Mind tabas eile varjutus. Vihmavarjutus. Vihm üritas kah tabada, aga ei saanud pihta, ning minu lõunapausist sai vihmavaatamispaus. Püüdis mind küll haneks tõmmata, jäi salakavalalt vaiksemaks ja tuli siis uuesti uue hooga, aga minu täielik vihmavarjutus päästis mind selle käest. Kui ma siis lõpuks liikuma pääsesin, selgus, et vihmavarjuta saab hakkama küll, aga vat paati oleks nüüd vaja. Jalutasin veel natuke ülesvoolu, lootuses, et seal on jõgi kitsam. Ei olnud. Ei jäänudki midagi üle, sokid tõin kilekotis koju.
Täna olin juba kavalam, võtsin varju kaasa. Vihm üritas uuesti ja enam-vähem samal ajal. Ootasin-vaatasin, mõtlesin, et kui mul see vari kaasas on, siis võiks teda ju ometigi kasutada. Uiui. Jõgi oli märksa kitsam, aga sokid tõin jällekord kotiga koju. Ja saba sai ka päris märjaks, seeliku, mitte minu. (Orava kohta ei tea.) Aga natukese aja pärast tuli veel eriti suur sahmakas, nii et tegelikult oli mul täitsa hää meel, et tagasi sain. Tõsi küll, enne seda sahmakat tuli se