Epistole

Täna sain siis kodupäeva ka teha. Pesin pesu, mängisime R-ga Carcassone'i, kus mina võitsin, aga ainult sellepärast, et ta ei keeranud mulle niipalju käru, nagu ta oleks saanud keerata, sest ta ei taha, et ma moss-moss oleksin. Ta ütleb, et talle ei ole see võit nii tähtis kui mulle. Aga kui ma talle USA rongis umbes 9 esimest mängu pähe tegin, siis ta oli parasjagu moss küll. Aga siis hakkas tema võitma. Seejärel kastsin oma lillekesi ning istutasin kalanhoe ümber suuremasse potti, nüüd ta seisab täitsa püsti ka, enne pidi vastu akent toetama, muidu oleks pott ümber kukkunud. Tal oli küll umbes 5 pisikest õiekest ka, aga ma olen juba ei-tea-kui-kaua oodanud, et ta õitsemise lõpetaks, et ma saaksin ta ümber istutada. Loodetavasti pole hullu, kuna suuremas jaos oli ta õitsemise ikkagi lõpetanud. R. läks nüüd tuttu, mina olen veel mõned tunnikesed üleval, siis lähen ka. Järgnev töönädal tõotab tulla vähemalt sama hull kui eelmine. :S Novot, kui midagi eriti tarka öelda ei ole, ...

Käisin teatris, vaatasin filme, lugesin raamatuid, ostsin raamatuid, käisin laadal, ilm läks ka ilusaks . Eile oli tõsiselt ilus ja s oe kevadilm. Käed ei külmetanud, päike kuumas, tuulek e vahepeal oli tugevapo olne, aga soe. Täna oli märksa jahedam ja tuul tahtis ka minema viia, aga järgmiseks nädalaks lubatakse jälle soojust. Täna käisin teatris vaatamas kerget draamat "Paplid tuules ". Hea oli. Selline tõsine ja naljakas ja kurbnaljakas ja kui dagi selline...  mis on laialivalguva vastand? Koospüsiv ? Ühesõnaga , oli üks keskne teema ja kõik muu sobitus ilusti selle ümber. Tõest i, ülesehitus oli väga hea. Miskit polnud ei puudu e ga üle, ega ebamäärast. Kõik oli ja omal kohal. Ei jä tnud sellist imelikku tunnet, et nagu oli miskit ja nagu ei olnud ka. Eelmine pühpäev käisin Balletigalal, oli väga ilus ja liigutav. Nii mõnigi etteaste tõi pisara silma ja üks neist pani pisarad lausa voolama - ma lihtsalt nutsin algusest lõpuni, nii ilus oli. Fil midest vaatasin K...

Aga nüüd on juba korralik lumi maas. Mitu päeva jär jest on sadanud ja võimalik, et enne kevadet see ära ei sul agi. Raekojaplatsil on kuusk püsti, ho mme süüdatakse ka kuusetuled. Linnas süttivad päev-päevalt jõulukaunistused erinevate hoonete küljes . Täna küpsetasime ja kaunistasime piparkooke.  Käisin vahepeal PÖFF-il. Seal oli üks päris mõnus veider Prantsuse-USA film "Wrong". Lugesin selle kohta enne, et see on ikka nii veider film, et veider on selle kohta liiga lahja sõna. Nojah. Mina jälle olen nii palju veidraid filme näinud, et minu jaoks see polnudki nüüd miskit üliimelikku. Aga mõnusalt veider oli ikka. Ja meelega selline . :)

