Skip to main content

pisipuhkus läbi

Päris tore oli pärast nelja kodupäeva nina jälle välja pista. Võib-olla oli asi ka selles, et temperatuur oli vahepeal nii 20 kraadi tõusnud ja nina ei külmunudki ära. Valgemaks on ka läinud - ma ei pidanudki tööl lampi põlema panema.

Siis ma ostsin endale uue juukseharja. Märkasin eile, et see eelmine oli omadega ikka üsna läbi. Terve hunnik piisid oli puha puudu. Nii et ma ostsin uue, sellise pehme ja spetsiaalse (nagu ema ütleb). Naturaalne - ehk siga - vist siiski pole.

Njah. Ma vahepeal üritasin endale Düüni teist osa soetada; see ei õnnestunud eriti, sest teist osa ei olnud. Oli kolmas, neljas, viies ja kuues osa ja esimene vist kah. Kui lõbus. Ja see pole sugugi ainus raamat, millega selline asi on juhtunud. Isa arvas, et esimest osa trükitakse juurde, alates kolmandast ei viitsi keegi enam lugeda ja seetõttu ongi teised osad just alati otsas. Ma olin natuke nördinud ja oleksin isegi rohkem nördinud olnud, aga ma leidsin jälle ühe teise raamatu, mida ma ka tahtsin ja polnud siiani leidnud, ja siis ma ostsin ühe Pratchetti kah. Nii et kui ei saa, mida tahad, siis vähemalt saad seda, mille tahtmise sa vahepeal lihtsalt ära oled unustasid. :)

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.