Epistole

Nägin mina üks öö sellist und, et R. kinkis mulle pisikese halli karvapalli, mis oli tegelikult üks pisike ja ülinunnu kassipoeg. Aww. Ja seekord läks nii hästi, et unenägu ei lõppenudki selle koha peal ära, vaid läks edasi, nii et ma sain selle nunnu karvapalliga veel mängida. Wheee!  Päriselt seda muidugi ei juhtu, sest R. on ikka täielik koerainimene. Kui ta peakski mulle kunagi halli karvapalli andma, siis kõige tõenäolisemalt oleks see tolmurull. Neid siin viimasel ajal leidub üsna palju, sest meil pole juba ammu keegi külas käinud ja viimati tuldi nii ootamatult, et suurpuhastus jäi tegemata. See ei tähenda küll seda, et ma üldse ei korista, koristan küll - tänamatu töö see koristamine, kõik mustus ja tolm tuleb muudkui tagasi - aga sinnani ei ole veel jõudnud, et võtaks nüüd tolmuimeja ja tõmbaks kõik põrandad üle. Pigem teeme seda lokaalselt, harjaga ja käsitolmuimejaga, mina vahetevahel lihtsalt võtan tolmurullil kraest kinni ja viin ta prügikasti.  Vahepeal tuli ...

Kõik ignoreerivad mind täna. Kõigepealt nägin ma unes, et Papu kõndis minust trepil mööda, nii et ei vaadanud minu poolegi. Ja õhtul koju tulles vuras Orav rattal must mööda. Ma karjusin küll "Orav!", aga ta ignoreeris mind edasi, kogemata või nimelt.

Täna, kui ma kodu poole jalutasin, tuli mulle nii imelik tunne peale. Selline lapsepõlvenostalgiline, või vähemalt see tunne, mis sääraste meenutustega kaasneb. Kui päike on nii ere-ere ja taevas on sini-sinine ja päevad on pikad ja suvi kestab terve igaviku. Kui pole ei minevikku ega tulevikku, on vaid Hetk. Ma sain selle raamatu ka kätte, mis ma tellisin. Frank Herbert, "Dune Messiah", ehk siis Düüni saaga teine osa. See, mida kuskil mujal poodides saada polnud. Tore, et ta nüüd jõudis, mul saabki Foucault' Pendel kohe-kohe läbi. Ma istusin täna kiikuval pingil kah ja pöörasin nägu päikese poole, aga see pole üldse nii vahva, kui ei ole kellegagi arutada, et hakid pole pardid, aga Orav on sookask. Kui ma käiksin koolis, algaks mul nüüd suvevaheaeg. Selliste mõtete mõjul nägin ma unes, et ma olingi koolis ja sain füüsika kontrolltöös klassi parima tulemuse. "Üllatavalt" ütles selle kohta õpetaja, kes oli Priit Võigemast. Mina porisesin vastu, et mis seal siis n...

Ma nägin öösel unes, et tuldpurskav dinosaurus (mitte lohe!) ajas mind ostukeskuses taga. Ja kuigi ma teadsin, et ma ära pääsen - ma olin seda filmi juba näinud - oli ikkagi jube. Ma ärkasin tund aega varem üles ja mul hakkas Old MacDonald Had a Farm kummitama. Ja siis tulid sellised read, et talus elas dinosaurus ja talus elas lohe. Ja dinosaurus möirgas ja lohe puhus tuld ja nii see tunnike mul umbes mööduski.

Uudisenupuke väitis, et täna ei ole palju abiellujaid. Ma ka ei abiellu täna. Lihtsalt mainin. Ja sulg mul samuti ei jookse. Näpud ei libise, kuigi pole enam sugugi nii külm kui poolteist nädalat tagasi. Hea mõnus soe on. Toas vähemalt. See kõik algas täpselt nädal tagasi, kui kõige pealt mul radikas susises nii, et ma hakkasin juba arvama, et ta plahvatab, siis kolises tükk aega ja lõpuks hakkas tilkuma. Aga tegelikult tähendas see kõik seda, et küte keerati sisse ja ma ei peagi enam kolme kampsuni ja ühe tekiga ringi käima ning sõrmedeta kinnastega klaviatuuril klõbistama ning aeg-ajalt teetassiga sõrmi lahti sulatama. Kuigi teed joon ma jätkuvalt. Ma ostsin jälle seebi. Kitsepiima, valge savi ja melissiga. Saviseep pidavat peanahale ja juustele hää olema. Juuksed jäävad küll sellised mõnusalt kahused ja üsna võimatult kammitavad , aga ikkagi. Maiteamis. Mina ütlen sau ja sina ütled mikser. Sau. Mikser. Sau. Mikser. Täna ma nägin unes, et oli üks mees, kes oli tegelikult pingviin, m...