Mind tabas eile varjutus. Vihmavarjutus. Vihm üritas kah tabada, aga ei saanud pihta, ning minu lõunapausist sai vihmavaatamispaus. Püüdis mind küll haneks tõmmata, jäi salakavalalt vaiksemaks ja tuli siis uuesti uue hooga, aga minu täielik vihmavarjutus päästis mind selle käest. Kui ma siis lõpuks liikuma pääsesin, selgus, et vihmavarjuta saab hakkama küll, aga vat paati oleks nüüd vaja. Jalutasin veel natuke ülesvoolu, lootuses, et seal on jõgi kitsam. Ei olnud. Ei jäänudki midagi üle, sokid tõin kilekotis koju. Täna olin juba kavalam, võtsin varju kaasa. Vihm üritas uuesti ja enam-vähem samal ajal. Ootasin-vaatasin, mõtlesin, et kui mul see vari kaasas on, siis võiks teda ju ometigi kasutada. Uiui. Jõgi oli märksa kitsam, aga sokid tõin jällekord kotiga koju. Ja saba sai ka päris märjaks, seeliku, mitte minu. (Orava kohta ei tea.) Aga natukese aja pärast tuli veel eriti suur sahmakas, nii et tegelikult oli mul täitsa hää meel, et tagasi sain. Tõsi küll, enne seda sahmakat tuli se...

Mul sõrmed külmetavad. Mul sõrmed külmetavad! Aga väidetavalt pidi järgmine nädal ilusamaks minema. Ma väga loodan, et ta läheb ka. Kuigi, nii või teisiti, talv on tulekul. Ja juba ma igatsen taga neid mõnusaid 30-kraadiseid päevi... Aga üks väga hea tee on Lipton Asian Temple. Roheline tee roosi ja kannikesega. Püramiidpakikestes. Üüü! Nii. Nüüd ma käisin kuumi pannkooke söömas ja kuuma kohvi joomas. Ja panin soojad sokid jalga. Ja sõin jäätist. Mis ei olnudki tuline. Aga köögis oli soem ja näpud on nüüd kah soemad. Igatahes... ma tahtsin kirjutada hoopis sellest, et ma vaatasin filmi Twilight ja mulle täitsa meeldis. Ma ootasin midagi palju hullemat. Aga see oli täitsa põnev. Ja olidki sädelevad vampiirid! :) Nii, ma ei viitsi nüüd rohkem kirjutada.

Jälle üks jabur film - Sherwoodi metsa koletis . Kompott Robin Hoodist ja Sõrmuste Isandast. Seal oli isegi Sünklaas! Ja puudevardjad. Ja loomulikult ka plahvatavad hundid. Sisu oli siis selline, et oli muidu oli nagu Robin Hood (ainult et peaaegu midagi ei toimunud ja peaaegu kõik said surma), ainult et Nottinghami šerifil oli lohe, kes oli tegelikult naine. Ja siis Robin Hood läks Sünklaande, ajas seal natuke juttu, ronis ühe mäe otsa ja korjas natuke marju. Siis Robin Hood ja Nottinghami šerif mõõklesid, Nottinghami šerif tappis lohe ja Robin Hood tappis Nottinghami šerifi. Ja siis olid kõik õnnelikud. Aa, ja lohe-naine oli tegelikult hea, ainult et Nottinghami šerif oli ta südame varastanud. Ja ära peitnud.

Vahepeal on palju vett Supilinna voolanud, on vaadatud imelikke filme ja häid filme, teatris käidud ja raamatut loetud, head teed joodud ning oldud liiga laisk, et millestki sellest kirjutada. Eile vaatasin ka ühte head filmi, mida ma olen juba mitu aastat tahtnud vaadata, aga pole kuskilt saanud. Nimelt "Lammas all paremas nurgas". Ma mäletan viimast korda (enne eilset), kui ma seda vaatasin. Huvitav film oli ja siis keset filmi läks elekter ära. Ja nüüd, lõpuks, 18 aastat (iiiiik!) hiljem saingi ma selle lõpuni vaadatud. Seekord ei läinud elekter ära. Ma tean, mida oomendab must kass, eriti siis, kui ta üle tee läheb, aga mida oomendab üle tee sibav linavästrik? Nii, möödunud reedel käisin siis Viini metsi vaatamas. Täitsa vaadatav. Head teosed on ju need, mis panevad mõtlema, ja see etendus panigi mind mõtlema, nimelt et kas need lõhkilõigatud kummist sead on selle etenduse jaoks meisterdatud või on ennemgi olnud etendusi, mis vajavad lõhkilõigatud kummist sigu. Ja seal o...

