Epistole

Oeh. Kõht sai nii täis. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara üles tõusin, aga see võis näiteks olla tol päeval, kui me lõunal Papu maale läksime ja ma enne seda veel Hansalaadatada tahtsin. Jah. Aga te ju teate, et mind hommikuti ei eksisteeri. See on ju loodusseadus, üks meie maailma põhilisi alussambaid. Mis nüüd küll vist kokku kukkus, nii et... Atlantis oli täna roheline. Eile, või tegelt vist üleeile, oli ta sinine. Roheline on tegelt palju kenam, see sinine oli selline kole ja kahvatu ning ei sobinud üldse tema punase kirjaga kokku. Aga roheline oli väga kena. Huvitav, kas nad muutsidki selle nüüd ära, või sõltub see nädalapäevast või midagi? Mul kestis prax täna täpselt kaks tundi. Aga nojah, tavaliselt ta kestab vähem kui ette nähtud, nii umbes tunnikese. Nii et... jah. Me vaidlesime. Isegi mina vaidlesin. Ja siis värisesin hirmust, et äkki mind kutsutakse tahvli ette, ja siis värisesin pettumusest, et miks mind tahvli ette ei kutsuta, ma oskan seda ju paremini, kui osad, k

Kas te ikka teate, kui äääärmiselt tore on lahendada mitu tundi üht pikka ja keerulist ülesannet ja siis avastada, et ohhoo, ma tegin siin alguses ju ühe pisitillukese vea, mistõttu kõik järgnev on mul vale? Ja eriti lõbus on teha seda siis, kui vaatamata sellele, et sa istud paksu teki sisse keeratuna ja tarvitad kruusitäite kaupa kuuma teed, on sul sõrmedel ikkagi väga külm! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Ja nii edasi.

Ja mina nägin unes, et ma läksin 13-ndasse klassi. Ja meil oli klassijuhatajatund, kus jagati tunniplaane. Esmaspäeviti hakkas meil olema näiteks kolm tundi ajalugu. Vat selline lahe unenägu. Täna öösel ma võtan kolmanda teki kah. Külm oli. Aga laimikook oli väga-väga hea. Ja üleüldse kuidagi pikk päev oli. Ja öö tuleb kah pikk. Ärge unustage siis ära keerata. Muud ei räägigi, aga pildikese saate. Vesistage siis. :P

Oh, ma õppisin täna nii palju. Kõigepealt õppisin ma laimikooki tegema. Pigistasin kolmest laimist mahla välja, ei olnudki nii raske. Kaks kaussi limpsisin puhtaks, nämm-nämm. Homme saab kooki kah. (Täna sai teist kooki.) Siis ma sain teada, et revolutsiooniline situatsioon on see, kui ülemkihid enam ei suuda ja alamkihid enam ei taha vanaviisi elada. Ja nüüd ma uurisin välja, et see, kes ei ole röövkala, on lepiskala. Mul on kahtlane tunne, et ma olen seda sõna varem ka kuulnud, aga võib-olla ei ole kah. Ning siis ma sain õelt oma Ooperifantoomi CD tagasi; esimene reaktsioon oli, et ohhoo, kas see on minu oma või? Aga on jah, nüüd tuleb isegi meelde, kuidas me koos kududes seda kuulasime. Lõpetuseks, nääte, mis ma oma blogiga tegin? Nääte küll. Kena, kas pole?

Ärkasin hommikul kell pool üheksa selle peale, et mul (vasak) kõrv valutas. Ei olnud tore. Tõusin siis korraks üles ja toppisin ta vatti täis; tõepoolest, mina ravin kõrvavalu vatiga. Teinekord ärkasin alles siis, kui moblaäratus juba helisemise lõpetas. Peagi pärast seda tuli emaäratus, mis on hoopis meeldivam, sest sellega kaasneb ka kruus kuuma kohvi. Veidi aega pärast seda läks bussi peale jooksmiseks. Juukseid ei jõudnudki korralikult kammida, aga mis sellest, nad näevadki nii aeg-ajalt paremad välja ja pealegi on sasisoeng popp ja noortepärane. Salli unustasin kah maha, aga õnneks oli kõrge kaelus. Ja buss nõmedix jäi hiljaks. Mul täna ei tulnudki loengus und, mis oli päris imelik. Nojah, oli küll huvitav loeng, aga tavaliselt see ei päästa. Täna aga ei tulnud haigutuski peale. Ja ma ei maganud üldse nii palju rohkem, kui eelmine kord, vähemalt marvan nõnda, sest ma ei mäleta, kaua ma eelmine kord magasin. Kindlasti aga ei tõusnud ma eelmine nädal vahepeal üles, et vatti kõrva to

See ülesanne ei saa *nii* keeruline olla. Lihtsalt mina olen loll, tundub.

