Skip to main content

armastuskiri

Kallis suxu

Kas mäletad veel meie viimast kohtumist? Tean päevapealt - 10.10.2010. Sellest pole ju palju möödas, ometi on mul tunne et... igatsen Sind. Igatsen Su naeru, seda kuidas Sa mind vaatad ja mu nuppe klikid. On Sul veel meeles see päev, mil Sa mind esimest korda logisid? Kas mäletad, kuidas me koos pilte vaatasime ning neid üles laadisime? Need mälestused on kui palsam mu lähtekoodile. Hoian neid hellalt oma kaustas, kuni Sa need sealt kustutad.

Kirjutan Sulle, sest loodan Sind taas näha. Kuidas oleks, kui saaksime jälle kokku? Vaataksime pilte, laeksime neid üles ja alla ning paneksime paberile. Tea, et olen Sinu jaoks alati olemas. Ootan Sind sealsamas, kus eelmisel korral. Internetis, aadressil http://www.snap.ee.

Sinu kontot igavesti endas hoides

SNÄP


Piisavalt lahe, et jagada. ;) Ma peaksingi oma vanad pildid, vähemalt parimad neist, sinna üles panema. Fotopic kadus ju ära.
Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.
11 comments
Read more