Epistole

Viimase aja eesti filmid on kuidagi imelikud kõik. Täna vaatasin "Kuhu põgenevad hinged" ja püüdsin sellest mingit pointi leida. Kuidagi masendav kah. Miks eestlased nii masendavad on? Okei, eile vaatasin üht soome filmi, sommid on veel masendavamad. Praeguses meeleolus tundub mulle, et kõik need suhtedraamad ja asjad püüavad edasi anda seda, et inimesed on ühed õnnetud olendid, kes lihtsalt ei oska õnnelikud olla. Alati suudavad nad ennast õnnetuks mõelda. Tahaks nagu karjuda, et mis teil ometi viga on? Mis inimestel küll viga on? Alati on neil midagi viga. Hulluks ajab. Ärge nüüd solvuge, eksole. Teie olete toredad. ;) Mina olen õnnelik inimene, teate. Ma küll kirun ja halan ja paanitsen, aga tegelikult olen ma õnnelik. Mul on tore pere, toredad sõbrad, hea elu ja hea kujutlusvõime. Ja püüdke te vaid vastupidist väita!

Minuga on viimasel ajal selline väga tore asi juhtunud, et ma leian igalt poolt ootamatuid šokolaade - laualt, külmkapist, ühest kotist kohe kaks korda. Ja-jaa, selles kotis peitub midagi. Siis, kui ma temaga ringi tuulan, leidub seal lausa umbes 5 kilo midagi. Aga kõik see pole küll šokolaad. Eelneval ööl juhtus minuga aga selline ootamatu asi, et ma nägin täitsa õudset und. Mul ikka on paar korda ette tulnud veriseid unenägusid (minu veri, tavaliselt, kelle siis veel), aga selles lendasid lausa pead ja inimesed. Inimesed lendasid trepist alla, pead lendasid niisama, pigem küll kukkusid. Ja erinevalt osadest õudusunenägudest ei kartnud ma mitte põrmugi ja ei lennanud kah, ei mina ega mu pea. Nimelt tegutses minu majas üks verejanuline jõud (vaim/kummitus/deemon/misiganes), kes tegi lõpu peale kõigile, kes mu vastu kasvõi pisut vastikud olid. Juba vähemalt teine selline unenägu, kus salapärased verejanulised tapjad on mingil seletamatul põhjusel minu poolel. Ma püüan tavaliselt neid si