Skip to main content

pisipuhkus läbi

Päris tore oli pärast nelja kodupäeva nina jälle välja pista. Võib-olla oli asi ka selles, et temperatuur oli vahepeal nii 20 kraadi tõusnud ja nina ei külmunudki ära. Valgemaks on ka läinud - ma ei pidanudki tööl lampi põlema panema.

Siis ma ostsin endale uue juukseharja. Märkasin eile, et see eelmine oli omadega ikka üsna läbi. Terve hunnik piisid oli puha puudu. Nii et ma ostsin uue, sellise pehme ja spetsiaalse (nagu ema ütleb). Naturaalne - ehk siga - vist siiski pole.

Njah. Ma vahepeal üritasin endale Düüni teist osa soetada; see ei õnnestunud eriti, sest teist osa ei olnud. Oli kolmas, neljas, viies ja kuues osa ja esimene vist kah. Kui lõbus. Ja see pole sugugi ainus raamat, millega selline asi on juhtunud. Isa arvas, et esimest osa trükitakse juurde, alates kolmandast ei viitsi keegi enam lugeda ja seetõttu ongi teised osad just alati otsas. Ma olin natuke nördinud ja oleksin isegi rohkem nördinud olnud, aga ma leidsin jälle ühe teise raamatu, mida ma ka tahtsin ja polnud siiani leidnud, ja siis ma ostsin ühe Pratchetti kah. Nii et kui ei saa, mida tahad, siis vähemalt saad seda, mille tahtmise sa vahepeal lihtsalt ära oled unustasid. :)

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...