Skip to main content

riivjuust

Ehk siis järjekordne naeruväärne õudukas. "Uneskõndijad" oli pealkirjaks ja seekord ma teadsin paremini, kui pealkirjast midagi head loota. Mulle tundub, et selle filmi pealkirjastamisel oli kasutatud umbes sama võtet, nagu mina mõnikord kasutan, kui ma oma blogi sissekandeid pealkirjastada ei oska. Ehk siis ma haaran sõnaraamatu, mõnikord eesti-inglise, mõnikord ladina-eesti, avan selle suvaliselt kohalt, suskan lehekülge näpuga suvalisse kohta ja võtan siis pealkirjaks sõna, mis näpu alla jäi. Okei, võib-olla mitte päris sama metoodika. Filmitegijad vist ikka otsisid mõne sõna, mis oleks selline üüü! ja pisutki õudusttekitav. Kuigi mina ei saa aru, mis oli mingitel tobedatel koletistel, kes imesid süütutest tüdrukutest elu välja, midagigi tegemist unes kõndimisega. Ma saaksin veel aru, kui nad oleksid unes jubedikeks muutunud ja siis seda teinud ja ärgates mitte midagi mäletanud, aga hetkel on ainus vähegi loogiline põhjendus, mis ma välja oskan mõelda, see, et Sleepwalkers kõlab üüü! ja pisut kõhedalt.

Muidugi oli filmis ka paar-kolm head kohta. Üks mees torgati surnuks (või vähemalt veriseks) maisitõlvikuga. Ma ei oskanudki arvata, et maisitõlvikud nii teravad oma, aga mine sa neid sindrinahku tea. Siis oli seal üks tark vanamees, kes küll hiljem teibasse aeti, aga enne seda oli ta tark. Tavaliselt on neis filmides ikka nii, et kui tuleb koletis booga-booga-booga ja tegelasel on mõni tulirelv käes, siis tulistatakse relv koletise pihta tühjaks, olenemata sellest, kas see mõjub või ei, siis vahitakse suu ammuli koletist, vahitakse suu ammuli relva, raputatakse seda relva mingil põhjusel ning alles siis visatakse see maha (kui sedagi) ja üritatakse ära joosta, aga selleks ajaks on koletis tavaliselt juba liiga lähedale loivanud. Selles filmis see vana tark mees, kes hiljem teibasse aeti, tulistas koletise pihta ainult ühe korra, nägi, et sellest pole kasu, viskas püssi kohe maha ja põgenes välja. Kus ta hiljem teibasse aeti. Ja kolmas ja kõige toredam point oli see, et seal filmis oli kassiarmee. Ja üks väga lahe stseen oli selle armee suunatud liikumine mööda pimedaid tänavaid. Laetud kasside suunatud liikumine. Ja lõpuks saidki kassid kollist jagu. Kratsisid teda natuke ja siis süttis ta põlema.

Nii et kassid on väga olulised.

Comments

Anonymous said…
vaga huvitav, aitah

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...