Ausalt. Eile vaatasin koguni kahte. Kõigepealt "Cats". No see polnud päris film. Laval etendatud. Kuigi eriefekte oli ka. Ma vähemalt väga loodan, et nad päriselt niimoodi välku ei tee. Ja pealegi oli seal üks poolläbipaistev elukas. Ja steptantsivad prussakad - see ei olnud eriefekt, aga see võlus mind täitsa ära. Laulud kummitavad praegugi. Aga siis kui Cats läbi sai ja kui ma DVD välja võtsin ja kavatsesin minna teise tuppa Õnnet vaatama, tuli telkust midagi põnevat. Multikas tuli. Seal oli üks Giselle, kes hakkas abielluma printsiga, ja üks vöötorav. Ja loomulikult - kuidas siis muidu - üks kuri nõiast võõrasema, kes lükkas Giselle'i kaevu ja saatis ta paika, kus ei ole õnnelikke lõppe, nagu ta väitis. Tuli välja, et see koht oli New York. See oli tore, lõbus film, pooleldi multikas, pooleldi päris. Seal olid prussakad, kes küürisid vanni. Ja rotid, kes pesid nõusid. Ja tuvid, kes viisid taldrikuid kappi. Ja siis see nunnu mees, kes Grey Anatoomias Derekit mängib. Ja ...

Ehk siis järjekordne naeruväärne õudukas. "Uneskõndijad" oli pealkirjaks ja seekord ma teadsin paremini, kui pealkirjast midagi head loota. Mulle tundub, et selle filmi pealkirjastamisel oli kasutatud umbes sama võtet, nagu mina mõnikord kasutan, kui ma oma blogi sissekandeid pealkirjastada ei oska. Ehk siis ma haaran sõnaraamatu, mõnikord eesti-inglise, mõnikord ladina-eesti, avan selle suvaliselt kohalt, suskan lehekülge näpuga suvalisse kohta ja võtan siis pealkirjaks sõna, mis näpu alla jäi. Okei, võib-olla mitte päris sama metoodika. Filmitegijad vist ikka otsisid mõne sõna, mis oleks selline üüü! ja pisutki õudusttekitav. Kuigi mina ei saa aru, mis oli mingitel tobedatel koletistel, kes imesid süütutest tüdrukutest elu välja, midagigi tegemist unes kõndimisega. Ma saaksin veel aru, kui nad oleksid unes jubedikeks muutunud ja siis seda teinud ja ärgates mitte midagi mäletanud, aga hetkel on ainus vähegi loogiline põhjendus, mis ma välja oskan mõelda, see, et Sleepwalkers...

Tulin mina köögist, ühes käes kott porgandeid, teises pudel piiritust. Ja mis siis edasi juhtuma hakkas, mõelge enda kujutlusvõimet pingutades välja, sest see algus kõlab nii paljutõotavalt, et pole tarvis seda ära rikkuda sellega, mis tast tegelikultvälja tuli. ;) Aga pikemalt räägin hoopis sellest, et lugesin Jane Austeni "Mansfield Park"-i läbi ja siis vaatasin kohe järgmisel päeval filmi otsa (dvd-l on). Ei meeldinud film eriti, nad olid pointi kuhugi ära kaotanud, mulle tundus. Ja peategelane naeratas liiga palju. Ja üldse käitusid nad kõik nii, nagu ei tohiks. Mängisid näiteks sulgpalli, mängisid pimesikku, tantsisid valssi. Ja ma ei saa aru, miks ühes kohas balli asemel piknik oli. Võib-olla selleks, et peategelased saaksid teineteist kabistada. Sest muidu ei saaks ju keegi aru, et seal mingi romantika toimub! Musitati ka liiga palju. Tervelt kaks-kolm korda vist. Oi-oi. Ja üleüldse. Vahepeal olid täitsa mõttetud stseenid, millest ei saanud üldse aru, ja kus peategelan...

