Epistole

Oli meil siin üks õhtu selline keskmise suurusega tüli, mis sai alguse sellest, et R. võitis mind ühes arvutimängus ja ma sain pahaseks. Mõnda aega kannatasin küll, hambad ristis ja pisarad silmas, aga ikka tuli kõik välja. Ma ei oska oma pahameelt vaka all hoida või kuhugi ära kaotada, ma pean ikka kõik välja elama, alles siis saan rahu. Igatahes, see selleks, aga järgmine päev hakkasin sel teemal mõtlema.   Mõned inimesed arvavad, et tõeline armastus on siis, kui üldse ei tülitseta ja teised jälle, et ilma tülideta ei ole mingi õige suhe. Mina ei nõustu kummagagi või siis nõustun hoopis mõlemaga. Ma arvan, et asi on inimestes. On olemas selliseid inimesi, kes on ise harmoonilised või siis moodustavad koos harmoonilise paari, sobituvad teineteisega ja moodustavad ühe ilusa ümmarguse terviku. Aga siis on ka teistsuguseid inimesi, näiteks nagu mina. Ma ei kujuta ette, milline peaks olema mu kaaslane, et me kunagi ei tülitseks. Väga rahulik ja väga tallaalune, aga ma ei usu,...

Veel hullem, tegelikult. Ma olen täna see, kes ma olin 20 aastat tagasi.  Mõnikord tänaval ja bussis näeb selliseid tegelasi nagu teismelised. Mõnikord tuleb neid nähes peale külmavärin ja seejärel sügav rahulolu ohe, et küll on hea, et mina enam selline ei ole. Aga siis läheb mööda umbes kaks päeva (või kaks tundi) ja ma olengi täpselt selline. Käitun nii nagu käitusin siis. Mõtlen nii nagu mõtlesin siis. Tunnen nii nagu tundsin siis.  Kui ma mõtlesin 20 aastat tagasi, milline ma olen 20 aasta pärast, siis ma arvasin, et ma olen Täiskasvanud Inimene. Selline, kes ei jonni ja ei tee draamat ja ei käitu lapsikult, mitte sellepärast, et Täiskasvanud Inimesed nii ei tee , vaid seetõttu, et Täiskasvanud Inimesed ei taha nii teha. Aga mina tahan. Ja vahetevahel teen kah. Ausalt. Ma siiamaani jonnin, kui ma ei saa on tahtmist. Löön jalaga vastu maad ja ütlen, et aga mina tahan! Ja isegi kui ma kuidagi suudan end tagasi hoida, kui ma olen "vales seltskonnas", koos nendega, ...

Nägin mina üks öö sellist und, et R. kinkis mulle pisikese halli karvapalli, mis oli tegelikult üks pisike ja ülinunnu kassipoeg. Aww. Ja seekord läks nii hästi, et unenägu ei lõppenudki selle koha peal ära, vaid läks edasi, nii et ma sain selle nunnu karvapalliga veel mängida. Wheee!  Päriselt seda muidugi ei juhtu, sest R. on ikka täielik koerainimene. Kui ta peakski mulle kunagi halli karvapalli andma, siis kõige tõenäolisemalt oleks see tolmurull. Neid siin viimasel ajal leidub üsna palju, sest meil pole juba ammu keegi külas käinud ja viimati tuldi nii ootamatult, et suurpuhastus jäi tegemata. See ei tähenda küll seda, et ma üldse ei korista, koristan küll - tänamatu töö see koristamine, kõik mustus ja tolm tuleb muudkui tagasi - aga sinnani ei ole veel jõudnud, et võtaks nüüd tolmuimeja ja tõmbaks kõik põrandad üle. Pigem teeme seda lokaalselt, harjaga ja käsitolmuimejaga, mina vahetevahel lihtsalt võtan tolmurullil kraest kinni ja viin ta prügikasti.  Vahepeal tuli ...

