Huvitav loeng oli täna. Mul oli jube uni peal, aga antud juhul ei ole need kaks asja seotud. Õppejõud teatas üsna loengu algul, et 'nüüd on jälle bioloogia tund' ja ta ei valetanud. Ta rääkis meile, et pärm on üherakuline, aga inimene vaat ei ole (üherakuline; pärm kah mitte). Ja siis ta näitas meile pildikestega slaidi, kus olid inimene ja hiir ja kana ja siga ja mingi ussike ja mingi kala ja sääsk ja kärbes ja võib-olla veel mingi tüüp. Ja siis me saime teada, et 5000$ eest saame me kunagi varsti oma genoomi CD-le. Haa! Ja siis me nägime pilti, kuidas 'üks G on muutunud T-ks, täiesti juhuslikult' ja saime teada, et ohhooo! ükski meie eellane pole enne paljunemist ära surnud, ka need ussikesed ja bakterid ja kesiganes seal alguses. Siis tuli juttu valkudest ja aminohapetest ja sellest, kuidas 'hüdrofoobsed kardavad vett kui tuld'. Ja mingil hetkel tulid mängu ortoloogid ja paraloogid. Jah, väga põnev. Järgnenud prax ei olnud nii põnev, kuigi nalja sai ja ma kortsutasin kulmu ja olin mina-seda-ülesannet-küll-niimoodi-ei-teinud näoga (ning paaril hetkel kah mäh?-misasja!!? näoga). Huvitav, mis me järgmiseks korraks peame tegema... võrdlema inimese genoomi (loodetavasti mitte enda oma, see läheks veidi kalliks) hiire omaga? Mul pole hetkel ühtegi hiirt kah.
Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks. Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Comments
Mis sa tahad öelda, et sel pole miskit vahet, kas ma tean, et ma pole pärm, või mitte? Noo.. nüüd ma ei kipu näiteks taignasse hüppama.. ja tean, et isegi kui ma äärmuslikes olukordades poolituda suudan, siis ei ole selle tulemusena mind kaks tükki. Või noh, just kaks *tükki* ongi.