausa kirusin end pisut, et ma nii selle kanasalati kütke olin jäänud. Sest seal on teised salatid kah uskumatult hääd, baklažaanisalat ja mozzarella salat ja seafilee salat ja nüüd sai ka tuunikala sala

Käisin teisipäeval sporti tegemas, põhiliselt jalgpallimas. Meil oli värav. Meil oli pall. Ei olnud jalgpall, oli üks sinine pooltühi pall, mida me püüdsime enne jalgrattapumbaga täis pumbata, aga siis avastasime, et see ventiil oli hoopiski kork. Siis me võtsime ta eest ja avastasime, et too teine ventiil oli hoopis auk. Siis me püüdsime teda täis puhuda ja valguskiirusel korgi ette panna. Ei õnnestunud. Igatahes, oli värav, oli pall, oli 10-sammu karistuslöök ja 12,5-sammu karistuslöök. (Suxu sammud.) Ma lõin mööda. Ja siis ma lõin mööda. Ja siis ma teatasin, et ma löön nüüd mööda ja lõin sisse. Ja siis ma teatasin, et ma löön nüüd mööda ja lõin mööda. Ja siis ma lõin ikka kohe väga mööda. Ja siis ma lõin veel rohkem mööda. Ja siis ma sihtisin ei-tea-kuhu ja lõin sisse. Ja siis ma sihtisin ei-tea-kuhu ja lõingi ei-tea-kuhu. Ja siis ma skoorisin 4-10. Õuu jee! Eile oli hoopis toredam, oli venna sünnipäev, seal sai süüa ja süüa ja süüa ja juua ja juua. Hoopis suxulikum tegevus. :P Täna

Ma nägin hommikul unes, et ma karjusin Papu peale. Mu saapad olid kadunud ja nii ma karjusingi. Ja siis ma karjusin Miski peale kah, sest ta oli parajasti seal. Mingil hetkel ta isegi lendas lennukiga, nii et tema juhtis. Seal oli tegelt lausa kaks lennukit, ühes olin mina ja teises Papu ja me siis möödusime nii lähedalt, et sai üksteisele lehvitada. Vaidlesin ema-isaga, kas "Armastus kolme apelsini vastu" on näidend või ooper. Tuli välja, et mõlemad. Ning sellele lisaks veel muinasjutt kah. Kuigi selles variandis, mis mina lugesin, olid apelsinide asemel sidrunid. Saaremaa juust on hää.

Need neli päeva, või vähemalt kolm esimest, läksid erakordselt kiiresti - viuh! ja ongi kõik. Nagu propelleriga naerukajakas. Või ka propelleris naerukajakas, kuigi see on pisut julm. Täna käis venna siin ja rääkis oma Hispaania-Portugali reisist. Paar päeva tagasi lasti maja taga rakette. Sai vennaga natuke ka kirjandusest räägitud, meie põhiline jututeema omavahel. Mulle tuli meelde, kuidas ma istusin kooli fuajees pingil ja lugesin Triumfikaart. Ja siis mõni aeg hiljem istusin ma kooli fuajees pingil ja lugesin Läänerindel Muutustetat. Mul on äärmiselt kahtlane tunne, et ma ei lugenud kumbagi raamatut läbi. Triumfikaart kohe kindlasti mitte. Aga minu arust LM-i kah mitte, kuigi sellest midagi ma küll nagu mäletaksin. Tänu LM-ile sain ma saksa keele tunnis, kui mult küsiti "Was hast du gestern gemacht?", vastata "Ich habe ein Buch gelesen" ja kui sellepeale HV küsis, "Welches Buch?" või midagi säärast, siis oskasin ma kenasti vastata, et "Im Westen

