Skip to main content

muruorav

Eesti Naise horoskoop väitis, et ma olen muruorav. Mis asi on muruorav?!

Suvi on see, kui ma kätepesuks keeran lahti külmaveekraani. Varasügis on see, kui ma keeran lahti külmaveekraani, pistan käed alla, karjatan brrr! ja keeran ruttu ka kuumaveekraani lahti. Talv on see, kui ma keeran kuumaveekraani natuke rohkem kinni ja mõtlen, miks vesi külmemaks ei lähe - aga seda sellepärast, et külmaveekraani pole ma lahti teinudki. Külm talv on see, kui ma vaatan enne lõunale minekut, et väljas on -10 kraadi ja mõtlen, et oh kui hea soe!

Ja nüüd ma saan ka valges koju tulla. Või vähemalt videviklikus valguses.

Vahepeal algas valge kassi/jänese aasta. Raekojaplatsile püstitati jääst eurojänku, millest ma alles kolmandal möödumisel aru sain, et misasi ta siis ikkagi on. Võimalik, et ma üritasin tast enne kassi leida. Ja õnneküpsise sain kah. Päris hea küpsis oli ja sees oli õnn, või vähemalt roheline rullikeeratud paberitükk.

Ma sain nüüd paar päeva tagasi Düüni läbi (Frank Herbert "Dune"). Ma hakkasin mõtlema, et ma ei olegi eriti sci-fi raamatuid lugenud. No Hitchhiker's Guide seeriat olen, aga see on pigem huumor. Ja ulmefilme vaatan ma küll igasuguseid, aga raamatuid polegi eriti lugenud. Siis ma hakkasin veel mõtlema, et mis siis ikkagi on vahet ulmel ja fantaasial. Arvatavasti on kuskil olemas ka mingi tõsine definitsioon, aga mina leidsin, et ulme on see, kus reisitakse ühelt planeedilt teisele kosmoselaevaga. Fantaasias võitakse vabalt reisida ühest maailmast teise näiteks tavalise laevaga, kuigi enamasti on selleks siiski maagilised portaalid.

Aga Düün oli päris hea. Üllatavalt ootamatu. Ootamatud pöörded. Keegi haub seal mitu aastat kättemaksu ja siis sa arvad, et lõpuks tuleb nende vahel see dramaatiline hetk, see nö last stand, aga oh ei, mingi teine tegelane sattub juhuslikult sinna ja teeb nagu täiesti muuseas üks-null ära. Ja kui sa siis arvad, et vot see, see asi on oluline, see asi mängib kindlasti väga olulist rolli, siis ühel hetkel seda asja enam ei mainitagi. Ja ei mainitagi enam. Ja ongi nii. Mulle meeldivad sellised üllatavad, ootamatute pööretega raamatud. :)

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...