Epistole

Ma sattusin täna (võib-olla ka eile) peale sellisele filmile nagu ''Tristan ja Isolde'' ja vaatasin jälle lõpuni. Ma olen seda juba paar korda näinud, aga täitsa vaadatav on. Aga igatahes, seal päris lõpus, kui film juba põhimõtteliselt läbi, tuleb ekraanile kaks pisikest lõigukest juttu selle kohta, mis tegelastest edasi sai. Igatahes, Isolde siis istutab Tristani hauale (ega keegi ometi ei arvanud, et see õnneliku lõpuga lugu on?) kaks paju, mille oksad kokkupõimuvad... ja siis hajuvad. Eelmine kord kui ma vaatasin, siis nad küll kadusid. Kaduvatest pajudest saab veel aru, eks ole. Täna on, homme pole, ja mis kopsimine siin vahepeal nüüd oligi? Ehitusmaterjal, tulematerjal, pajupilli materjal... Aga hajuvad pajud? Ma küll pole mitte ühtegi hajuvat paju näinud, vähemalt mitte kuhugi hajumas. Tahaks muidugi näha küll. Igatahes, ma ei tea, kas olen mina loll, aga omas lihtsameelsuses, kui ma seda inglisekeelset teksti lugesin, et Isolde istutas need pajud ja puha... and

Ükskord ma nägin unes Tuhvlit. Tuli klassi (füssaklassi vist) ja tahtis minu kõrvale istuda, aga mina irvitasin ta üle, et sa ei ole ju tüdruk, ja osutasin käega ühele teisele tühjale kohale ja seletasin, et kaupmehed istuvad seal. Siis ma nägin unes vene keele tundi, kus me panime paika, kes kuna tunni-ajalise ettekande teeb. Mul oli ärgates *tõsiselt* hea meel, et ma seda ei peagi tegema. Siis oli üks selline, kus ma sõitsin üle selle silla Taanist Rootsi või vastupidi ja nägin, kuidas inimesed üle selle silla jalutasid, ja mõtlesin, et ma pean Papule ütlema, et ikka saab jala minna, mis ta ajab oma jama, et ei saa, ma ju oma silmaga näen, et kõnnitee on olemas ja puha. Hästi kitsas kõnnitee oli muidugi. Nägin unes, et venna kinkis mulle ühe maali, kuhu oli peale kirjutatud tähed CS. Ta arvas, et see sobib mulle - Computer Science, eks ole. Aint et tolle maali peal, me veel muigasime selle üle, tähendas see CS hoopiski Cats & Snakes, sest just neid loomakesi seal pildil kujutatig

Räägime siis unenäo kõigepealt. Tegevus toimus rannas, kus meil (ma ei tea, kellel meil, aga peale minu oli seal venna kah) rannamaja oli, selline väike ja kenake. Mingil hetkel me peesitasime rannas ja merel olid sellised lained, et aeg-ajalt ikka viskasid üle meie peade, isegi kui me veepiirist üsna kaugel olime. Ja vesi oli väga külm. Ning ka äärmiselt sügav, kui ma korraks varbad sisse otsustasin pista. Sel hetkel ta küll polnud enam külm. Siis oli ta lihtsalt sügav. Ei ulatanud jalad põhja. Aga noh, igatahes siis läksmine me tagasi majja ja siis pidime sealt kuhugi minema, aga mina lasin teistel ees minna ja lubasin ise järele tulla. Nojah, kui ma siis parajasti tegin seal majakeses midaiganes, koputati uksele ja kui ma selle lahti tegin, valgus majja kamp röövleid, kes hakkasid mu silme all meie asju ära varastama. Nooh, ega ma ei lasknud sellel niisama juhtuda, ma ikka loopisin neid igasugu asjadega, mis parajasti kätte juhtusid. Siis ma leidsin selle küünlajala, mis näeb nagu l