Ma sain kampsunite peale tõsiselt vihaseks. Tõstsin mina paar päeva tagasi oma riideid uutesse kappidesse - uued ses mõttes, et enne olid nad teises toas. Oli küll palju riideid, aga kappides oli ruumi kah palju. Vähemalt enne seda, kui ma kõik oma kampsunid sinna panin. Pärast seda seal ruumi enam ei olnud. Päh. Vastikud kampsunid, sain nende peale ikka tõsiselt vihaseks ja toppisin nad ülemise kapi kõige ülemisele riiulile, kus nad nüüd loodetavasti enam kellelegi kurja ei saa teha. Sokke on mul kah palju. Aga vastavalt loodusseadustele ei leia ma ikka peaaegu kunagi ühtegi sobivat sokki, kui mul neid vaja läheb. Või noh, võib-olla ühe leian. Neid ma sorteerisin täna. Ehk siis eile. Päris mitu kotitäit sai. Ma vist sattusin sellest ämmelgamängust, mille Papu tänu Udule sai - aitäh, Udu - sõltuvusse. Kuigi ma pole veel mesilaskuningannadest kaugemale jõudnud. Muudkui tulevad mingid suured tobedikud ja lõhuvad mu võrgu ära. Päh.

Mõnikord on tunne, et tahaks *puff* ära kaduda ja kuskil teises kohas ilmuda, kuskil kõrges üksikus kohas, kus saaks alla maailma peale vaadata, pöörata nägu tuule või päikese poole ja mitte mõelda. Aga teinekord tahaks lihtsalt *puff* ära kaduda, jättes järgi vaid sinakaslilla suitsupilve, mis vaikselt hajuks, ilma kuskil mujal välja ilmumata. Sarjas 'Kolmas kivi Päikesest' oli kord üks selline lahe koht: "Ma olen liiga laisk, et mõelda." - "Kuulge, see ongi seitsmes surmapatt!" "Laiskus?" - "Ei, mõtlemine." Tõsi. Kuigi irratsionaalsed tunded on tegelt hullemad kui irratsionaalsed mõtted. ~*~ Tallinnas hakkas sadama, kui rong lahkus. Tartus oli päikeseline õhtupoolik, taevas oli sinine ja rohi roheline ja üks Elisa reklaamplakat väitis, et ka levi on parem. Aga tegelikult oli kogu see stseen selline, nagu on üks õige kojujõudmisstseen mõnest romantilisest draamast. Üheksa päeva pole sugugi palju, või noh, kuidas võtta, eks ole, aga tunne

Tallinn ei ole tegelikult ning üleni nii hull nagu Udu õudusjuttudest järeldada võiks. Ausalt. Kuigi nojah, minu Tallinn koosnes peamiselt Mustamäest ning Kolde puiesteest & Stroomi rannast. Aga ka Balti jaama sai kaks korda külastatud ning tulles tabas mind seal hoopis meeldiv üllatus, mis jätkus ka teel Tartu ja tegi selle palju huvitavamaks. Siinkohal oleks sobiv õhata, et oh küll Eesti on väike. Aga vat ei õhka. On küll, aga õhatud on seda juba piisavalt. Monopoli ärge minu kuuldes enam mainige. Vähemalt mitte sellises kontekstis, et võiks mängida. Viskan end pikali maha, hakkan karjuma ja käte-jalgadega vehkima. Monopol on igati lahe, aga mitte igal õhtul. Ja mitte *kaks* korda ühel õhtul. Ausalt. Noh, õnneks ma läksin esimesena pankrotti ja sain veidi varem magama minna. Uuu-jeee! Ma saan ikka kõigilt pähe. Hehe. Rannas käisime kah. Kella viieks umbes jõudsime kohale, laotasime tekid maha ja end tekkidele ning siis tuli suur must pilv päikese ette. Ja pärast seda tuli teine m

Sest ta on idioot, idioot, idioot, idioot. Aga võib-olla ei ole kah. Sest nüüd oli tal palju kergem teha nägu, et ei, tema ei märka, kes talle teisel pool teed vastu tuleb. Mul on kahtlane tunne, et see sild, mis ma maha põletasin, oli äkki kivisild. Ja ta ei põlenudki ära, sest ta on ju vee all. Hee. Hee. Hee. Oh, ma olen nii vaimukas. Paar päeva tagasi nägin ma unes oma lasteaiasõpra Siimu, kellega me enne lõunauinakut autode pärast kaklesime, et kes saab selle sinise piilupardiga auto voodisse kaasa võtta. Igatahes unenägu oli praeguses ajas ja toimus miskit sellist nagu Tõravere kokkutulek. Need, kes seal enne elasid, olid kah kutsutud. Mul oli siis seljas hääästi ilus pidulik kleit ja ma kõndisin seal majade vahel ja siis ma sattusin vaidlusesse ühe tüdrukuga, suvalisega vist, ning see polnud tegelikult üldsegi oluline. Aga siis ma kohtusin tolle Siimuga ja me läksime lasteaeda vanu aegu meenutama ja need autod olid ikka veel seal ja siis me mängisime nendega ja rääkisime ja noh j

