Imelik. Ma ei võtnud täna vihmavarju kaasa ja siis läks vihm üle ja päike tuli välja. Väga imelik.
Kas te teate, mis riigi see Interneti kood (nagu meil on .ee) on .ch? Ma loodan, et te ei tea, sest siis ma saan tarka nägu teha ja teatada, et aga mina tean! Ja teangi. Nüüd. Kui ma esimest korda peale vaatasin, siis mõtlesin, et ooh, Tšehhi. Aga siis selgus, et hoopiski Šveits. Imelik, eksole. Ka isa leidis, et see on imelik, ja siis me püüdsime välja mõelda, mis keeles algab Šveits ch-ga. Ei mõelnud välja. Aga siis ma tulin ja uurisin ja selgus, et vat sellises toredas keeles nagu ladina on Šveits Confoederatio Helvetica ja vat sealt see tulebki. Not vot. Saite targemaks. Loodetavasti. No vähemalt mina sain, eksole.
Aga nüüd üks küsimus suurele ringile, või väikesele nelinurgale, kui te leiate, et te pole eriti suured ja ümmargused: kas rääkimine annab sooja? Hakkasin eile selle peale mõtlema, kui ma tegin loengus ettekande ja mul ei hakanud külm. No muidugi, minu puhul oli asi ka muus kui rääkimises, aga ikkagi. Sest rääkimine on ju füüsiline pingutus, eks ole, ja kui mingil seletamatul põhjusel tuleb tahtmine mõistlikku juttu ajada, siis vaimne kah. Ja siit ka järgmine küsimus, kas mõtlemine annab sooja? Selles ma pole enam nii kindel, ma olen nimelt üsna sageli mõelnud teemal 'Brrr! Siin on külm, siin on külm, siin on külm!', aga pole sellest sooja saanud. Aga rääkimine on ju ikka lihaste pingutamine, eksole. Huvitav palju kaloreid sellega kaotab?
Ma nägin ükspäev unes, et mul oli kapis hobune, aga see ei olnud mitte kapp, vaid kooli riidehoid sel ajal, kui ta veel vana ja puust oli. Ja siis ma muretsesin, et ma pole hobusele mitu päeva süüa andnud, äkki sureb nälga, aga ma ei saanud talle süüa andma minna kah, sest ma kartsin teda kohutavalt. Nii et lõpuks üles ärgates oli esimene mõte tõsine kergendus, et mul polegi tegelt kapis nälgivat hirmuäratavat hobust.
Mul muuseas oli kavas ka siin veidi halada/kiruda/paanitseda teemadel miks ma võtsin endale aine, mida ma ei oska, miks ma võtsin endale lõputöö, mida ma ei oska, ja miks ma olen nii laisk ja ei tegele sellega, aga nüüd mul pole selleks enam tuju.
Pühapäevaõhtune Miss Marple oli päris huvitav. Ja üks neid lugusid, mida ma polegi enne näinud või lugenud. Päris hirmus oli kah - ühel hetkel olin ma sabinas, et äkki mu peamine kahtlusalune hüppab kaljult alla ja mis siis küll saab?! Ei hüpanud õnneks.
P.S. Ma sõin selle šokolaadi ära, mis Papu mulle Itaaliast tõi. Tõesti väga nämma oli. Suur oli, 150 g. Ja mitte sugugi liiga magus, nagu tavaliselt valgete šokolaadide häda on. Nämm-nämm.
Kas te teate, mis riigi see Interneti kood (nagu meil on .ee) on .ch? Ma loodan, et te ei tea, sest siis ma saan tarka nägu teha ja teatada, et aga mina tean! Ja teangi. Nüüd. Kui ma esimest korda peale vaatasin, siis mõtlesin, et ooh, Tšehhi. Aga siis selgus, et hoopiski Šveits. Imelik, eksole. Ka isa leidis, et see on imelik, ja siis me püüdsime välja mõelda, mis keeles algab Šveits ch-ga. Ei mõelnud välja. Aga siis ma tulin ja uurisin ja selgus, et vat sellises toredas keeles nagu ladina on Šveits Confoederatio Helvetica ja vat sealt see tulebki. Not vot. Saite targemaks. Loodetavasti. No vähemalt mina sain, eksole.
Aga nüüd üks küsimus suurele ringile, või väikesele nelinurgale, kui te leiate, et te pole eriti suured ja ümmargused: kas rääkimine annab sooja? Hakkasin eile selle peale mõtlema, kui ma tegin loengus ettekande ja mul ei hakanud külm. No muidugi, minu puhul oli asi ka muus kui rääkimises, aga ikkagi. Sest rääkimine on ju füüsiline pingutus, eks ole, ja kui mingil seletamatul põhjusel tuleb tahtmine mõistlikku juttu ajada, siis vaimne kah. Ja siit ka järgmine küsimus, kas mõtlemine annab sooja? Selles ma pole enam nii kindel, ma olen nimelt üsna sageli mõelnud teemal 'Brrr! Siin on külm, siin on külm, siin on külm!', aga pole sellest sooja saanud. Aga rääkimine on ju ikka lihaste pingutamine, eksole. Huvitav palju kaloreid sellega kaotab?
Ma nägin ükspäev unes, et mul oli kapis hobune, aga see ei olnud mitte kapp, vaid kooli riidehoid sel ajal, kui ta veel vana ja puust oli. Ja siis ma muretsesin, et ma pole hobusele mitu päeva süüa andnud, äkki sureb nälga, aga ma ei saanud talle süüa andma minna kah, sest ma kartsin teda kohutavalt. Nii et lõpuks üles ärgates oli esimene mõte tõsine kergendus, et mul polegi tegelt kapis nälgivat hirmuäratavat hobust.
Mul muuseas oli kavas ka siin veidi halada/kiruda/paanitseda teemadel miks ma võtsin endale aine, mida ma ei oska, miks ma võtsin endale lõputöö, mida ma ei oska, ja miks ma olen nii laisk ja ei tegele sellega, aga nüüd mul pole selleks enam tuju.
Pühapäevaõhtune Miss Marple oli päris huvitav. Ja üks neid lugusid, mida ma polegi enne näinud või lugenud. Päris hirmus oli kah - ühel hetkel olin ma sabinas, et äkki mu peamine kahtlusalune hüppab kaljult alla ja mis siis küll saab?! Ei hüpanud õnneks.
P.S. Ma sõin selle šokolaadi ära, mis Papu mulle Itaaliast tõi. Tõesti väga nämma oli. Suur oli, 150 g. Ja mitte sugugi liiga magus, nagu tavaliselt valgete šokolaadide häda on. Nämm-nämm.
Comments
Mis luukered sul siis kapis on, et sa selliseid unenägusid näed???