Kirjutan, ei tea küll miks, aga lihtsalt. Elust olust maast ja merest. Kuigi merest siiski vist mitte. Mul läksid vahepeal jälle ühed kõrvaklapid läbi. Siis ma kuulasin nendega muusikat ja mõtlesin, et hmm, kas on asi minus või kõlas muusika ennem paremini. Aga noh, ennem oli ka taevas taevasem, rohi rohusem ja miks ei võinuks siis ka muusika muusikasem olla. Aga siis ma sain uued kõrvaklapid (kaks paari - sinised!) ja muusika on jälle muusikasem. :) Nägin ükspäev sellist toredat unenägu, et tulin mina mööda Rüütli tänavat ja tulid mulle vastu kaks poissi. Ja mina vaatasin, et ohhoo! need on ju Siim ja Margus. Küsisingi kohe neilt, et kas te olete Siim ja Margus. Nad vastasid, et ei ole. Mina küsisin, et kas nad on selles ikka kindlad, nad näevad nii Siim ja Margus välja. Nad vastasid, et on küll kindlad. Eee... see oligi kõik. :P Ööl vastu tänast olin ma jälle koolis ja mul oli tulemas selline tore tund nagu "Lahkamine". Ausalt, mul pole tükk aega ühtegi verist unenägu olnud...

Ma avastasin, et pole tükk aega ühtegi oma unenägu kirjeldanud, mis tähendab, et on ülim aeg seda nüüd teha. Nägin seda siis ööl vastu eilset ning seal oli kaks põhipointi, põhiprobleemi, suurt keskset asja, mille ümber keerlesid kari väikseid asju. Tegelikult oli seal isegi kaks erinevat lugu, aga kuna ma nägin neid üsna läbisegi, siis nad sulasid kokku. Ja need pointid olid siis järgmised: lohe ja plätad. Ühes unenäos võitlesin ma lohe vastu ja teises otsisin ma plätasid. Ja mõlemad olid võrdse tähtsusega probleemid ja eksisteerisid üsna samaaegselt või väikeste vahedega. Plätasid oli mul selleks vaja, et randa minna. Sinna lubati ainult plätadega. Aga mitte selliste plätadega nagu mul on, varbavahe omad, vaid sellistega, mis ei ole varbavahe omad. Nii et mul oli probleem. Ma küll lootsin, et ehk Papul on mulle selliseid laenata, pidimegi koos randa minema. Ja rand oli äärmiselt hele-hele-kollane-valge. Mul unanäos on rannad tavaliselt selliseid. Aga selleks ajaks, kui mina sinna jõu...

Ja ütleme, et siin on ülejäänud jutt. Ütleme, et see on mõistlik, naljakas, huvitav, lõbus ja muud säärast. Ütleme, et ma ei ole nädal aega koduarestis olnud. Ega tegelt ei ole kah, ma käisin vahepeal poes, oma uute tortureerivate kingadega. Ikka tortureerisid. Ausalt, kas kuskil on ka inimesi, kes lähevad poodi, leiavad ilma suurema vaevata endale kenad kingad ja siis panevad need jalga ja käivad rõõmsalt ringi, häda ei midagi. Tooge nad siia ja ma annan neile ühe tou... küpsise, see tähendab, küpsise.  Hmm, jah. Ma nägin unes, et ma jõin viina. Aga siis tulid vanemad tuppa ja ma peitsin pudeli lauajala taha ära ja seisin igaks juhuks ise kah ette. Siis läksid vanemad ära, aga keegi jäi veel sinna ja leidis pudeli üles, aga sellest polnud hullu, sest tolleks hetkeks oli see juba õluks muutunud.  Ma vaatasin eile üht õudukat. Päris õudne oli. Terve film selline psühhoterror ja siis lõpuks tapeti kõik maha. Või noh, mitte kõik, üks tüdruk pandi külmkappi. Ja loomulikult osutus tapjaks s...