Paar nädalat tagasi haletsesin ma end, et mu vanemad jalgpallifännid ei ole ja ma pean üksi mänge vaatama ning kedagi teist see üldse ei huvita. Tõsi küll, tol hetkel oligi lugu nii. Aga see, kuidas mu ema, kes aeg-ajalt ikka teatab, et tegelikult jalgpall teda üldse ei huvita, finaalile nii ihu, hinge ja küünarnukkidega kaasa elas, oli elamus iseenesest. Kõik sakslased olid pahad. Pidevalt teatas, kuidas talle ei meeldi see sakslane ja see sakslane ja see sakslane kohe üldse mitte. Kõik sakslased tegid vigu. Mitte ükski hispaanlane ei teinud midagi halvasti. Kohtunik tuli aeg-ajalt maha lasta. Ja miks need pahad sakslased küll seisavad ees, nii ei saa ju hispaanlased väravat lüüa ja miks see paha Lehman küll püüab selle palli kinni ja mis nüüd toimus? Et Ramos väidab, et talle tehti viga ja nõuab karistuslööki, aga kohtunik ei andnud? Tore. Ah et see on hea asi? Paha kohtunik. Mida need sakslased nüüd teevad? Jookske, hispaanlased, jookske! Väga lahe oli kuulata. Muidugi, kuna ema oli

On üks laul, kus on väljend 'saab minutitest tund'. Esimest korda kuulsin ma seda kui 'saab minu titest tund' ja see tundus piisavalt imelik. Šoppamas käisin täna. Ja siis istusin Crepis ja ootasin, ootasin, ootasin, ootasin, ootasin. Siis käisin sees tellimas ja maksmas ja ootasin veel üle poole tunni oma jäätisekokteili. Hää kokteil oli. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et nemad võivad tegelikult küll ülbed olla, sest neil on nii head toidud, et niikuinii lähen tagasi. Baklažaanisalatit sõin täna. Jube hää oli. Eee... okei, eile.

Vaatasin täna sellise pealkirjaga multikat. Olen mitu korda enne reklaami näinud ja nüüd tuli tuju vaadata. Väga lahe oli. Seal oli siis kolm tüüpi, kes sõitsid ämblikutega, sellised kenad suured ornamentsed ämblikud olid, rääkisid kah. Selles osas siis pahalased (kelle ülemboss oli Suur Ritsikas) ründasid Kaunite Lillede küla või midagi umbes sellist ja meelitasid Ämblikuratsanikud lõksu, aga nad said sealt muidugi välja. Ja siis ründajaks oli Bee Rain, tõlgiti kui Mesivihm, üks naissoost isik, kellel oli ka lendavate raide armee. Väga armsad raid oli. Ja siis need Ämblikuratsanikud hüüdsid 'Arachnopower' ja see oli nii tähtis, et tõlkes oli see puha suurte tähtedega, kuigi Arachno oligi tõlgitud kui ARACHNO. Ja siis nad said oma kaitserüü ja relvad ja võtsid sisse oma oi-ma-olen-nii-lahe positsioonid ja said pahalasest kenasti jagu. Ja neist noorimale püüti selgeks teha, et õige ämblikuratsanik ammutab oma jõu teda ümbritsevast ilust, ja lõpus ta leidiski, et kuigi toit on pa