Veetsin pool päeva äärmiselt produktiivselt, nimelt vaatasin YouTube'ist Scooby-Doo multikaid. Lühikesi ja pikki, vanu ja uusi, uuesti ja esmakordselt. Leidsin oma vana lemmiku, Scooby-Doo on Zombie Island , aga ka selliseid toredaid, mida ma polnudki varem näinud, nagu Scooby-Doo and the Goblin King , Scooby-Doo and the Witch's Ghost , Scooby-Doo and Pirates Ahoy . Väga lahe, pole enne kunagi selliseid pikki asju YouTube'ist vaadanud, aga mõnel oli kohe päris hea kvaliteet, sai full screen vaadata ja pilt oli ilus. Tore ju. :)

Ma sattun alati vaatama kõige jaburamaid filme. Ma ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et kui teised leiavad, et jabur film, siis nad keeravad ruttu teise kanali või panevad telku kinni, aga mina vaatan suurte silmade ja avatud suuga edasi, et kas tõesti võib üks film nii jabur olla. Võib küll. Aga see, mis mind sealjuures eriti häirib, on need paljutõotavad pealkirjad. Vastupidise näitena võib tuua Tapjamerineitsi filmi. Selle pealkiri oli "Tapjamerineitsi". Kui sellist pealkirja näed, saad kohe aru, mis laadi filmi sealt nüüd oodata võiks. Ja siis tead ise, kas vaatad või mitte, aga vähemalt on vaim valmis. Aga siis on jälle selline film, mille pealkiri on "Dreamcatcher" ja see on täpselt selline pealkiri, et sa mõtled, et ohhoo! see võib päris tore film olla. Ja siis tuleb välja, et see on film, kus neli sõpra lähevad maamajja koos aega veetma, vannuvad palju, sattuvad tulnukaterünnaku alla, pooled neist saavad surma, üks seestatakse mingi erilise tulnuka poolt, ...

Ei, blogibuum ikkagi. Jessas kui ilus taevas präägu on. Triibuline. :) Igatahes, alistudes kaaslaste survele, kirjutan mina ka nüüd midagi. Kõigepealt ma tunnistan üles, et kuigi ma alguses püüdsin piirduda Lõvikuninga ja Pochahontasega, siis lõppes asi ikkagi sellega, et ma kuulasin A-Teensi ja laulsin kaasa. See on lihtsalt jube sobiv muusika selleks puhuks, kui su pea on kapsas, aga sa pead sellega veel mõtlema. See on hoogne - ei lase magama jääda - ning ka veel selline positiivne, et paneb tantsima ja laulma ning siis tundub kõik kuidagi parem. Muuseas, ma avastasin, et asja ajab ära ka Ooperifantoom. Muusikast veel niipalju, et eile juhtusin nägema TOP 50 chill and soul -i. Nüüd ma tean, mis muusika see on; või noh, ma tean, et see on kuidagi seotud vee ja kaladega, sest need elemendid oli pea igas videos olemas. Ja nüüd räägimegi kahest lõbusast filmist: 1) Godzilla. Äärmiselt lahe. Tuli emme-Godzilla, siis tuli palju pisi-Godzillasid, siis inimesed põgenesid elu eest ja mina mu...