Käisin eile seepi ostmas. Astusin käsitööpoodi, uudistasin & nuusutasin. Lõpuks valisin greipfruudi-kaera-jogurtiseebi. Enne seda üle Raeplatsi jalutades ma just mõtlesin, et kui Udu oleks Adu, siis oleks supp seep. Aga supp on vist parem. Toitvam. Soem. Kuigi nojah, see seep oli ka nii ilus ja lõhnas nii hästi, et pista või nahka. Või jäta mustadeks päevadeks. Saate aru, *mustadeks* päevadeks. :P Ma tean, ma lähen aina vaimukamaks. Aga see nali meeldis mulle tegelt kah. Ma näiteks üldse ei plaaninud seda, enne mõtlesin, siis taipasin, seejärel muigasin. Ma avastasin ükskord, aga see oli juba mitmeid päevi tagasi, et meil pole kapis enam teed! Ma tean, ma ka olin äärmises paanikas! Aga siis ma leidsin, et mu hääd Geisha teed siiski on karbi põhjas veel ühe kannu (kohvikannu, sest teekann läks meil katki) jagu ja suutsin selle kogusega üleelada kuni emps poodi läks ja juurde tõi. :) Täna ma avastasin (telekavast), et on olemas selline filmižanr nagu hoogne põnevusfilm . Väga põnev.

Ma läksin täna Kaubamaja toidukasse spetsiaalselt selleks, et tofupalle osta, aga neid ei olnudki! Ma olin *nii* pettunud. Eile sain ma hakkama sellega, et teostasin põhjalikku ja laiahaardelist eneseanalüüsi terve selle kaheksa minuti jooksul, mil ma Riia mäelt Liivi jalutasin. Jõudsin järeldusele, et tegelt ma olen hoopis õnnelikum, kui ma ei püüa endast aru saada.

Ükskord (üle-eelmisel nädalal vist) tulin ma päris keerulisest loengust ja siis kuulsin, kuidas üks poiss mu selja taga mobiiliga rääkis. Ja rääkis vat nõnda: "Kas sa said midagi sellest loengust aru, mis meil oli? Tore! Siis sa võid mulle seletada." Ma tundsin end kohe hoopis paremini. Ega ta minu loengust küll polnud (marvan), aga ikkagi. :)

Ma keerasin täna kalendrit. Oleks ma teadnud, kui ilus pilt septembris on, oleksin ma võib-olla seda juba varem teinud. Aga ma keeran kalendrit alati nii poole kuu pealt, sest a) siis olen ma uue kuuga juba harjunud, b) siis olen ma kindel, et ikka on uus kuu, c) ma olen laisk, teate.

Eile kulus vihmavari marjaks ära. Ei, mitte marjaks, vihmavarjuks ikka. Mis ma selle marjaga peale oleks hakanud? Ära söönud, arvatavasti. Ja mis kasu sellest olnud oleks? Noh, marja oleks saanud, aga märjaks kah. Kui see juhuslikult just selline võlumari (Võlur Mari) poleks olnud, et oleks vihma ära lõpetanud. Aga seda vist ei tohi teha, muidu saab Udu pahaseks. Täna oleks jälle kindad ära kulunud, kinnasteks. Ja isegi mütsist poleks ära öelnud. Viisakast, ebaviisakast, mõttetust. Seenekübarast võib-olla (oleks ära öelnud). Igatahes, mul terve pärastlõuna kummitas Ruja ''Kes kellega käib''. Nagu pool teed kooli ümisesin seda mõttes. Ma olen vist liiga palju Rujat kuulanud. Või liiga vähe. Liiga vähe ikka jah. :P Nii et kuulan edasi. Heal lapsel mitu nime ja täna räägime me Oravast ja tema nimedest. Selliseid tavalisi nagu Orav, Oravik, Oravanahk, Saba, Mina teavad vist kõik. Ja ma kindlasti unustasin midagi ära. Kui süütud kõrvalseisjad neist just aru ei saa, siis meel

Täna oli mul selline unenägu, et kui ma seal mingil hetkel teatasin, et "ma suudlen küll, aga mulle lihtsalt meeldivad ämmelgad", siis oli see igati arusaadav, asjakohane ja mõttekas ütlemine. Seejärel lahkusin ma seltskonnast ühe mehega, aga mitte sellega, kes mulle meeldis, õues oli ilus paks lumi maas ja me läksime valele poole. Aga siis ma pidin üles tõusma.