* Ma avastasin eile alles duši alla minnes, et mu juuksed olid omandanud väga jaaniliku aroomi. No ikskjuus mii, et ma iga kahe minuti tagant oma juukseid ei nuusuta. * Eile öösel pinises sääsk kõrva ääres. Panin käe üle kõrva, mõtlesin, et võta mu verd, aga jäta ometi see pinin. Võttis ja jättis. Vahtisin taga veidi aega tõtt. Ja siis lõin maha. * Täna magama jäädes kummitasid sepapoisid. :P * Magasin 15 tundi. Tõusin kell 17.17 * Sorisin eile oma muusikakaustas, leidsin sellise tegelinski nagu Kate. Kuulasin. Meeldis. Hakkasin 'Vee ja soola saaga' ajal nutma. Mai tea, äkki olen lihtsalt imelik. Ehh, kui juba olla imelik, siis pigem ikka keeruliselt. ;) * Külmkapis on ~4 l šokolaadijäätist šokolaaditükkidega. :D * Ehh.

Holland langes välja. Böö. Ma olin ju nende poolt. Nuuks-nuuks. Aga vähemalt sai jalgpalli seekord suure kambaga koos vaadatud, nii nagu peabki, koos karjutud ja kirutud ja kilgatud. Ja siis otsustatud, et penalte lüüakse umbes nii kaugelt nagu on meie ühe toa otsast teise toa otsani ja värav on umbes nii lai nagu toa sein (kuigi see, et kumb sein, jäi veidi segaseks), ainult et madalam, ja kuidas need horvaadid küll suutsid mitu korda mööda lüüa, isegi meie saaks pihta, eksole, ja sihtida tuleb ikka keskele, sest siis läheb nurka või vähemalt hüppab väravavaht ühele poole ja siis läheb väravasse, aga tegelikult on ikkagi parem, et neist mitu mööda lõid, sest muidu see üks vaeseke, kes sisse ei saanud, tunneks end ikka eriti halvasti, ja mis need hollandlased loivavad seal mööda platsi ja mängivad selg ees ja mängivad üldse valesti ja löövad väravast veel mööda kah, kuigi ise saaks sealt kohast nüüd küll kindlasti sisse. Ja hollandi fännid olid kah palju ilusamad. Ja hollandlastest oli

MSN Web Messenger on üks äärmiselt tore, kasulik ning ka õpetlik asi. Esimene kord, kui ma seda kasutasin, oli see rootsi või taani keeles. Nüüd viimati aga hoopiski prantsuskeelne. Ja ma õppisin ära, kuidas on prantsuse keeles online . Ma usun, et see on äärmiselt kasulik teadmine. Uuu. Lahe, huvitav, lõbus. :)

Täna oli üks unenäguderohke öö (või okei, varahommik ja pool päeva), nii et mul on jälle millestki kirjutada. :) Esimene algas väga meeldivalt - me Papuga päevitasime. Aga siis mina lollpea mõtlesin, et ei taha end ära kõrvetada ja läksin poodi, mis oli otse kõrval, mina ei tea, miks me poe ees päevitasime, kreemi ostma. Otseloomulikult seda ei olnud, aga lõpuks ma ikkagi sain. Ja siis lähen mina rõõmsalt tagasi päevitama ja avastan, et päike on ära läinud suure-suure lõputu pilve taha. Ma olin äärmiselt löödud ja pettunud. Nojah, veidi hiljem lendas seal unenäos ka üks UFO ringi, aga mis mul tast, kui päikest ei olnud! Siis vahepeal oli selline väga tore unenägu, kus oli mingisugune kool ja üks äärmiselt kuritahtlik õpetaja, keda kõik kartsid. Aga point oli selles, et mina olin tegija. Mina olin enam-vähem ainus, kes julges sellele õpetajale vastu hakata, ja minu innustusel hakkasid teised kah. Vat kui tegija ma olin. Ja lisaks sellele oli seal muidugi ka üks tore poiss, kes minu suht

Kuramuse RF, käskis mul oma küsimused läbi lugeda ja kriitikameelt kasutada ning alles siis kirjutada, kui mul mõni arusaadav küsimus pähe tuleb. Päh. Ma sain siis vihaseks ja kirjutasin talle vihase kirja vastu. Päh! Vastik inimene, kirjutab sellise tooniga nagu ma oleksin loll või hull. Ma ei ole. Ma olen lihtsalt imelik. Ja juhke selle üle!