Ja ütleme, et siin on ülejäänud jutt. Ütleme, et see on mõistlik, naljakas, huvitav, lõbus ja muud säärast. Ütleme, et ma ei ole nädal aega koduarestis olnud. Ega tegelt ei ole kah, ma käisin vahepeal poes, oma uute tortureerivate kingadega. Ikka tortureerisid. Ausalt, kas kuskil on ka inimesi, kes lähevad poodi, leiavad ilma suurema vaevata endale kenad kingad ja siis panevad need jalga ja käivad rõõmsalt ringi, häda ei midagi. Tooge nad siia ja ma annan neile ühe tou... küpsise, see tähendab, küpsise.  Hmm, jah. Ma nägin unes, et ma jõin viina. Aga siis tulid vanemad tuppa ja ma peitsin pudeli lauajala taha ära ja seisin igaks juhuks ise kah ette. Siis läksid vanemad ära, aga keegi jäi veel sinna ja leidis pudeli üles, aga sellest polnud hullu, sest tolleks hetkeks oli see juba õluks muutunud.  Ma vaatasin eile üht õudukat. Päris õudne oli. Terve film selline psühhoterror ja siis lõpuks tapeti kõik maha. Või noh, mitte kõik, üks tüdruk pandi külmkappi. Ja loomulikult osutus tapjaks s...

* Mul on nüüd laes ufo, selline ufolik ja vilgutab punast tulukest. * Tasku Rahva Raamatust maksis Jane Austeni raamat kaks korda rohkem kui Kaupsi Apollos. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis Ülikooli Raamatupoes oleks see võib-olla veelgi odavam olnud. * Ma nägin unes suurt musta koera, keda ma mitte kübetki ei kartnud, ja hunnikut liblikaid, kelle eest ma karjudes ühest toast teisse jooksin. Õudne oli! * Järjekordne geneetiliselt muundatud mutantelukafilm, seekord oli selleks siis kala, mitte hai, vaid selline kalajam. Nagu haug või latikas või midagi sellist. Küllaltki suur küll. Tegelt oli neid lausa mitu ja viimane ikka kõige suurem! Ja erinevalt teistest sarnastest filmidest, see naine, kes mehega sohu läks, ei olnudki see naine, kes mehega uuu-romantikat tunda sai. Uuu-romantika oli mehel, kes sohu läks, hoopis naisega, kes juba varem sohu oli läinud. Naise, kes koos mehega sohu läks, sõi kala ära. Ja romantiline peaaegu lõpp oli selline, kes mees ja naine koos päikeseloojangusse (v...

Viimase aja eesti filmid on kuidagi imelikud kõik. Täna vaatasin "Kuhu põgenevad hinged" ja püüdsin sellest mingit pointi leida. Kuidagi masendav kah. Miks eestlased nii masendavad on? Okei, eile vaatasin üht soome filmi, sommid on veel masendavamad. Praeguses meeleolus tundub mulle, et kõik need suhtedraamad ja asjad püüavad edasi anda seda, et inimesed on ühed õnnetud olendid, kes lihtsalt ei oska õnnelikud olla. Alati suudavad nad ennast õnnetuks mõelda. Tahaks nagu karjuda, et mis teil ometi viga on? Mis inimestel küll viga on? Alati on neil midagi viga. Hulluks ajab. Ärge nüüd solvuge, eksole. Teie olete toredad. ;) Mina olen õnnelik inimene, teate. Ma küll kirun ja halan ja paanitsen, aga tegelikult olen ma õnnelik. Mul on tore pere, toredad sõbrad, hea elu ja hea kujutlusvõime. Ja püüdke te vaid vastupidist väita!

Minuga on viimasel ajal selline väga tore asi juhtunud, et ma leian igalt poolt ootamatuid šokolaade - laualt, külmkapist, ühest kotist kohe kaks korda. Ja-jaa, selles kotis peitub midagi. Siis, kui ma temaga ringi tuulan, leidub seal lausa umbes 5 kilo midagi. Aga kõik see pole küll šokolaad. Eelneval ööl juhtus minuga aga selline ootamatu asi, et ma nägin täitsa õudset und. Mul ikka on paar korda ette tulnud veriseid unenägusid (minu veri, tavaliselt, kelle siis veel), aga selles lendasid lausa pead ja inimesed. Inimesed lendasid trepist alla, pead lendasid niisama, pigem küll kukkusid. Ja erinevalt osadest õudusunenägudest ei kartnud ma mitte põrmugi ja ei lennanud kah, ei mina ega mu pea. Nimelt tegutses minu majas üks verejanuline jõud (vaim/kummitus/deemon/misiganes), kes tegi lõpu peale kõigile, kes mu vastu kasvõi pisut vastikud olid. Juba vähemalt teine selline unenägu, kus salapärased verejanulised tapjad on mingil seletamatul põhjusel minu poolel. Ma püüan tavaliselt neid si...