Ja nüüd on viimane ilus suveilm, nagu isa selle kohta ütles, ja ma ei saagi rõdul istuda ja jäätist süüa, sest mul on kurk veel veidi valus, aga see mind enam ei häiri nii väga, sest hoopis rohkem häirib mind see, kuidas mul terve pea muudkui valutab. Või noh, hetkel ei valuta - tänu kelleleiganes aspiriini eest. Ja kui pabertaskurättidest rääkida, siis need rohelised mentooli ja eiteamillega veel on muidugi täitsa lahedad ja lõhnavad hästi ja on kenad rohelised, aga kui sul nina ikka tilgub ja sa tahad paberit sinna ette toppida, et ta ei tilguks, aga otse pakist võetud taskurätid on nii kanged, et sa lihtsalt ei kannata ära, kui nad sul veidi kauem ninas pesitsevad... no siis tuleb selline taskurätt võtta, mis veidi aega juba õhu käes seisnud ja mille kangus minema on auranud. Ja ma ei olegi nii... lõhnatundetu, haistmismeeletu? Kas tõesti paremat sõna pole? nagu võiks arvata, sest köögiviljapüreesupi aroomid jõuavad siiski minuni. Juhuu! Ja ma vaatasin täna öösel filmi geneetiliselt

Esimene mõte eile ärgates oli, et Brrrrr! Külm! Teine mõte eile ärgates oli, et Grrrrr! Ma olen ämmelgat pidi padja küljes kinni! Lahti vingerdada seekord ka ei suutnud. Esimene mõte täna hommikul, kui ema teatas, et teeb mu ukse lahti, et kohvilõhn sisse saaks tulla, oli et miks ta mind küll üles ajab! Siis mul tuli kahjuks meelde, et peab kooli minema. Oeh. Mul oli üks sillake, mille ma ületasin, pistsin põlema, lasin õhku ja uputasin ära. Ja nüüd see sillake seisab seal uhkelt edasi ja mina seisan piiludes, irvitades ja punastades keset seda sillakest. Tegelt ma mõtlesin, et tegelt polegi ju asi nii hull. Et ma küll kirun ja masendun ja meeleheitun, et miks minul mingil action it ei toimu, aga põhimõtteliselt ju toimub. Kõik see irvitamine, piilumine ja punastamine, eksole, kui see ei ole action , siis... on see midagi muud. :P Muuseas, action ist rääkides, õppejõul oli täna loenguslaidil kirjas "Elf action". Hehee. Väga lahe. Ta ise ka naeris selle üle ja vabandas end

Mina: Kõik uued kingad alguses hõõruvad. Ema: Need on Ecco kingad, need ei hõõru. Mina: Ütle seda mu kandadele! Longates, oiates, kirudes ja valudes algas minu esimene koolipäev. Aga loeng oli täna lühem ning ema tegi pizzat ja ploomikooki.

Oeh, nüüd ma pean vist jälle juukseid harjama hakkama. Nad on palju ilusamad, kui ma seda ei tee. Aga täna oli selline ilus ilm ja selline kuupäev ja selline vaba päev, et ma mõtlesin šoppama minna. Läksin kah. * Käisin Zeppelinis. Esimest korda muide. Isa oli väga üllatunud ja siis teatas, et ma poleks pidanud minema, sest nüüd ma ei saa inimesi enam sellega üllatada, et ma pole kordagi Zeppelinis käinud. Samal põhjusel ei tohtinud ma paar aastat tagasi lasagnet süüa. Või noh, sarnasel põhjusel. Ema nimelt leidis, et see on eriti kuul, kui ma saan küssale 'kus ma viimati lasagnet sõin?' vastata San Marinos. Enam ei saa. Ja nüüd ei saa inimesi ka enam oma Zeppelinitusega šokeerida. Ja kingi ma sealt kah niikuinii ei saanud. * Käisin Taskus. Samuti esimest korda. Seal oli liiga palju rahvast. Kingapoes õnneks mitte. Esimese hooga vaatasin kingad üle ja leidsin, et appi kui vähe siin kingi on. Teise hooga leidsin, et appi kui normaalsed kõik kingad siin on. Ecco kingapood oli. Lõ