* Mul on nüüd laes ufo, selline ufolik ja vilgutab punast tulukest. * Tasku Rahva Raamatust maksis Jane Austeni raamat kaks korda rohkem kui Kaupsi Apollos. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis Ülikooli Raamatupoes oleks see võib-olla veelgi odavam olnud. * Ma nägin unes suurt musta koera, keda ma mitte kübetki ei kartnud, ja hunnikut liblikaid, kelle eest ma karjudes ühest toast teisse jooksin. Õudne oli! * Järjekordne geneetiliselt muundatud mutantelukafilm, seekord oli selleks siis kala, mitte hai, vaid selline kalajam. Nagu haug või latikas või midagi sellist. Küllaltki suur küll. Tegelt oli neid lausa mitu ja viimane ikka kõige suurem! Ja erinevalt teistest sarnastest filmidest, see naine, kes mehega sohu läks, ei olnudki see naine, kes mehega uuu-romantikat tunda sai. Uuu-romantika oli mehel, kes sohu läks, hoopis naisega, kes juba varem sohu oli läinud. Naise, kes koos mehega sohu läks, sõi kala ära. Ja romantiline peaaegu lõpp oli selline, kes mees ja naine koos päikeseloojangusse (v...

Minuga on viimasel ajal selline väga tore asi juhtunud, et ma leian igalt poolt ootamatuid šokolaade - laualt, külmkapist, ühest kotist kohe kaks korda. Ja-jaa, selles kotis peitub midagi. Siis, kui ma temaga ringi tuulan, leidub seal lausa umbes 5 kilo midagi. Aga kõik see pole küll šokolaad. Eelneval ööl juhtus minuga aga selline ootamatu asi, et ma nägin täitsa õudset und. Mul ikka on paar korda ette tulnud veriseid unenägusid (minu veri, tavaliselt, kelle siis veel), aga selles lendasid lausa pead ja inimesed. Inimesed lendasid trepist alla, pead lendasid niisama, pigem küll kukkusid. Ja erinevalt osadest õudusunenägudest ei kartnud ma mitte põrmugi ja ei lennanud kah, ei mina ega mu pea. Nimelt tegutses minu majas üks verejanuline jõud (vaim/kummitus/deemon/misiganes), kes tegi lõpu peale kõigile, kes mu vastu kasvõi pisut vastikud olid. Juba vähemalt teine selline unenägu, kus salapärased verejanulised tapjad on mingil seletamatul põhjusel minu poolel. Ma püüan tavaliselt neid si...

Esmaspäeval oli mul siis eksam. Mis tähendas seda, et terve pühapäeva ma vaatasin suustamist. Ja siis uisukala. Loogiline ju. Paras mulle siis, et eksam pigem vähem läks. Tegelikult, paras mulle, et ma üleüldse võtsin nii keerulise aine. Aga suusatamine oli lahe. Palju norrakaid. Eriti meeste finaalis. Raske oli nagu üldse seal kellegi poolt olla. Vaene roots. Ega mul Hattestadi vastu apsaluutselt miskit pole, ta nägi päris meeldiv ja nunnu välja. Ja Näss meeldib mulle juba ainult tema nime pärast. kuigi ta tundus ka selline kena ja vaikne ja tagasihoidlik. Aga vaat Pettersen oli kuidagi ülbe. Kahju, et Northugi seal polnud. Ja uisukalalt meeldisid mulle need šoti õde-venda, nad olid nii lahedad. Ja siis veel see mees, kelle kava nimi oli Liivatorm, see oli ka hullult lahe, vähemalt teine pool tema kavast, sest esimese ma magasin julmalt maha. Ma võin enda kaitseks öelda, et ma jäin küll vaheajal magama, mitte kala ajal. Aga ma lihtsalt ei suutnud nii kiiresti üles ärgata. Magama jäämi...

