Skip to main content

mmxxiii

Täna on küll viimane aeg teha ära eelmise aasta kokkuvõte, aasta 2022 oma siis. Ega ma sellest väga palju enam ei mäleta ka.

Aga mul oli põlveopp, millele järgnes 5 nädalat kargutamist ja siis sügisel käisin töökaaslastega spaas. Vahepeal oli suvi kah, siis käisime Pontuga ujumas. Ja kutsapargis käisime ka mitmeid kordi.

Vaatame resolutsioonid ka üle, 2022 a. lubadused:

* tegele Pontuga

Ikka tegelesin :) Käisime kutsapargis ja jalutamas ja olime/mängisime niisama koos. Kaisutasime kah. 

* ära üle tööta

Vot - ei töötanudki! Selle vastu aitas Pontu ilusti - nüüd ma jõuan kella 10-ks tööle ja olen kella 6-ni ja väga palju ületunde enam ei tee. 

* hoolitse oma tervise eest

Jah, sain põlve korda ja tegin harjutusi. Ja vahetasin perearsti ära, sest mu vana perearst läks pensionile ja siis ma sain automaatselt uue, aga see uus on linna teises otsas, seega ma võtsin sama arsti, kes on emal-isal ja vennal. Minu meelest on ta tore ja asjalik. 

P.S. Tuli meelde nüüd, et me käisime (vist augustis) koertekoolis ka, kuulekuskoolitusel. K ja R olid ka. Tore oli. Ja siis ma alustasin autokoolis, mis aitas ka kaasa ületöötamise vältimisele. 

P.P.S. Lugesin oma eelmist postitust nüüd ja koertekool oli ikka kuskil suvel, juulis juba. Ja vist ei olnud ikka nii tore, kui mul meeles oli. 


Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...