Enda puhul ei taju mööduvat aega ja sellest tingitud muutusi kuigi hästi. Ma ei tunne tavaliselt, et ma olen praegu kuidagi teistmoodi kui 15 aastat tagasi. Siis ma olin mina ja nüüd ma olen mina ja kus on kõik see elutarkus, mille ma oleksin pidanud selle aja jooksul omandama? Aga mõnikord tuleb selline whoa hetk, kus ma korraga tajun, et midagi on muutunud. Kaua aega tagasi, kui ma olin veel pisi-pisike, siis ma mängisin isaga ülespoomist, kuigi meie vist kedagi üles ei poonud, lihtsalt arvasime sõnu. Ja kui isa kord oli arvata ja ta pakkus H-tähte, ütles ta selle kohta hašš. Ja mina selle peale torisesin, et mis hašš, mis asi on hašš, see täht on ju haa.  Ükspäev paar aastat tagasi mängisin oma väikeste sugulastega Scrabble-it. Sealgi tuli ette H ja mina ütlesin täiesti loomulikult hašš, mille peale nemad küsisid, et mis, misasja, mis täht see veel on, H on ju haa. Vat siis käis mul küll kõhust jõnks läbi .

Lennukid on imelised. Need on nagu seitsme penikoorma saapad, täiesti maagilised kohe. Nad viivad sind mujale, kuhugi kaugele. Nad teevad seda nõnda kiiresti, et sa tegelikult ei taju seda, kui kaugele sa oled tulnud, ja tekib selline väga veider tunne, et kas ma tõesti olen siin ja mitte seal ja alles mõned tunnid tagasi olin ma seal ja nüüd juba olen ma siin. Imeline! Õhkutõusud. Minu jaoks on õhtutõusud täiesti suurepärased. Kõhust käib läbi jõnks ja mul on tunne, et ma lendan! Ma tõusen õhku! Ma kerkin ülesse! Mulle on alati kõrged kohad väga meeldinud. Ja see on ka väga vahva, kui lennuk enne õhtutõusmist tuurid peale keerab. Maandumine on seevastu natuke jube, sest mingil hetkel tekib täpselt selline tunne, et appi, ma kukun ju maha. Maapind on otse mu all, puud ja hooned on nii suured, ma olen maapinnale nii lähedal ja kus see maandumisrada nüüd on? (Maandumisrada on otse ees ja külgaknast sageli ei paista.) Ja veel kõik need jutud, et tõusmine on lihtne, lendamine on lihtne...

Lugesin eile üht raamatut, Elizabeth Gaskelli "North and South". Ja seal tuli ette prantsusekeelne fraas, mis otsetõlkes tähedas, et räägi päikesest ja sa kohe näedki tema kiiri, ja mis on ütlusena sama, mis meie "kus hundist räägid" ja inglise "speak of the devil". Siis ma hakkasin mõtlema, et miks on Prantsusmaal päike, Inglismaal kurat ja meil hunt. Tegelikult üsna loogiline. Inglismaal ja siin võib rääkida päikesest palju tahad, enamasti ta sellepeale välja ei ilmu. Ja meie rahvapärimuses saab talupoeg kuradist enamasti kavaluse teel jagu, samas kui hundid on reaalne oht, keda sarnasel viisil ninapidi vedada ei õnnestu. Mind hakkas siis huvitava, kuidas on sama fraas/vanasõna teistes keeltes, Googledasin, Wikitasin ja tulemus selline: * hunt - bulgaaria, horvaatia, tšehhi, leedu, läti, poola, rumeenia, serbia, sloveenia, ukraina keeles * kurat - afrikaani,  hollandi, saksa, hindi, iiri, itaalia, slovaki keeles * päike - taani, norra keeles Alba...