Ja kui ma ennem söögituppa astusin, suutsin ma seal ainult oma kodujuustu hapukurgiga alla kugistada ning siis põgenesin enda tuppa, kus oli tervelt kraad soojem, panin tule põlema ja tõmbasin teki üle pea. Nüüd on villased sokid jalas, mitu kruusitäit teed sisse kallatud ja juuksed kõrvadel, pealegi toppis ema midagi akna vahele. Ja üleüldse istun ma arvutisoojas toas ja kuulan muusikat. Tuul, vaeseke, ulub üksi teisel pool akent. Ma nägin täna päris meeldivat und. See sisaldas valget kassi, äärmiselt kitsast voodit ja kahte õde, kellest ühel oli samasugune hambahari nagu minul. Ma polegi vist kunagi varem unes hambaid pesnud. Meeldiva osa võite ise juurde mõelda, ma olen kindel, et te saate sellega hakkama. Ja siis ma teen lisaks kõigele sellele, külmetamisele ja unenäotamisele, ka oma eksamiülesandeid. Ei lähe üldse nii ladusalt, kui ma lootsin. Hmm, ma avastasin, et need filmid, mis muidu on täitsa ära tüüdanud, on hoopis vaadatavamad, kui nad on mõnes teises keeles, näiteks rootsi...

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki. Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda. Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah. 1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähe...

Ja mina nägin unes, et ma läksin 13-ndasse klassi. Ja meil oli klassijuhatajatund, kus jagati tunniplaane. Esmaspäeviti hakkas meil olema näiteks kolm tundi ajalugu. Vat selline lahe unenägu. Täna öösel ma võtan kolmanda teki kah. Külm oli. Aga laimikook oli väga-väga hea. Ja üleüldse kuidagi pikk päev oli. Ja öö tuleb kah pikk. Ärge unustage siis ära keerata. Muud ei räägigi, aga pildikese saate. Vesistage siis. :P

Ärkasin hommikul kell pool üheksa selle peale, et mul (vasak) kõrv valutas. Ei olnud tore. Tõusin siis korraks üles ja toppisin ta vatti täis; tõepoolest, mina ravin kõrvavalu vatiga. Teinekord ärkasin alles siis, kui moblaäratus juba helisemise lõpetas. Peagi pärast seda tuli emaäratus, mis on hoopis meeldivam, sest sellega kaasneb ka kruus kuuma kohvi. Veidi aega pärast seda läks bussi peale jooksmiseks. Juukseid ei jõudnudki korralikult kammida, aga mis sellest, nad näevadki nii aeg-ajalt paremad välja ja pealegi on sasisoeng popp ja noortepärane. Salli unustasin kah maha, aga õnneks oli kõrge kaelus. Ja buss nõmedix jäi hiljaks. Mul täna ei tulnudki loengus und, mis oli päris imelik. Nojah, oli küll huvitav loeng, aga tavaliselt see ei päästa. Täna aga ei tulnud haigutuski peale. Ja ma ei maganud üldse nii palju rohkem, kui eelmine kord, vähemalt marvan nõnda, sest ma ei mäleta, kaua ma eelmine kord magasin. Kindlasti aga ei tõusnud ma eelmine nädal vahepeal üles, et vatti kõrva to...

Imelik. Ma ei võtnud täna vihmavarju kaasa ja siis läks vihm üle ja päike tuli välja. Väga imelik. Kas te teate, mis riigi see Interneti kood (nagu meil on .ee) on .ch? Ma loodan, et te ei tea, sest siis ma saan tarka nägu teha ja teatada, et aga mina tean! Ja teangi. Nüüd. Kui ma esimest korda peale vaatasin, siis mõtlesin, et ooh, Tšehhi. Aga siis selgus, et hoopiski Šveits. Imelik, eksole. Ka isa leidis, et see on imelik, ja siis me püüdsime välja mõelda, mis keeles algab Šveits ch-ga. Ei mõelnud välja. Aga siis ma tulin ja uurisin ja selgus, et vat sellises toredas keeles nagu ladina on Šveits Confoederatio Helvetica ja vat sealt see tulebki. Not vot. Saite targemaks. Loodetavasti. No vähemalt mina sain, eksole. Aga nüüd üks küsimus suurele ringile, või väikesele nelinurgale, kui te leiate, et te pole eriti suured ja ümmargused: kas rääkimine annab sooja? Hakkasin eile selle peale mõtlema, kui ma tegin loengus ettekande ja mul ei hakanud külm. No muidugi, minu puhul oli asi ka muus...

