Skip to main content

piparmünditee

Kirjutan, ei tea küll miks, aga lihtsalt. Elust olust maast ja merest. Kuigi merest siiski vist mitte. Mul läksid vahepeal jälle ühed kõrvaklapid läbi. Siis ma kuulasin nendega muusikat ja mõtlesin, et hmm, kas on asi minus või kõlas muusika ennem paremini. Aga noh, ennem oli ka taevas taevasem, rohi rohusem ja miks ei võinuks siis ka muusika muusikasem olla. Aga siis ma sain uued kõrvaklapid (kaks paari - sinised!) ja muusika on jälle muusikasem. :)

Nägin ükspäev sellist toredat unenägu, et tulin mina mööda Rüütli tänavat ja tulid mulle vastu kaks poissi. Ja mina vaatasin, et ohhoo! need on ju Siim ja Margus. Küsisingi kohe neilt, et kas te olete Siim ja Margus. Nad vastasid, et ei ole. Mina küsisin, et kas nad on selles ikka kindlad, nad näevad nii Siim ja Margus välja. Nad vastasid, et on küll kindlad. Eee... see oligi kõik. :P Ööl vastu tänast olin ma jälle koolis ja mul oli tulemas selline tore tund nagu "Lahkamine". Ausalt, mul pole tükk aega ühtegi verist unenägu olnud ja see ka ei olnud verine, sest ma käisin ainult õppejõu käest õpiku kohta küsimas ja siis ütles Orav mulle, et ega ma kõik aineid ei peagi võtma. Nii et ma plaanisin seda mitte võtta. Isegi ühtegi laipa ei näinud, ausalt.

Missiisveel. Ma arvasin eilses Miss Marple'is poole pealt ära, kes mõrvar on. Haa!

Ja ma avastasin, et jõhvikad meega on päris hääd. See ei olnud Miss Marple'iga seotud. See oli jõhvikatega seotud. Ja meega.

Kirjutame siis inimeste tähelepanuvõimest ikka ka. Sellest, kuidas isa mind hoiatas, et ma Rüütli tänaval nende puust liistudega ette vaataksin, et märg puit on libe, ja mille peale siis mina, kes ma tuhandeid kordi seal käinud olen, vastasin ilmsüütult ja ilmlollilt, et mis puust liistud? Ja kui ma siis too päev sinna läksid, vaatasin, et ooo! ongi puust liistud. :D No nüüd ma vahin neid liiste küll iga päev, igaks juhuks, et meelest ära ei läheks.

Mulle tundub, et ma tegin veel midagi lolli vahepeal. Ei tule meelde. Aaa, ja siis ükspäev, eile vist, kuulutasin ma tähtsalt, et mul on arvel eurodes xxx krooni. Kõik naersid mu üle. :( :P

Ja siis ma näen aeg-ajalt unes, et ma pean kirjutama programmi, et mul jalad soojad oleksid, või tegema radikasulina pärast andmebaasi uue tabeli. Ükskord kui ma mitu ööd järjest sellist und nägin, siis oli tõsine kergendus, kui tuli unenägu, kus ma ostsin endale 2m pika mao ja siis põgenesin mööda korterit selle eest ära. :)

Oki, ma lisan ühe video kah, kui ma suudan välja uurida, kuidas videosid lisada. Või noh, video ei ole, muusika on. Ja kui teil on hääd kõrvaklapid, siis on ka hää muusika.

Comments

sussa said…
Loreena McKennitt on jah selline vihmase ja külma ilma muusika... Mulle meeldivad eriti Between the shadows ja Balulalow.

Ja näe, on küll mõtet kirjutada.
suxu said…
No mulle meeldib see rohkem. Kuigi Balulalow'd ma ei leidnud.

Aga ma ei öelnudki/kirjutanudki seekord, et pole mõtet kirjutada. Ma küll mõtlesin seda, aga tegelikult on küll, sest kui keegi teine minu blogi ei loe, siis loen seda vähemalt mina.
sussa said…
Sa ütled kohe esimeses lauses, et sa ei tea, miks sa kirjutad. Ära vaidle minuga!
suxu said…
Ütlen küll, aga see ei ole sama, kui et pole mõtet kirjutada. See on pigem kui et pole mõtet, millest kirjatada, kuigi see - nagu näha - mind eriti ei sega.

Vaidlen küll sinuga. :)

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...