Ostsin täna hambaharja. Sinise, jah. Igatahes, ma hakkasin ükskord mõtlema, et huvitav, kui sageli ma neid hambaharju vahetan. Reegel ütleb, et iga kolme (või nelja) kuu tagant. Mina ostan hambaharja tavaliselt siis, kui mulle tundub, et nüüd on õige aeg, või mulle tuleb mõni lahe hambahari vastu. Mõnikord siis kah, kui ema ütleb, et uih! kui koledaks su hambahari on läinud. Aga igatahes, nüüd ma panin kirja, millal, ja kui kunagi jälle, siis saab tulla ja lahutada.  Kui ma viimati hambaharja ostsin, siis oli tunduvalt soojem.  

Eesti Naise horoskoop väitis, et ma olen muruorav. Mis asi on muruorav?! Suvi on see, kui ma kätepesuks keeran lahti külmaveekraani. Varasügis on see, kui ma keeran lahti külmaveekraani, pistan käed alla, karjatan brrr! ja keeran ruttu ka kuumaveekraani lahti. Talv on see, kui ma keeran kuumaveekraani natuke rohkem kinni ja mõtlen, miks vesi külmemaks ei lähe - aga seda sellepärast, et külmaveekraani pole ma lahti teinudki. Külm talv on see, kui ma vaatan enne lõunale minekut, et väljas on -10 kraadi ja mõtlen, et oh kui hea soe! Ja nüüd ma saan ka valges koju tulla. Või vähemalt videviklikus valguses. Vahepeal algas valge kassi/jänese aasta. Raekojaplatsile püstitati jääst eurojänku, millest ma alles kolmandal möödumisel aru sain, et misasi ta siis ikkagi on. Võimalik, et ma üritasin tast enne kassi leida. Ja õnneküpsise sain kah. Päris hea küpsis oli ja sees oli õnn, või vähemalt roheline rullikeeratud paberitükk. Ma sain nüüd paar päeva tagasi Düüni läbi ( Frank Herbert "Dune...

Ükskord, eelmine talv vist, kõndisin ma hommikul tööle ja mõtlesin, et kui keegi peaks kunagi minu elust filmi tegema - sellega tuli mul küll kohe kõrvalmõte, et miks küll peaks keegi tahtma minu elust filmi teha - siis oleks see just selline stseen, et kõigepealt ma kõnnin ja kõik on lumine ja siis ma kõnnin ja lumi hakkab vähehaaval sulama ning kui ma siis tänava teise otsa olen jõudnud, on juba kena kevad käes, soe ja ilus. Siis ma mõtlesin, et äkki see juhtub päriselt ka, kui ma seda soovin. Soovisin. Ei juhtunud. Tol päeval mitte. Ega ka järgmisel, ega ülejärgmisel. Eelmisel talvel hakkasin ma juba vaikselt lootust kaotama, et kevad üldse tuleb, ning olin tõsiselt imestunud, kui ta lõpuks siiski saabus. Aga nüüd on lumehunnikud veelgi suuremad ja tee majast poeni veelgi libedam.

Järjekordne sügavamõttelisus rubriigist Miks naistel habet pole . Miks on naeratamine = hammaste paljastamine sõbralikkust väljendav žest? Kas see on nii, et grr! Vaata millised hambad mul on! Sa ei taha minu vaenlane olla! Või hoopis täpselt vastupidi, vaata, mul ei ole üldse hambaid, võrreldes näiteks ürgtiigriga, mind pole mõtet oda otsa torgata. Jah, pigem see. Ning ürgtiigrid ei naerata üldse, nad on välja surnud.