Ükskord ma nägin unes Tuhvlit. Tuli klassi (füssaklassi vist) ja tahtis minu kõrvale istuda, aga mina irvitasin ta üle, et sa ei ole ju tüdruk, ja osutasin käega ühele teisele tühjale kohale ja seletasin, et kaupmehed istuvad seal. Siis ma nägin unes vene keele tundi, kus me panime paika, kes kuna tunni-ajalise ettekande teeb. Mul oli ärgates *tõsiselt* hea meel, et ma seda ei peagi tegema. Siis oli üks selline, kus ma sõitsin üle selle silla Taanist Rootsi või vastupidi ja nägin, kuidas inimesed üle selle silla jalutasid, ja mõtlesin, et ma pean Papule ütlema, et ikka saab jala minna, mis ta ajab oma jama, et ei saa, ma ju oma silmaga näen, et kõnnitee on olemas ja puha. Hästi kitsas kõnnitee oli muidugi. Nägin unes, et venna kinkis mulle ühe maali, kuhu oli peale kirjutatud tähed CS. Ta arvas, et see sobib mulle - Computer Science, eks ole. Aint et tolle maali peal, me veel muigasime selle üle, tähendas see CS hoopiski Cats & Snakes, sest just neid loomakesi seal pildil kujutatig...

Räägime siis unenäo kõigepealt. Tegevus toimus rannas, kus meil (ma ei tea, kellel meil, aga peale minu oli seal venna kah) rannamaja oli, selline väike ja kenake. Mingil hetkel me peesitasime rannas ja merel olid sellised lained, et aeg-ajalt ikka viskasid üle meie peade, isegi kui me veepiirist üsna kaugel olime. Ja vesi oli väga külm. Ning ka äärmiselt sügav, kui ma korraks varbad sisse otsustasin pista. Sel hetkel ta küll polnud enam külm. Siis oli ta lihtsalt sügav. Ei ulatanud jalad põhja. Aga noh, igatahes siis läksmine me tagasi majja ja siis pidime sealt kuhugi minema, aga mina lasin teistel ees minna ja lubasin ise järele tulla. Nojah, kui ma siis parajasti tegin seal majakeses midaiganes, koputati uksele ja kui ma selle lahti tegin, valgus majja kamp röövleid, kes hakkasid mu silme all meie asju ära varastama. Nooh, ega ma ei lasknud sellel niisama juhtuda, ma ikka loopisin neid igasugu asjadega, mis parajasti kätte juhtusid. Siis ma leidsin selle küünlajala, mis näeb nagu l...

Täna oli mul selline unenägu, et kui ma seal mingil hetkel teatasin, et "ma suudlen küll, aga mulle lihtsalt meeldivad ämmelgad", siis oli see igati arusaadav, asjakohane ja mõttekas ütlemine. Seejärel lahkusin ma seltskonnast ühe mehega, aga mitte sellega, kes mulle meeldis, õues oli ilus paks lumi maas ja me läksime valele poole. Aga siis ma pidin üles tõusma.

Esimene mõte eile ärgates oli, et Brrrrr! Külm! Teine mõte eile ärgates oli, et Grrrrr! Ma olen ämmelgat pidi padja küljes kinni! Lahti vingerdada seekord ka ei suutnud. Esimene mõte täna hommikul, kui ema teatas, et teeb mu ukse lahti, et kohvilõhn sisse saaks tulla, oli et miks ta mind küll üles ajab! Siis mul tuli kahjuks meelde, et peab kooli minema. Oeh. Mul oli üks sillake, mille ma ületasin, pistsin põlema, lasin õhku ja uputasin ära. Ja nüüd see sillake seisab seal uhkelt edasi ja mina seisan piiludes, irvitades ja punastades keset seda sillakest. Tegelt ma mõtlesin, et tegelt polegi ju asi nii hull. Et ma küll kirun ja masendun ja meeleheitun, et miks minul mingil action it ei toimu, aga põhimõtteliselt ju toimub. Kõik see irvitamine, piilumine ja punastamine, eksole, kui see ei ole action , siis... on see midagi muud. :P Muuseas, action ist rääkides, õppejõul oli täna loenguslaidil kirjas "Elf action". Hehee. Väga lahe. Ta ise ka naeris selle üle ja vabandas end ...