Ärkasin hommikul kell pool üheksa selle peale, et mul (vasak) kõrv valutas. Ei olnud tore. Tõusin siis korraks üles ja toppisin ta vatti täis; tõepoolest, mina ravin kõrvavalu vatiga. Teinekord ärkasin alles siis, kui moblaäratus juba helisemise lõpetas. Peagi pärast seda tuli emaäratus, mis on hoopis meeldivam, sest sellega kaasneb ka kruus kuuma kohvi.
Veidi aega pärast seda läks bussi peale jooksmiseks. Juukseid ei jõudnudki korralikult kammida, aga mis sellest, nad näevadki nii aeg-ajalt paremad välja ja pealegi on sasisoeng popp ja noortepärane. Salli unustasin kah maha, aga õnneks oli kõrge kaelus. Ja buss nõmedix jäi hiljaks.
Mul täna ei tulnudki loengus und, mis oli päris imelik. Nojah, oli küll huvitav loeng, aga tavaliselt see ei päästa. Täna aga ei tulnud haigutuski peale. Ja ma ei maganud üldse nii palju rohkem, kui eelmine kord, vähemalt marvan nõnda, sest ma ei mäleta, kaua ma eelmine kord magasin. Kindlasti aga ei tõusnud ma eelmine nädal vahepeal üles, et vatti kõrva toppida.
Aga võib-olla oli asi ses unenäos, mis ma nägin ja mis oli tore. Teatud punktini. Pärast teatud punkti ta enam nii tore ei olnud. Aga algas see sellega, et maas oli lumi ja maas oli lumi ja maas oli palju-palju lund ja ma läksin üle mäe, mis oli lumine. Ja minu järel tuli üle mäe vist Eva või Esther (muuseas ma nägin üks päev päriselt Estherit) või Katre L, kes loopis mind lumepallidega, aga ei saanud ühegagi pihta. Ja siis tuli teisest suunast vist Ülle ja siis me pidasime pisut lumesõda, aga me pidime kõik ikkagi Härmasse minema ja otsustasime hiljem jätkata. Ma siis läksingi edasi Härmasse, inglise keele tundi, Palxi omasse loomulikult (ei, sellest ei pääse). Ja siis Palx teatas, et tal on vaja minu mingeid dokumente, et neid uuendada. Ma siis vastasin, et ma tean küll, kus neid uuendada saab, et ma lähen teen seda ise, aga Palx teatas kindlalt, et ei, ei lähe, võttis mult dokumendid ära ja kuulutas, et nüüd ma olen seal vahi all ja ei tohi mitte kuhugi minna, enne kui need uuendatud saavad, mis võtab siis kolm päeva aega. Nii et ma ei saanudki lumesõda pidama minna.
Täna saab väike tubli taks otsa, ma ostsin siis veel teed. Ma proovisin Liptoni rohelise kolmanda maitse kah ära, see tsitruslistega, ja leidsin, et ohooo! see on ju veel kõige parem. Jah, mulle meeldivad need tsitruslised, mul on seep kah nendega.
Ja siis ma tulin koju ja sõin lõhesaia ja õunakooki ja nüüd olen ma siin. Kirjutan ja kuulan mussat. Ma muuseas lisasin oma blogile kah selle mussa värgi, mainin igaks juhuks, kui te järsku ei ole lehte veel nii alla kerinud, ta kükitab seal kõige lõpus.
Ja muuseas, ülesanne oligi nii ilgelt pikk ja kole ja keeruline. Mul on lihtsalt mingi kalduvus arvata, et kui ilusat vastust ei tule, siis ma olen midagi valesti teinud. Aga automaat oli küll ilus, oli kuup.
Aaa ja kõrv kah enam ei valuta.
Veidi aega pärast seda läks bussi peale jooksmiseks. Juukseid ei jõudnudki korralikult kammida, aga mis sellest, nad näevadki nii aeg-ajalt paremad välja ja pealegi on sasisoeng popp ja noortepärane. Salli unustasin kah maha, aga õnneks oli kõrge kaelus. Ja buss nõmedix jäi hiljaks.
Mul täna ei tulnudki loengus und, mis oli päris imelik. Nojah, oli küll huvitav loeng, aga tavaliselt see ei päästa. Täna aga ei tulnud haigutuski peale. Ja ma ei maganud üldse nii palju rohkem, kui eelmine kord, vähemalt marvan nõnda, sest ma ei mäleta, kaua ma eelmine kord magasin. Kindlasti aga ei tõusnud ma eelmine nädal vahepeal üles, et vatti kõrva toppida.
Aga võib-olla oli asi ses unenäos, mis ma nägin ja mis oli tore. Teatud punktini. Pärast teatud punkti ta enam nii tore ei olnud. Aga algas see sellega, et maas oli lumi ja maas oli lumi ja maas oli palju-palju lund ja ma läksin üle mäe, mis oli lumine. Ja minu järel tuli üle mäe vist Eva või Esther (muuseas ma nägin üks päev päriselt Estherit) või Katre L, kes loopis mind lumepallidega, aga ei saanud ühegagi pihta. Ja siis tuli teisest suunast vist Ülle ja siis me pidasime pisut lumesõda, aga me pidime kõik ikkagi Härmasse minema ja otsustasime hiljem jätkata. Ma siis läksingi edasi Härmasse, inglise keele tundi, Palxi omasse loomulikult (ei, sellest ei pääse). Ja siis Palx teatas, et tal on vaja minu mingeid dokumente, et neid uuendada. Ma siis vastasin, et ma tean küll, kus neid uuendada saab, et ma lähen teen seda ise, aga Palx teatas kindlalt, et ei, ei lähe, võttis mult dokumendid ära ja kuulutas, et nüüd ma olen seal vahi all ja ei tohi mitte kuhugi minna, enne kui need uuendatud saavad, mis võtab siis kolm päeva aega. Nii et ma ei saanudki lumesõda pidama minna.
Täna saab väike tubli taks otsa, ma ostsin siis veel teed. Ma proovisin Liptoni rohelise kolmanda maitse kah ära, see tsitruslistega, ja leidsin, et ohooo! see on ju veel kõige parem. Jah, mulle meeldivad need tsitruslised, mul on seep kah nendega.
Ja siis ma tulin koju ja sõin lõhesaia ja õunakooki ja nüüd olen ma siin. Kirjutan ja kuulan mussat. Ma muuseas lisasin oma blogile kah selle mussa värgi, mainin igaks juhuks, kui te järsku ei ole lehte veel nii alla kerinud, ta kükitab seal kõige lõpus.
Ja muuseas, ülesanne oligi nii ilgelt pikk ja kole ja keeruline. Mul on lihtsalt mingi kalduvus arvata, et kui ilusat vastust ei tule, siis ma olen midagi valesti teinud. Aga automaat oli küll ilus, oli kuup.
Aaa ja kõrv kah enam ei valuta.
Comments