Aeg, nagu me kõik teame, lendab naerukajaka tiivul. Ja tundub, et naerukajakas on hoo jälle sisse saanud. Kuhu aeg nõnda küll kiirustab, mõtlesin ma. Ja siis ma mõtlesin, et äkki ta hoopis põgeneb. Kes ajab aega taga? Ma mäletan, kuidas ma ükskord kuulasin Queen i ja lasin Papul arvata, mis lugu. Ja Papu, kes alati kõva häälega kuulutab, et talle ei meeldi arvata, oli nähtavasti eriti imelikus tujus, sest ta arvaski. Mul sai üks laul läbi ja algas teine ja Papu ikka arvas. Ja siis tuli kolmas laul ja Papu ikka arvas. Minu meelest ta ei arvanudki õigesti ära. Oh, olid ajad, olid ajad. Ja nüüd järjekordne tiiofthöwiik ehk nädala tee, selleks on Teekanne Energy Refresh . Kollases pakis. Rohelises pakis Stomach Smoother on ka hea, aga mulle meeldib vist kollane isegi rohkem, natuke vürtsikam. Mõlemad sisaldavad muuseas lagritsat, seepärast nad nii head ongi. Kes tahab Soome minna ja mulle lagritsa-vaarika nätsu tuua? Minu targas raamatus on näts täitsa olemas, ta tähendab umbes sama mis n...

Lumi on väga lahe, kui ta sulle parajasti silma ei tuiska.

See on lihtsalt imepärane, kuidas ma suudan olla endast üliheal arvamusel ja samal ajal madala enesehinnanguga. ;)

Väga ebaharilik Jaaniõhtu. Viimased paar päeva andsid küll juba selgelt märku, et kätte on jõudnud suvi ja lähenemas on Jaanid, aga kui ma täna kell 3 pärastlõunal üles ärkasin, siis täitis tuba üsna ebajaanilik valgus - nimelt päikesepaiste. Ah, mis ma räägin, on ka ilusaid Jaane olnud. Mina mäletan näiteks ühte. Ega eelmine ka tegelikult väga hull ei olnud. Aga noh, hetkel pole mul midagi selle vastu, et kodus istuda, vorstikesi ja herne-oa-õunasalatit pugida ja kalja peale rüübata. Ning öösel küünlavalgel siidrit ja piparmündišokolaadi nautida. Nämm-nämm. Scrabble'it mängisime kah. Mul hullult vedas. Tulid igasugused toredad pikad sõnad, nagu mutrid, haiged, paistes ja kaeblik. Kuni viimase täheni vedas. Viimane täht oli š. Aga ülejäänud tähtedega vedas edasi ka. Siis mängisime jõehobumängu ja leidsime, et meil on vähemalt kaks viltust lauda. Igatahes, üleeile, kui ma üle lompide ja läbi lompide kodu poole kiirustasin ning kõigi oomenite kiuste siiski bussile jõudsin - ja kui se...

Ma hakkan aru saama, miks öeldakse, et ei tohi tööelu ja eraelu segamini ajada. Sest kui sul on samal ajal tööjamad ja erajamad, siis see on üks paras jama küll. Aga täna oli päike ja härmatis. :)

Hakkasin ükspäev selle peale mõtlema. Sellise loogilise, bioloogilise, evoloogilise.. eee.. lutsioonilise külje pealt, mitte et lihtsalt, kuna neil pole habemehormoone. Et nagu, ahvid olid kõik karvased, aga inimesed ei ole nii karvased, nii et miks ikkagi naistel habet pole? Või miks siis meestel on? Esimene mõte kohe habeme funktsiooni kohta, et see kaitseb. Külma eest kaitseb. Ürgtiigri eest vist väga ei kaitse, kuigi nagu väidab Horisont, "ürgtiiger näksas üllatavalt õrnalt" . Aga külma eest ikka ja eks vanal ajal olnud nii (enne feminismi), et mehed käisid väljas küttimas ja naised kasvatasid tule ümber lapsi. Ja noh, võib-olla mingi kasu oli mõõkhambulise tiigri vastu kah. Äkki talle läksid karvad kurku või midagi. Teine mõte. Meestele meeldisid habemeta naised rohkem ja seega loodusliku valiku tagajärjel jäid ellu habemeta naised. Ja meestele meeldisid habemeta naised rohkem selle pärast, et neist sai aru, et nad olid naised. Nii et point ei pruukinudki olla meeldimise...