Ei taha enam. Ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Kõrini on. Ei taha... ja mul on homme tähtaeg ja mul pole aimugi, mis mul valmis peab olema. Võib-olla kõik. Võib-olla midagi. Võib-olla midagi muud. Ikka ei taha. Ma nägin hiljuti üht üpris head filmi. Eelmisel nädalal. Seal olid üks mees ja üks naine, kes rääkisid. Kõige pealt nad kõndisid ja rääkisid, siis nad sõitsid laevaga ja rääkisid, siis nad sõitsid autoga ja rääkisid ja lõpuks olid nad naise korteris ja rääkisid. Ma päris algusest ei vaadanud, aga mul on kahtlane tunne, et ka siis nad rääkisid. Sellepärast oligi lahe. Selline teistsugune.

Ma ostsin eile kaks lõngakere ühe hinnaga. Haa! Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis ma neist koon. Eile ma kõikusin miniseeliku, topi, räti, laudlina, seinavaiba ja padja vahel - seal on piisavalt kõikumisruumi. Aga eks ma teen vist padja - tundub, et antud seltskonnas hakkab see lausa kohustuslikuks saama. Ja laudlina võiks kah teha, muidugi. Selline kena värviline lõng on. Mingil hetkel ma kaalusin isegi kardinat, aga nii palju ma vist kududa ikka ei viitsiks. Eile toimus Crepis midagi imelikku. Ma sain oma toidu 5 minutiga kätte, nii salati kui pannkoogi. Isa arvas, et eks see ole selle majanduskriisi tõttu. Sellega tuli mul meelde, et meil üks tore õppejõud ühes aines aasta tagasi rääkis, et see, mida riigil vaja oleks, on üks tõsine majanduskrahh. Hea pannkook oli: mandli-šokolaadi-virsiku. Parem kui banaani oma. Aga mulle maitseb neist vist ikkagi kirsi oma kõige enam. ETV hakkas näitama sellist äärmiselt mõnusat sarja nagu 'Allo! 'Allo! Üks minu lemmikuid. Soovitan soojal...

Ma sattusin täna (võib-olla ka eile) peale sellisele filmile nagu ''Tristan ja Isolde'' ja vaatasin jälle lõpuni. Ma olen seda juba paar korda näinud, aga täitsa vaadatav on. Aga igatahes, seal päris lõpus, kui film juba põhimõtteliselt läbi, tuleb ekraanile kaks pisikest lõigukest juttu selle kohta, mis tegelastest edasi sai. Igatahes, Isolde siis istutab Tristani hauale (ega keegi ometi ei arvanud, et see õnneliku lõpuga lugu on?) kaks paju, mille oksad kokkupõimuvad... ja siis hajuvad. Eelmine kord kui ma vaatasin, siis nad küll kadusid. Kaduvatest pajudest saab veel aru, eks ole. Täna on, homme pole, ja mis kopsimine siin vahepeal nüüd oligi? Ehitusmaterjal, tulematerjal, pajupilli materjal... Aga hajuvad pajud? Ma küll pole mitte ühtegi hajuvat paju näinud, vähemalt mitte kuhugi hajumas. Tahaks muidugi näha küll. Igatahes, ma ei tea, kas olen mina loll, aga omas lihtsameelsuses, kui ma seda inglisekeelset teksti lugesin, et Isolde istutas need pajud ja puha... and ...