Ma räägin jälle imelikest unenägudest, sest muud toredat minuga vahepeal juhtunud pole. Igatahes, esimene pool oli eriti segane, seal olid kaks venda, kellest üks mulle meeldis ja teisega sain lapse. Ja siis sain selle ühe peale vihaseks ja ta läks minema (või vastupidises järjekorras) ja siis oli mul natuke aega RASKE elu, aga siis ta tuli tagasi ja ma jätsin tema venna maha ja läksin tema juurde. Ma ütlesin, et segane lugu. Aga siis teises osas ma mingil hetkel sõitsin liftiga ühest majast teise, nii et vahepeal hõljusin üle tänava. Ja siis ma olin mingisuguses koolis ja ajasin õpetaja tõsiselt endast välja. Esiteks ma keeldusin arvutit kinni panemast, vahepeal tegime midagi arvutiga ja siis pidime kinni panema, aga mina siis vaidlesin vastu, et miks me üldse arvuti lahti tegime, kui me ta nüüd jälle kinni peame panema. Siis ma lõpuks andsin ses asjas alla, sest ta oleks muidu mult arvuti ära võtnud, aga selle asemel, et rahulikult oma ülesannet tegema hakata, küsisin mina täiesti sü

Mitte ajada sassi Näh-iga. Nehh = Nojah + Ehh. Üks tore vaba õhtu või vähemalt midagi sinnapoole. Pisut jamavabadust. Nehh. Imelikku und nägin täna. Olin mingis Kaubamajas ja Orav ajas mind taga. Hüppasin siis lifti ja sõitsin ülemisele korrusele, kus müüdi küünlaid. Vä-ä-äga palju küünlaid. Ja siis sai Orav mind kätte ja midagi jubedat ei juhtunudki. Unenäo teises osas ootasin ma Papuga koos bussi, kuigi temal polnud kavaski kuhugi bussitada. Aga ta ootas ikka koos minuga, mis oli väga tore, sest see oli pisut kahtlane kant (unenäo versioon Turu tänavast) ja hakkas juba hämarduma. Ja sellest bussipeatuses kahel pool olid veel kaks bussipeatust. Ja neis mõlemas oli laip. Ja üks neist laipadest oli kuidagi kooli Hispaania keelega seotud. Kolmandas osas ma kolisin mehega uude majja ja avastasin kardina küljest vampiiri. Hiljem muuseas ma virutasin sellele vampiirile pudeliga pähe, aga apsaluutselt mitte midagi ei juhtunud, isegi pudel jäi terveks. Ja siis ma vist teatasin oma mehele, et

... ma suutsin peaaegu terve päeva õppida, aga tulemus on ikka suur ja ümmargune. Ja ei ole siil. Ega päike. Ega melon. Kahju. Ja taaskord ma istun siin, kuulan muusikat ja ei suuda enam mõelda. Seekord on muusikaks siis A-Teens, mida ma pole nii umbes seitse sajandit kuulanud. Aga ma tahtsin midagi lõbusat ja see on lõbus. (Ja Queeni ja Josephit olen ma niikuinii juba terve päeva kuulanud.) Oh jah. Jama, jama, jama-jama-jama. Ma mõtlesin järele. Ma vist siiski ei tahaks tuvi olla. Okei, värve tahaks küll näha, aga kui ma oleksin üks loll tuvi, siis ma vist ei oskaks seda hinnata. Nii et ma ka hakk. Või ohmavareseke. Sest linnas on vareseid!!! Ma nägin!!! Ja siis ma mõtlesin välja, miks on nii oluline teada, et prügikastid kõrvadega ei Räägi. Sest sellest saab järeldada, et Papu ei ole prügikast, mis on igatahes väääga oluline teave. Aga seda kõike ma ei mõelnud üldse täna. Täna tuli kahjuks muule mõelda ja nüüd ma enam ei viitsi. Mõelda. Eee... mõelda, see tähendab.