Ma jäin bussist maha ja jõudsin alles pimedas koju. Ning peagi keeravad need sunnikud veel kella kah, mis tähendab, et aina hullemaks läheb. Keskkoolis mulle meeldis sügisene kellakeeramine, sest siis olid mul hommikud ja mitte õhtud ja siis tähendas see mu jaoks seda, et ma sain tund aega kauem magada. Tegelt ma eelistan küll õhtuid, aga valgeid. Huvitav, kunas lumi maha tuleb? Aga järgmisel nädalal toimub tegelikult midagi hoopis hullemat, nimelt mu loengute arv kahekordistub. Nooh, peaaegu, sest ta tõuseb viielt üheksale. Ja mul pole algavale ainele erilisi ootusi kah. Tänane seminar oli lahe, rääkisime lõpmatusest (aktuaalsest ja potentsiaalsest) ning sellest, kas seda on üldse vaja keskkoolis õpetada, sest tegelikult see on üks (lõpmatult) segane värk.
Ma olen juba pikemalt aega mõelnud ja nüüd lõpuks ütlen välja kah, et Pepleri tänav on meie vihmase suvega kokku kuivanud, eee, tõmmanud. Ausalt, mul vanasti (ehk siis kevadel) läks Riia mäe peatusest Liivi minemiseks 10-15 minutit, aga nüüd läheb seitse! Okei, kaheksa. Ja ma ei arenda seal tavaliselt miskit tempot kah, longin niisama. Võib-olla ma olen kiiremini lonkima hakanud? Ei usu. Vast on ikka tänav kokku tõmmanud, see on palju loogelisem seletus.
Kesklinnas lendas varese... vabandust, hakiparv ringi. Väga aktiivselt ning kindlasti ka hakktiivselt. Kraaksusid või kriiksusid või krääksusid või prääksusid, aga pardid nad ei olnud. Ning ei, ma ei kavatse kunagi lõpetada Papu kiusamist sellega, et ta mulle ükskord teatas, et hakid ei ole pardid.
Küüni tänava kohal rippus kuulutus 'Rahvusköögid'. Ma kõigepealt lugesin rahvakoorid, siis rahvakoogid, seejärel rahvuskoogid ning alles siis hakkasin täppe kah nägema.
Eile oli jälle huvitav Miss Marple. Selline Agatha Christie tavalises vaimus - kahtlustad kõik tegelased läbi ja siis leiad, et sul pole nagu õrna aimugi, kes see ikka olla võiks. Ja kõik on muidugi ka äärmiselt segane, sest otseloomulikult tulevad sellega seoses ju kõiksugu muud saladused, pettused ja afäärid välja. Nojah, ekstaole, mis neil muud üle jääb.
Ma olen juba pikemalt aega mõelnud ja nüüd lõpuks ütlen välja kah, et Pepleri tänav on meie vihmase suvega kokku kuivanud, eee, tõmmanud. Ausalt, mul vanasti (ehk siis kevadel) läks Riia mäe peatusest Liivi minemiseks 10-15 minutit, aga nüüd läheb seitse! Okei, kaheksa. Ja ma ei arenda seal tavaliselt miskit tempot kah, longin niisama. Võib-olla ma olen kiiremini lonkima hakanud? Ei usu. Vast on ikka tänav kokku tõmmanud, see on palju loogelisem seletus.
Kesklinnas lendas varese... vabandust, hakiparv ringi. Väga aktiivselt ning kindlasti ka hakktiivselt. Kraaksusid või kriiksusid või krääksusid või prääksusid, aga pardid nad ei olnud. Ning ei, ma ei kavatse kunagi lõpetada Papu kiusamist sellega, et ta mulle ükskord teatas, et hakid ei ole pardid.
Küüni tänava kohal rippus kuulutus 'Rahvusköögid'. Ma kõigepealt lugesin rahvakoorid, siis rahvakoogid, seejärel rahvuskoogid ning alles siis hakkasin täppe kah nägema.
Eile oli jälle huvitav Miss Marple. Selline Agatha Christie tavalises vaimus - kahtlustad kõik tegelased läbi ja siis leiad, et sul pole nagu õrna aimugi, kes see ikka olla võiks. Ja kõik on muidugi ka äärmiselt segane, sest otseloomulikult tulevad sellega seoses ju kõiksugu muud saladused, pettused ja afäärid välja. Nojah, ekstaole, mis neil muud üle jääb.
Comments