Skip to main content

tegemistest

Käisin teatris, vaatasin filme, lugesin raamatuid, ostsin raamatuid, käisin laadal, ilm läks ka ilusaks.

Eile oli tõsiselt ilus ja soe kevadilm. Käed ei külmetanud, päike kuumas, tuuleke vahepeal oli tugevapoolne, aga soe. Täna oli märksa jahedam ja tuul tahtis ka minema viia, aga järgmiseks nädalaks lubatakse jälle soojust.

Täna käisin teatris vaatamas kerget draamat "Paplid tuules". Hea oli. Selline tõsine ja naljakas ja kurbnaljakas ja kuidagi selline... mis on laialivalguva vastand? Koospüsiv? Ühesõnaga, oli üks keskne teema ja kõik muu sobitus ilusti selle ümber. Tõesti, ülesehitus oli väga hea. Miskit polnud ei puudu ega üle, ega ebamäärast. Kõik oli ja omal kohal. Ei jätnud sellist imelikku tunnet, et nagu oli miskit ja nagu ei olnud ka.

Eelmine pühpäev käisin Balletigalal, oli väga ilus ja liigutav. Nii mõnigi etteaste tõi pisara silma ja üks neist pani pisarad lausa voolama - ma lihtsalt nutsin algusest lõpuni, nii ilus oli.

Filmidest vaatasin Kääbikut - igati hea! Polegi vist millegi üle nuriseda. Ainult üks mäekoll oli nii kohutavalt kole, et ma ei suutnud teda üldse vaadata. Võeh. Ja teine märkimisväärne film oli Pii elu, mis oli üllatavalt realistlik, kogu oma fantaasiakülluse juures. Tegelikult ma mõtlen seda, et see oli realistlikum kui ma ootasin, ehk tiiger oli tiiger.

Raamatutest lõpetasin just Sir Walter Scotti "Ivanhoe", mille ma ostsin mitu aastat tagasi pärast filmi nägemist, aga lugemiseni tookord ei jõudnudki. Nüüd ootavad lugemist päris mitu raamatut ning neid tuleb varsti veel juurde (tellisin ära, Krisostomuses oli 50% soodukas). Paar raamatut minu uuelt lemmikautorilt - Elizabeth Gaskell, paar vanalt lemmikautorilt - Mary Stewart, ja paar uutelt autoritelt, mis tundusid huvitavad. Nüüd mul jätkub lugemist vist terveks aastaks, kuigi ma ei tea, kas ma nii kaua suudan raamatupoodidest eemale hoida. 

Laadal oli ka lahe. Ostsin ilusa rukkililledega piimakannu. 

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...