Eriti sellist korralikku paksu külma lund. Viis miinust ilma tuuleta on ideaalne, aga minu poolest olgu iga kell pigem -13 kui +3. Pontuga jalutamas käies olen ma hakanud hindama ja armastama ilusaid talvepäevi ja -õhtuid. Varahommikuid, kus puud on lumised või härmas või puistab kerget lund. Ja õhtuti selget tähistaevast või pilvist taevast või lumesadu. Ja lumi on nii mõnus puhas ja Pontu jääb ka ilusti puhtaks, kui tagasi koju jõuame.
Kunagi ammu pani Papu mind lund armastama, sest talle endale meeldis see nii väga ja me käisime koos jalutamas jms. Vahepeal on lumi mind ausalt öeldes külmaks jätnud. ;) Aga kuna ma tean, et inimestele ta meeldib, no siis ma olen teda ikkagi tolereerinud.
Mida ma aga endistviisi vihkan, on jää. Ja siin on viimasel ajal olnud mitmeid jäiseid ja hullult jäiseid ilmasid. Vahepeal oli mitu sellist ilma, kus pea igal pool oli jää ja selleks, et saada puude alla rohelise maa peale, pidime ikkagi üle jäävälja minema. Ja siis üks õhtu oli eriti hull, ma lihtsalt seisin maja ees ja nutsin natuke, sest mitte kuhugi ei saanud minna, igalt poolt tuli jää vastu, selline eriti libe jää. Ma olen paar korda lausa Pontu kaka koju kaasa toonud ja siis järgmisel korral olen ise või on R. selle ära visanud, sest tee prügikastini on liiga meeletult libe.
Pontut tuleb aga kiita, sest ta on siis alati hästi käitunud ja ei ole mind ülemäära tirinud. Eks tal endal on ka tegelikult libe.
Igal juhul, nende eelmiste jäiste ilmade ajal, ma lubasin, et ma enam edaspidi ei kiru ühtegi tuulist või tormist või tuisust või porist või vihmast ilma, sest need on kõik paremad kui see hull jää. Ja tõesti, kui on siin vahepeal ühte või teist, enamasti küll tuult ja tuisku ette tulnud, siis ma tuletan jääd meelde ja siis on jälle tore väljas käia.
Aga selle nädala teisipäev oli üle hulga aja, st mitme kuu, esimene päev, kus ma ei käinud kordagi väljas. Taastusin oma 3-ndast süstist, väike palavik oli ja R. käis ise kõik 4 korda Pontuga õues. Siis oli muidu mingi kahtlane poolsula ilm kah. Proovisin siis oma eelmist kodupäeva meelde tuletada, see oli kindlasti enne Pontut, seega enne augusti lõppu. Samas sel ajal oli mul tavaks kord päevas ikka jalutamas käia, aga siis oli võimalus hullude ilmadega ka mitte minna (nüüd enam pole).
R. sageli narrib mind sellega ka, et nüüd ei saa enam öelda, et õues on liiga tuuline, liiga vihmane, liiga külm, liiga palav, et mitte minna. Nagu ma oleks ennem kogu aeg virisenud. Tegelikult saab nüüd ka viriseda, aga minna tuleb ikka. Ja kõik peale jää on praegu ok.
Aga samas ma ei oota ka seda pori, mis siin kevadel niikuinii tuleb, sest Pontu vannitamine on paras töö. Ta kaalub juba 24,3 kg ja mul pole õrna aimugi, kuidas ma ta vanni saan. Välja tuleb ta enamasti ise, kui tal kõrini saab. ;)
Pontu on nüüd tänase seisuga 7 kuud vana ja pmst teismeline. See tähendab, et ta ei kuula enam eriti, teeb pahandust, teeb koerustükke ja tirib õues hullupööra ja kuna tal on massi/jõudu juba nii palju, siis ma peaaegu ei jõua teda enam kinni hoida. Nüüd ma panin ka talle rihma ette, mitte enam selja peale, nagu R. on nende rakmete ostmisest peale pannud, ja tirimisega oli tõesti parem, aga rihm läheb nüüd kogu aeg talle jala (kõhu) alla ja siis tuleb ta käpakest natuke kergitada, et see kätte saada. Nojah, aga see on vist parem variant, kui see, et ta muudkui tirib.
Ja hammustamine kahjuks jätkub veel. Aga muidu on tore.
 |
| Õuemängud mõnusa lume sees |
 |
| Sünnipäeva Pontu oma sünnipäevakalaga |
Comments