Epistole

... on toit, mida ma paar päeva tagasi sõin. Ehk siis jah, saab küll ka mitte-jõululisel ajal sellist toitu teha. Verivorstivalik poes just väga suur ei olnud, aga olemas ta siiski oli. Verivorst, mitte valik. Verikäkki oli ka. Aga sellist jõulutoitu ei teinud ma mitte seetõttu, et oleks väga suur isu tulnud selle järele, vaid kuna mul oli 730 g hapukapsast üle. Toorest hapukapsast mu kõht ei kannata, seega oli see vaja ära keeta. Ja kui juba hapukapsa tegemiseks läks, siis miks mitte ka verivorst?  Kogu asi sai tegelikult alguse märtsis. Või pigem Selveri retseptikalendri märtsikuu toidust. Jaanuari ja veebruari toit sai õigel ajal järele proovitud ja plaanis oli ka märtsis sama teha, aga siis ma jäin haigeks. Siis sai märts läbi ja tuli aprill, siis sai aprill läbi ja tuli mai. Nüüd, kus juba mai hakkas lõpule jõudma, otsustasin, et teen selle asja siis ikkagi ära, kuna retsept tundus huvitav - hapukapsa-salaami ampsud. Tegemist oli põhimõtteliselt hapukapsa pannkookidega (alusek

Oli siin üks päris tavaline hommik, mõned päevad tagasi. Ärkasin üles, tegin teed, sõin ja tegin muid hommikusi tegemisi, näiteks püüdsin R-t voodist välja lohistada, aga ta sunnik pani seekord vastu. Jätsin ta siis rahule ja hakkasin pikki pükse jalga tõmbama - aga tõmbasin hoopis midagi muud ära. Kummardamislihase vms, igatahes alaselga lõi tugev valu sisse. Siis ma oigasin natuke, panin rohtu peale ja püksid sain ka kuidagi moodi jalga ja kiirustasin bussi peale. Kella järgi oleksin tegelikult maha jäänud, aga buss õnneks väljus natuke hiljem.  Sama asja tegin ma kusjuures mõned aastad tagasi põlvikut jalga tõmmates. Seega - riietumine on ohtlik tegevus. Aga selliste ilmadega nagu siin vahepeal olnud on, ei saa kuidagi jätta riidesse panemata. Mina olen jälle täies talvevarustuses - talvejope, talvemüts, talvesall ja saapad kah. Sest mul lasevad kingad vett läbi, vähemalt üks neist. Saapad tegelikult kah, aga ainult siis kui ma hästi sügavasse lompi astun. Riideid on mul küll ni

Ma armastan vett. Kui see mulle otsa sajab või ma selle sees hulbin, siis sooja vett. Joomiseks sobib natuke külmem variant kah. Mõnikord tööl olles joon ma terve päeva lihtsalt vett. Teinekord joon teed ja lõunasöögi peale vahest ka kohvi, aga paar kruusi vett joon ikka. Lõunasöögi kõrvale joon pea alati vett. Kodus joon ka mõnikord vett. Hea jook ja mõjub enesetundele ka hästi.  Välispidiselt tarbin ma vett siis vannis ja duši all käies. Mulle meeldib vannis käia, see on nii mõnus. Lisaks vannisoolale olen avastanud ka sellise mõnusa asja nagu vannipiim. Olemuselt selline piimapulbri taoline asi, aga lisaks piimapubrile sisaldab ka õlisid. Mul on praegu olemas Joiki roosiga vannipiim ja tsitrusega vannipiim. Esimene sisaldab ka kuivatatud roosi kroonlehti, mis mulle eriti ei meeldi, sest siis on terve vann seda roosiõiepuru täis. Teise puhul on see kuivatatud apelsinikoor, mis on parem variant, sest seda ei ole nii palju ja see ei ole nii pudi. Aga vaatamata sellele pudile, on ka r

Tahtsin natuke viriseda ja vinguda selle üle, et kevad ei ole see aasta teps mitte selline olnud, nagu üks korralik kevad olema peab. Aga jäin sellega veidi hiljaks ja nüüd on juba mai ja täna oli päris kena ilmake. Siiski, kuni aprilli lõpuni käisin ma ikka oma täies talvevarustuses, ehk siis talvejope, saabaste, mütsi ja salliga. Kevade päris esimesel päeval panin ma korraks pähe õhema mütsi - ja järgmine päev tuli mul nohu. Enesetunne oli räbal, pea oli paks ja valutas, nina tilkus, aga palavikku ei olnud, seega ma käisin vapralt tööl edasi. Haiguse ignoreerimine mõjub pea alati. Enamasti küll negatiivselt, aga ikkagi.  Siis sain ma terveks - või noh, tervemaks, ehk tilkuv nohu ja peavalu andis järel - ja olin nii umbes nädalakese ja siis tuli kurguvalu ja kõrge palavik. Palavik möödus paari päevaga, kurguga läks natuke kauem. Pärast seda olid mõned soojemad ilmad, aga ma ei julgenud õhemalt riidesse panna, sest ma ei tahtnud külmetada ja mingit uut pisikut külge saada - ja siis l