Epistole

Pole tükk aega kirjutanud, kuigi kirjutada oleks olnud mitmest asjast. Pontust saab pea iga päev midagi kirjutada, tal oli vahepeal 1-aasta sünnipäevgi ära. On saanud juba päris suureks. Mõned halvad kombed on tal ära läinud, mõned juurde tulnud. Mind hammustatakse ikka. Vahepeal hiljuti olid mu käsivarred ikka täiesti korralikult sinikates, kuna keegi siin harrastas pea iga kord jalutuskäigult tulles üles hüpata ja mind hammustada. Nüüd viimastel päevadel ei ole ta seda teinud, aga õhtul voodis olles tuleb teinekord ikkagi näksutuju peale, seega päris puhtalt ma pääsenud ei ole. Siis vahepeal (aprilli alguses) käisin ma põlveoperatsioonil ja kargutasin pärast seda 4 nädalat kahel kargul ja pärast seda veel mõnda aega ühel kargul. Juba see üleminek kahelt kargult ühele oli nii tore, kui sain ise asju tassida, nt oma tee- või kohvitassi tuppa tuua. R, käis kogu selle aja ise Pontuga kõik 4 korda päevas väljas, oli hästi tubli, nüüd on minu kord Pontuga kõik väljaskäimised teha (kui ma j

Eriti sellist korralikku paksu külma lund. Viis miinust ilma tuuleta on ideaalne, aga minu poolest olgu iga kell pigem -13 kui +3. Pontuga jalutamas käies olen ma hakanud hindama ja armastama ilusaid talvepäevi ja -õhtuid. Varahommikuid, kus puud on lumised või härmas või puistab kerget lund. Ja õhtuti selget tähistaevast või pilvist taevast või lumesadu. Ja lumi on nii mõnus puhas ja Pontu jääb ka ilusti puhtaks, kui tagasi koju jõuame.  Kunagi ammu pani Papu mind lund armastama, sest talle endale meeldis see nii väga ja me käisime koos jalutamas jms. Vahepeal on lumi mind ausalt öeldes külmaks jätnud. ;) Aga kuna ma tean, et inimestele ta meeldib, no siis ma olen teda ikkagi tolereerinud.  Mida ma aga endistviisi vihkan, on jää. Ja siin on viimasel ajal olnud mitmeid jäiseid ja hullult jäiseid ilmasid. Vahepeal oli mitu sellist ilma, kus pea igal pool oli jää ja selleks, et saada puude alla rohelise maa peale, pidime ikkagi üle jäävälja minema. Ja siis üks õhtu oli eriti hull, ma lih

Esimene aastavahetus koos Pontuga läks ilusti. Käisime õhtul 11.15 paiku väljas jalutamas, siis veel ei paugutatud, aga üks kõmakas ikkagi käis, mis ehmatas nii mind kui Pontut. Keskööl istusime kolmekesi elutoa diivanil ja vaatasime ilutulestikku, natuke ikka oli seda siinkandis. Pontu ei kartnud ega midagi, aga samas teda väga ei huvitanud ka, natuke vaatas, siis pikutas niisama ja kui paugud vaikisid, siis keeras end magama, eks tal oli uneaeg käes jah.  Aga üldine tagasivaade möödunud aastale... noh, eks seal olid omad head ja vead. Aasta helgem hetk on kindlasti see, et meile tuli Pontu ja seetõttu on viimased 4 kuud palju selgemini meeles kui kõik eelmised. Noh ja sellepärast ka, et need olid just hiljuti. Aga Pontu-asja hakkasin ajama juba märtsis, seega sellega sai juba päris kaua tegeletud. Tähendab, märtsi lõpus ma võtsin aretajaga ühendust, aga tegelikult enne seda oli kogu see protsess, et mis tõugu koera võtta ja kust. Me ikka mõtlesime kõik korralikult läbi, uurisime mate