Ehk siis järjekordne naeruväärne õudukas. "Uneskõndijad" oli pealkirjaks ja seekord ma teadsin paremini, kui pealkirjast midagi head loota. Mulle tundub, et selle filmi pealkirjastamisel oli kasutatud umbes sama võtet, nagu mina mõnikord kasutan, kui ma oma blogi sissekandeid pealkirjastada ei oska. Ehk siis ma haaran sõnaraamatu, mõnikord eesti-inglise, mõnikord ladina-eesti, avan selle suvaliselt kohalt, suskan lehekülge näpuga suvalisse kohta ja võtan siis pealkirjaks sõna, mis näpu alla jäi. Okei, võib-olla mitte päris sama metoodika. Filmitegijad vist ikka otsisid mõne sõna, mis oleks selline üüü! ja pisutki õudusttekitav. Kuigi mina ei saa aru, mis oli mingitel tobedatel koletistel, kes imesid süütutest tüdrukutest elu välja, midagigi tegemist unes kõndimisega. Ma saaksin veel aru, kui nad oleksid unes jubedikeks muutunud ja siis seda teinud ja ärgates mitte midagi mäletanud, aga hetkel on ainus vähegi loogiline põhjendus, mis ma välja oskan mõelda, see, et Sleepwalkers kõlab üüü! ja pisut kõhedalt.
Muidugi oli filmis ka paar-kolm head kohta. Üks mees torgati surnuks (või vähemalt veriseks) maisitõlvikuga. Ma ei oskanudki arvata, et maisitõlvikud nii teravad oma, aga mine sa neid sindrinahku tea. Siis oli seal üks tark vanamees, kes küll hiljem teibasse aeti, aga enne seda oli ta tark. Tavaliselt on neis filmides ikka nii, et kui tuleb koletis booga-booga-booga ja tegelasel on mõni tulirelv käes, siis tulistatakse relv koletise pihta tühjaks, olenemata sellest, kas see mõjub või ei, siis vahitakse suu ammuli koletist, vahitakse suu ammuli relva, raputatakse seda relva mingil põhjusel ning alles siis visatakse see maha (kui sedagi) ja üritatakse ära joosta, aga selleks ajaks on koletis tavaliselt juba liiga lähedale loivanud. Selles filmis see vana tark mees, kes hiljem teibasse aeti, tulistas koletise pihta ainult ühe korra, nägi, et sellest pole kasu, viskas püssi kohe maha ja põgenes välja. Kus ta hiljem teibasse aeti. Ja kolmas ja kõige toredam point oli see, et seal filmis oli kassiarmee. Ja üks väga lahe stseen oli selle armee suunatud liikumine mööda pimedaid tänavaid. Laetud kasside suunatud liikumine. Ja lõpuks saidki kassid kollist jagu. Kratsisid teda natuke ja siis süttis ta põlema.
Nii et kassid on väga olulised.
Muidugi oli filmis ka paar-kolm head kohta. Üks mees torgati surnuks (või vähemalt veriseks) maisitõlvikuga. Ma ei oskanudki arvata, et maisitõlvikud nii teravad oma, aga mine sa neid sindrinahku tea. Siis oli seal üks tark vanamees, kes küll hiljem teibasse aeti, aga enne seda oli ta tark. Tavaliselt on neis filmides ikka nii, et kui tuleb koletis booga-booga-booga ja tegelasel on mõni tulirelv käes, siis tulistatakse relv koletise pihta tühjaks, olenemata sellest, kas see mõjub või ei, siis vahitakse suu ammuli koletist, vahitakse suu ammuli relva, raputatakse seda relva mingil põhjusel ning alles siis visatakse see maha (kui sedagi) ja üritatakse ära joosta, aga selleks ajaks on koletis tavaliselt juba liiga lähedale loivanud. Selles filmis see vana tark mees, kes hiljem teibasse aeti, tulistas koletise pihta ainult ühe korra, nägi, et sellest pole kasu, viskas püssi kohe maha ja põgenes välja. Kus ta hiljem teibasse aeti. Ja kolmas ja kõige toredam point oli see, et seal filmis oli kassiarmee. Ja üks väga lahe stseen oli selle armee suunatud liikumine mööda pimedaid tänavaid. Laetud kasside suunatud liikumine. Ja lõpuks saidki kassid kollist jagu. Kratsisid teda natuke ja siis süttis ta põlema.
Nii et kassid on väga olulised.
Comments