Ma jäin bussist maha ja jõudsin alles pimedas koju. Ning peagi keeravad need sunnikud veel kella kah, mis tähendab, et aina hullemaks läheb. Keskkoolis mulle meeldis sügisene kellakeeramine, sest siis olid mul hommikud ja mitte õhtud ja siis tähendas see mu jaoks seda, et ma sain tund aega kauem magada. Tegelt ma eelistan küll õhtuid, aga valgeid. Huvitav, kunas lumi maha tuleb? Aga järgmisel nädalal toimub tegelikult midagi hoopis hullemat, nimelt mu loengute arv kahekordistub. Nooh, peaaegu, sest ta tõuseb viielt üheksale. Ja mul pole algavale ainele erilisi ootusi kah. Tänane seminar oli lahe, rääkisime lõpmatusest (aktuaalsest ja potentsiaalsest) ning sellest, kas seda on üldse vaja keskkoolis õpetada, sest tegelikult see on üks (lõpmatult) segane värk. Ma olen juba pikemalt aega mõelnud ja nüüd lõpuks ütlen välja kah, et Pepleri tänav on meie vihmase suvega kokku kuivanud, eee, tõmmanud. Ausalt, mul vanasti (ehk siis kevadel) läks Riia mäe peatusest Liivi minemiseks 10-15 minutit,

Emps tegi täna juustukooki. Nämma. Isa jälle viskas minu hoole ja armastusega tehtud lõikelaua ära, mäletate küll, siis kui põhikoolis poiste ja tüdrukute tööõpetus ära vahetati. Noh, Udu vist ei mäleta. Ma avastasin eile oma dušikardinalt ühe pleki, mis nägi välja täpselt nagu hüljes. Või koer. Aga pigem ikkagi hüljes. Mu San Marino pastakas on kõver. Ja need viis univormis mehikest ei liigu seal enam, ainult üks mull liigub. Samas on see tegelikult päris kena mull. Jepp.

Aga mina tean, mis asi on POU5F1 ja mida ta teeb! Haa! Ja meile räägiti täna praksis, kuidas naharakkudest hiirt saab teha, kuigi meie ei pidanud ise seda tegema. Islandlased ostavad toitu kokku. Mina ostan dušigeele ja teed, mis meie poes tänu väikesele tublile taksile hetkel odavad on. Sellega seoses aga meenus mulle see, kuidas ma vanasti seepe kogusin. Jep. Nõuka aja lõpus, kui kõik veel odav oli, ostsime peaaegu iga kord, kui mõnda sobivasse poodi sattusime, seebi. Mulle oli konkus suur kast seepe pooltäis. Ja siis tulid mustad päevad ja kõik minu kogutud seebid pesti järjest ära. Räägiti, kui tore ikka, et ma seepe kogusin, nüüd on tagavara olemas. Mina vaatasin mossitades pealt. Uuh, seebinostalgia. Ma ostsin seekord piparmündiga rohelist teed. Vahelduse mõttes.

Imelik. Ma ei võtnud täna vihmavarju kaasa ja siis läks vihm üle ja päike tuli välja. Väga imelik. Kas te teate, mis riigi see Interneti kood (nagu meil on .ee) on .ch? Ma loodan, et te ei tea, sest siis ma saan tarka nägu teha ja teatada, et aga mina tean! Ja teangi. Nüüd. Kui ma esimest korda peale vaatasin, siis mõtlesin, et ooh, Tšehhi. Aga siis selgus, et hoopiski Šveits. Imelik, eksole. Ka isa leidis, et see on imelik, ja siis me püüdsime välja mõelda, mis keeles algab Šveits ch-ga. Ei mõelnud välja. Aga siis ma tulin ja uurisin ja selgus, et vat sellises toredas keeles nagu ladina on Šveits Confoederatio Helvetica ja vat sealt see tulebki. Not vot. Saite targemaks. Loodetavasti. No vähemalt mina sain, eksole. Aga nüüd üks küsimus suurele ringile, või väikesele nelinurgale, kui te leiate, et te pole eriti suured ja ümmargused: kas rääkimine annab sooja? Hakkasin eile selle peale mõtlema, kui ma tegin loengus ettekande ja mul ei hakanud külm. No muidugi, minu puhul oli asi ka muus

Ma ostsin eile kaks lõngakere ühe hinnaga. Haa! Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis ma neist koon. Eile ma kõikusin miniseeliku, topi, räti, laudlina, seinavaiba ja padja vahel - seal on piisavalt kõikumisruumi. Aga eks ma teen vist padja - tundub, et antud seltskonnas hakkab see lausa kohustuslikuks saama. Ja laudlina võiks kah teha, muidugi. Selline kena värviline lõng on. Mingil hetkel ma kaalusin isegi kardinat, aga nii palju ma vist kududa ikka ei viitsiks. Eile toimus Crepis midagi imelikku. Ma sain oma toidu 5 minutiga kätte, nii salati kui pannkoogi. Isa arvas, et eks see ole selle majanduskriisi tõttu. Sellega tuli mul meelde, et meil üks tore õppejõud ühes aines aasta tagasi rääkis, et see, mida riigil vaja oleks, on üks tõsine majanduskrahh. Hea pannkook oli: mandli-šokolaadi-virsiku. Parem kui banaani oma. Aga mulle maitseb neist vist ikkagi kirsi oma kõige enam. ETV hakkas näitama sellist äärmiselt mõnusat sarja nagu 'Allo! 'Allo! Üks minu lemmikuid. Soovitan soojal

Huvitav loeng oli täna. Mul oli jube uni peal, aga antud juhul ei ole need kaks asja seotud. Õppejõud teatas üsna loengu algul, et 'nüüd on jälle bioloogia tund' ja ta ei valetanud. Ta rääkis meile, et pärm on üherakuline, aga inimene vaat ei ole (üherakuline; pärm kah mitte). Ja siis ta näitas meile pildikestega slaidi, kus olid inimene ja hiir ja kana ja siga ja mingi ussike ja mingi kala ja sääsk ja kärbes ja võib-olla veel mingi tüüp. Ja siis me saime teada, et 5000$ eest saame me kunagi varsti oma genoomi CD-le. Haa! Ja siis me nägime pilti, kuidas 'üks G on muutunud T-ks, täiesti juhuslikult' ja saime teada, et ohhooo! ükski meie eellane pole enne paljunemist ära surnud, ka need ussikesed ja bakterid ja kesiganes seal alguses. Siis tuli juttu valkudest ja aminohapetest ja sellest, kuidas 'hüdrofoobsed kardavad vett kui tuld'. Ja mingil hetkel tulid mängu ortoloogid ja paraloogid. Jah, väga põnev. Järgnenud prax ei olnud nii põnev, kuigi nalja sai ja ma kor

Stseen 1 - Köögi värvimine Isa: Miks mulle tundub, et see koht seal on värvimata? Mina: Sest see on värvimata. Stseen 2 - Peegli ees Mina: Mis imelik asi mul peas on? Aaa, juuksed! Stseen 3 - Ei oskagi pealkirja anda Ema: Joomine on alati kasulik. Stseen 4 - Pahtline draakonipuu Venna: Seal, kus nad kasvavad, on ju liivatormid. Ema: Aga seal ei ole pahtlit.

Mul on hea tuju. Mul on ka kõht täis nämmat banaani-šokolaadi-mandlipannkooki, mis ei olnud küll nii hea, kui kirssidega, sest kirsid on hapukad ja banaanid ei ole, aga ikkagi äärmiselt maitsev. Nämm-nämm. Ja kool on selleks nädalaks läbi ja ilm on ilus (hetkel; enne sadas, aga see ei häirinud mind) ja üleüldse. Ehk siis mul on hea tuju. Ja seetõttu kõik see negatiivne jutt, mis nüüd võib-olla siia järgneb, ei ole tegelt üldse negatiivne, vaid pigem pisut negatiivse kaldega positiivne või lihtsalt vähem positiivsem või äkki isegi seda mitte. Ma ei saa masendavalt kõlada, kui mul hea tuju on. Ehh, ma ei saa ise kah hästi aru, mis segast juttu ma siin ajan, täpselt nagu eile audika ees. Sellest hiljem pikemalt. Aga täna oli mul isegi huvitav loeng ja marvan, et ma sain > 90% sellest kah aru. Tavaliselt saan ma nii umbes poole. Näiteks teisipäeval ma istusin seal ja kuulasin ja mõtlesin, et huvitav, kas ma olen siin ainus, kes pooltest asjadest aru ei saa. Ma tean, et osad inimesed sea